Detailidesse laskumata julgesin siiski 2012 aasta ust ka avalikkuse ees paotada, põhjusel, et sellest on praeguseks saanud pöördumatu lugu. Ees on uus ja puhas lehekülg oma elulooraamatus, isegi kui seal võivad olla aimatavad sissepressitud kontuurjooned eelnevast leheküljest.
Vahest on tahtmine kõigele käega lüüa, oma normidele, põhimõtetele või siis... Kas peakski ühele suhtele mingeid ootusi seadma, ettekirjutusi tegema, aga siis jällegi – ma ei raja midagi pealiskaudsusele, ma ei jaga ennast pealiskaudsetega ning mind huvitab eelkõige ja esmajärjekorras! inimese hing, loomus, mõtted, hoiakud, väärtushinnangud, sihid ja muu selline ning see on olnud ja jääb olema ka edaspidi. Seda ka siis, kui mu peake võib tunnete möllust kergelt sassis olla. Kuidas saan aga kindel olla, et mehe esmajärjekord algab samast või vähemalt tema järjekord ükskord selleni jõuab, kui ta alustab hoopis muust ja see on kuradima tüüpiline!? Missest et võibolla läbi selle suudab ta kergemini ka oma hingeuksi avada, aga minu usaldus mehe vastu sõltub sellest, mis on seatud etteotsa, sest muidu ma ei suuda, usalduseta ei suuda...
Ja enne kui ma kedagi päriselt „paradiisi” saadan, pean olema ta kujutletavast „paradiisist” alla toonud, sest igasugu ebareaalsused ja unelmad tuleb surmata, kuna need ei vasta tegelikkusele. Ma ei taha olla allikaks pettekujutelmadele, kuid siis – järele andmata ma selleks just olengi. Mida kaugemale reaalsust lükata, seda rohkem ja kauem saab olema ainet fantaasiateks, mida ei tohiks olla või siis...? Kes keelata saab, sest see on igaühe enda vastutusel.
No comments:
Post a Comment