Armastus esimesest silmapilgust

Nüüd olen küll piisavalt pikalt vaikinud ja aasta 2013 võib jutustada oma loo...

PROLOOG

Kui palju võib üks aasta kaasa tuua muutusi me eludes, samas vahest ei juhtu ka aastatega midagi olulist. Aasta tagasi tundsin kuivõrd paigal on seisnud minu viimased aastad hoolimata erinevatest seiklustest siin- või sealpool mandrit. Ikka kulgesin (pidin kulgema) üksinda ja ilmselt, nüüd häguselt meenudes, mõtlesin tookord töökaaslastega järjekordsele jõuluüritusele minnes, et järgmine kord (aasta pärast) ei taha enam ennast samas seisuses näha – taas üksi tänavatel sihitult ekslemas, kodus ootamas eikeegi. Täna, õieti küll eile ja täpselt aasta hiljem sellest, on asjalood veidi teised. Ajal pole kombeks mitte ainult muutusi, vaid ka vastuseid tuua – kõik see nõuab vahest suurt kannatust ja kannatlikkust.

Aasta tagasi andis keegi mulle tiivad ja kärpis need sama kiiresti. Õieti küll olin mina see, kes tiibu hoolega kasvatas. Pärast korduvaid ebaõnnestumisi ja tolle aasta ämbreid olin kaotamas usku, et kedagi head võiks mu ellu veel tulla. See lootustandev kuju, kes oleks võinud mu kannatustest lõpuks välja tuua, oli paraku sama kaduv kui nii mõnedki eelmised. Teatud juhuste läbi tõi elu mulle vastuse, miks ta minu vastu leigeks jäi. Kui täiuslik see vastus on, polegi niivõrd tähtis kui see, et minu jaoks ühest teadmisest (ja vastavatest oletustest) täiesti piisab. Mul on hea meel, et tema kõrval on nüüd elukaaslane ning nende peres kolmenädalavanune poisslaps. Aga mis kõige huvitavam, pole minus järel midagi sellest aastatagusest õhkulennutavast tundest ega ratsionaliseerivast mõttest, mis oleks näinud just teda ja mind ühisel teekonnal. Nüüd, aasta hiljem, oli mul võimalus temaga juhuslikult kokku sattuda, kui märkasin teda kultuurimajas. Mul polnud vähimatki soovi teda enda kõrvale ette kujutada ning mitte mõnevõrra kogunenud põlguse (aastataguse käitumise pärast) või tema hõivatud seisuse tõttu, vaid kandvat asjaolu arvestades, et mu kõrval on keegi, kellest paremat ja õigemat ma ette kujutada ei oska. Ma ei näe ette, et keegi teine võiks tuua suhtesse rohkem turvatunnet, hoolivust ja armastust kui seda praegu ning et võiksin armastada kedagi teist. Isegi kui ajad muutusi kaasa toovad, on muu armastuse kõrval vaid näiline ning sama kaduv kui kõik eelmine (armumise-tüüpi vaimustused). Isegi kui armastus kannatab aeg-ajalt veel lihvimata nurkade või muude puudujääkide pärast, on see mõeldud proovikiviks. Armastus ei anna kergelt alla – see sureb viimasena.

SISU

16.01.2013

Ma ei tea päris täpselt, millisest hetkest Sa mõjuma hakkasid. Tõenäoliselt kõige esimesest. Ma poleks iial uskunud, et võiksid nii mõjuda. Üle laua, minu vastas istudes, mõjusid hoopis kellegi teisena, keda ma polnud osanud märgata saadetud pildil. See kohtumine oli tulnud napilt, aga Sina ei kavatsenud loobuda ja midagi äratas ka minus huvi... Sinu omapärane tekst, Sinu lugupidamine... Ma arvan, et minu ees istus mees, kelle pilk ei reetnud teda ennast ja see mulle meeldis. Stoiline, kuid samas informatsiooni töötlev ja reageeriv. Ma poleks arvanudki, et tegelikult jälgisid mind suurema huviga, kui oleksin seda Sinu pilgust välja lugenud. Sa jälgisid mu silmi juba siis... aga mina aina vatrasin ja mõtlesin, kui napilt me kohtumine siiski aset oli leidnud ning olin ääretult rahul, et polnud juhust ripakile jätnud, sest Sinuga oli väga kerge olla – see tunne oli vastastikune. Mulle meeldib, kuidas Sa paned lihtsatesse lausetesse ilusad sõnad ega voola üle nagu oleksid kaotanud pea – isegi kui oled. Mulle meeldib Su „ilma-keerutama” ja mis „meelel-see-keelel” otsekohesus – ei midagi liigset ega midagi varjatut, mida peaksin nuputama. Tunnen ennast väga kindlalt ja turvaliselt Su kõrval nagu oleksin jumala enda selja taga.

Siiski, ma ei taha kiirustada, tahaksin, et seekord oleks ja läheks teisiti (vähemalt minu elus) – osati ka sellepärast käitun Sinuga veidi teistmoodi ning tahan, et oleksid selles mõttes eriline. Kuigi ma luban Sul end hoida ja seda oled Sa tahtnudki mulle pakkuda – tahaksid ära viia selle kurbuse, mis mu rõõmsate silmade taga märkamata ei jää, kuigi need silmad naeravad vaid Sulle, sest ainult Sina tahad, oskad ja julged neisse vaadata. Sa armastad nii... kasvõi tunde... Sa sooviksid mind lennutada kõrgustesse... tean, kui väga Sa tahad, aga Sa arvestad ka minu soovidega. Sinuga olemine paneb mind tundma enneolematult eriliselt, sest Sa tahaksid, et just minul oleks hea, isegi kui Sinu vajadused jäävad kannatlikult ootele, aga Sa ei ründa mind sellepärast, Sa oled hoopis lugupidav. Ma olen selle eest väga tänulik! Neid hetki, mille üle tänulik olla, on olnud me lühikese tutvuse jooksul palju... kui teed rüüpasime, käsi-käes jõulutuledes linna jalutasime, ilutulestikus aastat vahetasime, vesirottidena lumes tantsisime, mu käed enda sooja põue võtsid või mind õhku tõstsid, lilli tõid, silmadesse vaatama jäime ning loomulikult naerulihaseid järjepidevalt treenisime... Ma poleks aimanud, et võiksid mulle nii kalliks saada, et igatsusest hing Su järele hüüab ning veel enam – julgen Su peale ka kindel olla. Ma soovin Sulle nii palju head, et ei oska sõnadessegi panna. Las aeg näitab, mis sel meile veel varuks on...

09.02.2013

Ma unistan end ühte kõige turvalisemasse paika - Sinu käte vahele, kaitsetuna väliste mõjude eest leian pelgupaiga Sinu embusest. Mul pole pääsu Su eest, aga nii mulle ka meeldib. Ma tahan, et oleksid see tugev sein, kuhu võiksin julgelt oma selja vastu nõjatada ja mitte ainult korraks. Kui see tunne vaid kestaks ja süveneks veelgi. Tahad mind hoida, hoolid ja kannadki hoolt – kas võiksin end kindlamana tunda? Jätad mulle võimaluse end naisena tunda! Soovid, et mul oleks hea, millal küll viimati enda peale mõtlesid – mina pole seda veel tundnud? Ajast kui tutvusime, oled vaid andnud... Nii mõndagi olen ise pidanud eriliseks, aga kui vähe on neid, kes panevad ka mind seejuures erilisena tundma – Sina oled seda teinud mitte sõnade, vaid tegudega!

Miskipärast on siin raske sõnu teha või leida, need tulevad Sinuga olles kergesti ja siis nad on läinud, kui pole Sind mu kõrval, ju on need mõeldud vaid Sinu kõrvadele. Loodan et oled neid talletanud vähemalt mingil määral.

23.02.2013

Sel hommikusel suusarajal...

Olin rahul ja õnnelik – mida muud oli vaja veel tahta!? Võibolla oli see Cari Cole’i lugu, mis parasjagu mu hinge sulatas, kuid see polnud kuidagi Wales’i tunnetega enam seotud. Karges talveilmas ärkas hommikune päike, mis soojendas tund hiljem juba kevadiselt. Kaugel see aastaaegki oli... Rühkisin üles ühel tõusul, metsamändide tagant koitis päike ja härmatisest võetud puud tundusid oma olekus sama rahulikud ja rahul oma seisude, ilma ja paigaga nagu minagi. Lumi helkis üha eredamalt, kui pärast järgmist laskumist hoogu juurde lükkasin, sest rõõm oli pannud ka minu sillerdama ja lihastest võimu maksimaalselt välja lükkama. Ma olin õnnelik oma hetkega – täiesti terve ja võimeline juba kolmandat kuud suusarajal koormust taluma, seejuures tänulik suusakomplekti, hiljutise väärtusliku kingi üle. Rada oli neil hetkedel vaid minu päralt ja tunne oli võimas. Ma taipasin neil hetkedel, et kõik on kõige paremas korras ja ma ei saa mitte millegi üle kurta! Enam isegi mitte selle üle, et mu südames pole kohta kõige kallimal...

Meil oli selleks hetkeks kogunenud juba piisavalt palju ühiseid „pilte”, millega oleksime võinud napi paarikuulise tutvuse korral täita kasvõi terve „albumi”. Üksinda olemise hetkedel olin ma ka „albumit” lappamas ning lõpuks kui selle käest panin, olin jäänud tundega, et ei suuda seda kunagi lõplikult jätta, vaid soovisin täita ka uued „albumid” piltidega meist. Mõte kõige selle kaduvuse üle ei tahtnud pähegi mahtuda – mõte, et võiksin ta kaotada, oli hirmutav. Ma polnud seda ammuilma tundnud. Küll olin kordi kellestki unistanud, kellega polnud midagi ees ootamas (kui vaid mina näisin elamas soovides) või siis kellegi järelmaiguna, kes oli juba läinud (erinevatel asjaoludel), aga nüüd ja praegu, sellel hetkel, kui keegi oli nii südames kui ka päriselt kõrval – ma tundsin, et mu elu oleks temata üsna tühine ja puudulik. Lisaks paljudele mõistetavatele ja endale lahtiseletavatele võluomadustele jäi veel midagi salapärast, seletamatut, mis mind köitis ja isegi sõltuvuslikult enda ligi hoidis. Ta ei väsinud imetlemast mu silmi ja isegi kui seda oli raske uskuda (sest mitte keegi polnud varem neid tähele pannud ega ammugi oma pilku neisse kinnitanud) ja ma aeg-ajalt selle fakti tahaplaanile kandsin, jäid tagataustaks muusikale kõlama tema eelmise õhtul kirjutatud sõnad: „Sul on kõige ilusamad silmad, mida ma näinud olen!” See polnud aga sugugi kõik, mida ta järjepidevalt välja käia oskas nii oma sõnades kui ka tegudes. Ma tundsin ennast armastatuna, väärtuslikuna ja isegi jumalannana ning seda mitte niivõrd sõnade, vaid käitumise ja suhtumise järgi. Kas ma poleks siis pidanud olema õnnelik sel hetkel, kui keegi nii arvas ja juhtumisi oli ta mulle ka väga kallis!? Möödunu pärast polnud mõtet oma pead enam vaevata ja homne muretses enda eest – see tundus niivõrd tähtsusetu sel õnnemomendil, mida ma nautisin kogu hingest sel hommikusel suusarajal. Aitäh, Kallis!!!

02.03.2013 You take me by surprise

Nüüd on siis see aeg käes, mil paigale jääd. Enne veel kui Sind näen, kisun mälestustest välja eredamad. Meenub see, kuidas diivanilt Sind liikumas jälgisin, kui vahesein pooleldi takistama hakkas, kandis ulatuslik peegel live-pilti edasi. Sinu liigutustes on midagi väga võluvat – sujuvust, rahulikkust ja kindlasti veel muudki... või asjalikkust, kui vannitoas kükitasid, et veenäitu üles kirjutada. Kusjuures on see viimane üks parimaid freeze-momente, mis aeg-ajalt mu silme ette kerkib. Või siis ühe silmaga Sind köögilaua taga tabades jälgisin, kuidas parem käsi ja osa kehapoolest kaasa liikus. Mida siis veel teistest hetkedest rääkida! Fakt on see, et Sinu toimetamise jälgimine on minule omamoodi nauding. Siiamaani ajab naerma see, kuidas tasakaalust väljaläinud köögitoolilt koos maha prantsatasime – ju ma pidin siis Sinu süles olema. Aitäh, et meenutasid ühte teist sülehetke, nimelt pannkoogiküpsetamise ajal pliidi ees – kuidas ma võisin küll selle unustada!? Mulle meenus mingi hetk arvuti taga, ka süles, kui ülestunnistust jagasid. Aga sellest edasi tulevad meelde need korrad, kui mind õhku tõstsid ja vahest ka keerutasid – oli siis see üle pikema aja taasnägemine, kui lilledega üllatasid või toas mind ümber paigutasid. Mulle meeldib Sinu jõud ja tugevus, millega mind ümbritsed ja samas oskuslikult, arvestuslikult mind ka õrnalt kohelda oskad – see lisab olulisel määral turvalisust, paneb mind heas mõttes tundma nõrg(em)ana, naisena. Ma ei oska enesele veel päris täpselt lahti seletada, mis teeb Sind vastupandamatuks, aga just nii ma tunnen – võibolla on selle taga tunne, et olen Sinu poolt ihaldatud või isegi jumaldatud, erilisuse staatusesse kinnitatud, see on tänu Sinu loomust lähtuvale tähelepanevale, hoolivale, arvestavale käitumisele, millele ei paista lõppu tulevat. Sul pole kahju endast niivõrd palju anda, hoolida minu heaolust, see on loomulik osa Sinust! On see piisav armastuseks? Kui mitte, siis on see kandev selleni...

Ja nii nagu oskad mind kütta, oskad ka meeldivalt jahutada, aga see pole kogu üllatus, mis varuks olnud on. Sa oled mind iseendana üllatanud üsna regulaarselt ja üle ootuste hästi. „Hey Mister! Do You know You are making me feel so damn good!?” Ja siinkohal ei räägi mitte ainult neist inglisekeelsetest omavahelistest jutulõikudest (though they are damn brilliant and made me laugh my ass off), vaid samuti kõigest muust, mida siinkohal ainuüksi privaatsusreeglite rikkumise ohus üsna kohatu kirjeldada oleks, aga ma pean silmas kõigi kolme taseme (emotsionaalse, intellektuaalse, füüsilise) harmooniat. Isegi kui see pole ideaalne, ei suuda ma aeg-ajalt uskuda, mida minuga teed või kuidas Sa mulle mõjud... Damn good! Omaette jäädes, eraldi Sinust, kerkib üles küll palju erinevaid mälestusi, aga tunne ei küündi selleni, mis Sinuga koos olles. Sinu lähedusel on suur mõju, Sinu kaugusel peab selle mõju igatsusele alla vanduma.

Oh how much I want US to last forever!

16.03.2013

Sinu kõrval kahvatuvad ka minu eluunistused.

24.03.2013

Oma uhkes üksinduses langen tagasi... sügavamale iseendasse. „Mina vs Meie” kaalukauss pole neil hetkedel oluliselt kummagi kasuks. See juhtub pärast mõnda aega passimist ja ootamist, samas valmistumist ja valmisolekut... Seda ei saa panna kellegi süüks, sest mul on luba tunda seda, mida tunnen ja Sul on luba elada täpselt nii nagu soovid. Aga milleks see, arulagedus? See on olnud ja taas päevakorral, kordumas nii valusalt, ehk sellepärast ka minu kapseldumine ja soovimatus vastu tulla või isegi soov teatud määral minna lasta. Kui kaugele, et see ei seaks ohtu seda, mis me vahel on? Teatud lahusolek minu puhul siiski kaugendab, sest harjumuspära on üksinduses. See on minu Aeg-Ajalt Pead Tõstev Uhke Üksindus ning mida kauemaks jääb, seda raskem kõrvale lükata. Nii paraku juhtub, kui olen varuvariandiks, plaan B-ks või täitekohaks, kui parasjagu on tegevustes lünk. Minul on (enda) kahjuks vaid plaan A, mis valmistab aeg-ajalt pettumust. Ja lõpuks, kui olen oma valusad tunded kuhugi matnud, ennast sulgenud, pole sel hetkel soovi avaneda kellelegi, eriti Sinule. Ma lihtsalt ei suuda, isegi kui tean, et Sinuta pikemalt ei suudaks. Aga ometi ei suuda Sind vastu võtta, sest olen kapseldunud.

Kui raske poleks sellest väljatulek, ometi see juhtub, koos olles sulab see kapsel mu ümbert sama kiirelt kui on tekkinud, kuid pean ma seda üleminekut nii kriitiliselt tunnetama. Mida küll minuga teed?

05.05.2013 Sinuta olen eikeegi ja mu elu oleks mittemiski.

Olen istunud umbes tunni suutmata midagi kirja panna, on olnud mitmeid päevi, kui olen kavatsenud kirjutada, aga ometi pole seda teha osanud. Olen minetanud veel midagi, kuid ometi võitnud nii palju. Ärganud hommikul mõttega, mida elult üldse veel tahta, kui kõik on olemas! Milleks siis veel seatud eesmärgid, kui oskan olla rahul ja nautida hetkeseisu.

Kui miski üldse määrab, kas on kõik või mitte midagi, siis on see armastus. Vähemalt mulle tundub nii. Kui hommikul silmi lahti tehes märgata esimesena kallimat naeratusega vastu vaatamas ning enda kaissu haaramas, siis oleks selle tõlgendus, et kõik on kõige paremas korras. Kui tundub, et maailma kõige turvalisem paik on tema tugevate käte vahel, mis pakuvad kaitset ka muutlike ilmadega, siis mida peaks olema seal karta? Kui keegi hoiab nii nagu keegi teine pole seda teinud ning samas rikastab nii Sinu vaimu kui keha, siis kedagi paremat tahta oleks enesepettus. Kui kaua selline liit vastu peab, teab aeg vaid vastust, kuid see ei tähenda, et peaks keelama õnne juba täna, kui on antud üks harukordne võimalus, mille eest tänulik olla. Lõpuks rikastavad õnnemomendid elusid ja vahest annavad ka elule uue või sügavama tähenduse.

Luba endal õnnelik olla juba täna.

12.05.2013

Kõik oleks nagu hästi, aga siis Sa ütled jälle midagi, mis ei kõla just eriti hästi, paljulubavalt. Sa ei taha haiget teha, aga just sellega teedki... Milleks lood ebakindlust, kui kõik on ju hästi ja kõhkled, kui midagi hullu pole õieti juhtunud ning võibolla pole ka juhtumas, aga ometi just sellega oled varmalt suhet õõnestamas? Kas minu kindlustavad sõnad ei tähenda midagi või pole Sa neid kuulda võtnud, ma ju ei valeta seda mida tunnen ja tean praegu! Tõesti, tulevikku ka mina ette näha ei oska, aga miks ei võiks see hetk olla parim nagu ta on, ilma ette ruttamata. Lase sel ometi rahus olla! Isegi kui ma eksin, pole vaja rikkuda seda hetke mis meil on... kordumatu ja maagiline.

Ma tean, et ma ei suuda Sind ümber veenda – panna Sind uskuma, kui Sa uskuda ei suuda ega taha. Ma ei saa Sind panna nägema ka ilu ja väge nii nagu mina seda kogen ning mul on sellest väga kahju! Vaid aeg suudaks seda muuta, kui tahta, aga kui palju Sa aega annad? Kui palju aega veel on enne kui katkeb minu kannatus olla kannatlik Sinule kinnitust ja kindlust jagamas. Kui kaua ma jõuan enne kui uskumatus kõigi kõhklustega ka minusse poeb ja suhte surmab? Lõpuks määrab see, kui väga me mõlemad tahame. Mina tahan väga, isegi kui minu tugev harjumus üksinda kulgeda kõigutab aeg-ajalt teises suunas (kui villand mul sellest ka poleks). Isegi kui teatud hetkedel ei kujuta ma üldsegi ennast perekonda loomas, see poleks minulik, see oleks teine tase, milles olen nii kogenematu, see oleks pöördumatu olukord. Kuivõrd tahan seda, ka seda, millest olen nii pikalt unistanud!? Pean tunnistama, et olen jäänud teatud mugavustsooni, kus on olemas täielik sõltumatus ja vabadus. Ma usun, et niisamuti võib Sulle uudsena tulev suhe ka Sind hirmutada, võibolla oledki minust rohkem kahe jalaga maa peal, aga kas tasub olla niivõrd kramplik ning ebaõnnestumise kartuses rikkuda juba eos võimalik sümbioos? Kas tahad jätta kõik selle nii lihtsalt? Minule on see jätmiseks liiga väärtuslik ja osati olen nüüd ka Sinust sõltuvuses.

Narr oleks hüljata see, mis pole katki läinudki või näed Sa kuskil juba kilde, mida vaja kokku klapitama hakata? Kui midagi on valesti, siis mis ja kas ikka on? Kui ma lööksin käega, siis mitte meie suhte, vaid Sinu kõhkluste pärast, mis ei lase suhtel rahus kulgeda kõige loomulikumat rada.

Miks näen vaid mina, viimasel ajal ennekõike suhete toimivuses kahtleja, meie ilu ja võlu? Miks pean küll näpuga rida ajama ja Sulle kinnitama... et kui täna särab päike, siis oleks kohatu jätta päike sinnapaika ning muretseda homse vihmapilve pärast. See mis on tulemas, ei jää tulemata, aga isegi halb annab lõpuks võimaluse millekski heaks.

17.05.2013

Vahepeal ma mõtlen, et elan hoopis teistsuguses maailmas kui enamik teisi ning paljude nö. loomupärane elu libiseb minust mööda või täpsemini – mina ei haaku sellega. Arvan, et olen pisut eriline, teistmoodi kui enamik ning ma ei mõtle, et eriline selle poolest nagu me, eraldiseisvad indiviidid, kõik oma eripärasustega oleme – seda ka, aga ometi seda ma ei mõtle. Ehk määratleksin oma elu kuidagi erakliku juhtumina, kuigi ega ma ainus kindlasti ka poleks.

Või tuleks võtta nii, et elu on mulle kätte mänginud mõnevõrra teistsugused kaardid kui ülejäänutele ning kujundanud mind just selliseks nagu olen. Muidugi võiksin ju ka „teiste” moodi olla, kogeda, mida tähendaks elada „nende” moodi, mingitel süvadepressiivsetel momentidel ehk sooviksin, aga enamasti hell-jeee, see formula ei ühilduks kuidagi minu mina-pildiga, millega olen nüüdseks rahu sõlminud. Ma peangi olema selline ega keegi teine! Kunagi tõesti tahtsin nii paljut – olla veidi teine, areneda oluliselt isiksuse pinnal ning täita oma eesmärke. Praeguseks olen lahti lasknud paanilisest saavutamisvajadusest ning seadnud kahtluse alla kõik, mida ma veel vajama peaksin. Õieti olen hakanud endalt küsima, kas ja mida ma tegelikult vajan, kas mul pole juba kõik (või kõike piisavalt)? Ilmselt olen ma enese jaoks määratlenud tähtsaima ning kui enam ka selle üle kurta ei anna, siis olen saavutanud läbi ühe ja peamise rahulolu kõigega. Kuna aga üsna palju kaduvat on siin elus, siis võib ka rahulolu selles peamises nö. kaduma minna ning üleüldise tasakaalu kõikuma panna. Iseasi kui palju lasen veel ennast kõigutada, kui ma olen hakanud leppima endaga nagu olen ja nagu on ka minu elu ühes kõigi selle (parimate ja halvimate) aksessuaaridega. Kuidas jääb minu vajadustega, kas need ikka veel muutuvad (aeg sätib prioriteete ümber), on ehk ikkagi võimalik, et ei vaja enam midagi rohkemat, mis juba on (kuniks seda on)?

Mina olen ju mina ja jään selleks, mul pole vaja ilmtingimata saavutada rohkemat (kas või luua pere, ehitada maja jne), sest kõik peamine on olemas ja kuniks see rahuldab minu vajadusi, pole põhjust muud tahtagi. Ma üritan viibida pigem hetkes, näha selle võlu ja lasta ülejäänul kujuneda aegade jooksul.

Just olemasoleva väärtustamine sätib paljugi paika. Ma võin maalida paljustki hullema pildi ja leida läbi selle, et oma praeguste seisudega tuleb rahul olla. Seda enam, kui elu pole alati nii hellitanud, kuigi peamiselt mõtlen hoopis, kui palju on mind kätel kantud ega pole lastud juhtuda kõige halvemal (ka ebameeldivate stsenaariumite korral). Sisemine tunnetus ütleb, et ma olen siiski olnud hoitud ja kaitstud, seega ka väärtustatud ja armastatud ning selle teadvustamine loob ühtlasi ka tänu- ja õnnetunnet. Ma pole küll pidevalt sellises tunnetuses, aga aeg-ajalt teadvustan üsna selgelt, kui palju õnne on olnud ja ka nüüd võin öelda, et kõik on korras.

22.11.2013

See aasta on mind sõnatuks võtnud. Siiski, endalegi üllatuseks avastasin mõned märtsi- ja maikuised kanded, mille olin jätnud postimata. Ju tahtsin lasta ajal tõestada millegi paikapidavust...

Sõnatuks võtnud... Ma ei tea, pole vist mõtet pikemalt arutleda selle ümber, et olen kirjutamise maha jätnud ega oskagi kohe midagi öelda. Ma tean, et kuskil sisimas on see alles – selleks peaksin vaid pikemalt (vahelesegamisteta) endasse sulguma. Kogu mu looming (kui see kuskil helides, sõnades vms ka on), tuleb esile eriti just sügavas enesekaemuse perioodil, enamasti (hilis)sügisel. Aga nüüd pole selleks enam mahti, sest eelmise aasta lõpust on midagi muutunud. Selgemalt väljendades – pärale jõudis see ja ainus puuduvast täiuslikust õnnest, mida nii kaua oodanud olin. Aga ikkagi ei oska ma ennast vist piisavalt selgelt väljendada!?

Ma räägin sellest, kuidas korduvatest peaga vastu seina jooksmistest olin saanud hiilgama peavalu või kerge peapõrutuse isegi. Lootusesäde oli igaveseks kustumas, isegi kui mõnel korral see ka vastu minu tahtmist tärkas. Ma olin väsinud üritamast, jõuetu, tajusin oma elu peamist madalseisu ühes ja ainsas, peamises, kõik muu oli olemas. Nii palju kui tahtsin palvetesse uskuda ja seda tegin, soovisin vaid üht. Olin kindlasti nõrgem kui välja lasksin paista.

Üks pool minust tahtis uskuda, teine pool oli kaotamas viimastki usku, et võiksin leida midagi hinnalist veel. Ja kui see kätte jõudis, siis arvasin, et mingi konks peab olema ning täiuslikkus kaob sama kiiresti kui tuli. Elasin päeva korraga, seadmata erilisi ootusi.

Kui lähedal olin sellele, et oleksin oma etteseatud ideaalide, parameetrite jms tõttu kaotanud võimaluse kohtuda Parimaga. Õnneks oli temas piisavalt järjepidevust ja seda mitte ülepingutatult palju ning peamine, et ta ei võtnud minu keeldumist südamesse. Minu huvi suurenes inimese vastu, kes suutis jääda viisakaks ka siis, kui tema vastu erilist huvi üles ei näidatud või isegi taheti kõrvale jätta. Solvavate sõnadega vürtsitatud rünnaku asemel aeti mind huumorist pikitud jutuga muigele, kus polnud vähimatki märki solvumisest. See juba äratas huvi! See oli selge märk heasoovlikust ja isetust käitumisest, mida rõhutaksin, kui peaksin teda kiitma või kõigest muust heast, mida algul pidasin lavastuseks, oli tegelikult ehtne! Ta oli see, kes ta oli juba algusest peale ja mulle sobis see paganama hästi.

See polnud sugugi järjekordne meeletu armumishoog (mis mind aeg-ajalt reaalsusest kõrvale tõmbab). Kui armastus esimesest silmapilgust eksisteerib, siis just see see oligi.

Loomulikult mäletan meie esimest teejoomist – olin ekslikult (taas) arvanud, et laua taga kohtun parimal juhul mõneti ebakindla, kohmetu, halvimal juhul lapseohtu ülbe rullnokaga, kellega pole peale masinate millestki rääkida. Ma olin ikka kõvasti alahinnanud... Eos valmistusin jälle pead ära lööma...! Ma olin välja tulnud mõttega, et vahet pole, elame selle korra taas üle ja läheme siis vaikselt laiali (õieti küll mina üritan ära vingerdada), aga pärast vestlust tundus edasine suhtlus igati mõistlik. Küll kartsin liiga kiiret asjade kulgu, mis oleks võinud suhtlemisele kiirema lõpu teha.

Kõigel, mida see suhtlus endaga kaasa tõi, pole vaja siin täna vist pikemalt peatuda. Selle asemel peaksin rõhutama põhilist. Targemad räägivad, et keegi pole täiuslik, aga täpsemalt mõistan nüüd, et keegi võib hoolimata oma nõrkustest ja puudujääkidest ometi nii täiuslik olla! Ma võin armastada kedagi, kelle käitumist on vahel väga raske mõista. Mulle võib meeldida keegi, kelle käitumist alati sobivaimaks ei pea. Isegi kui pean selle tõttu hambaid krigistama ja vahest vihatules põlema, ma siiski armastan ning sama palavalt. Ja tal on absoluutselt õigus – me oleme esiti nagu kaks nurgelist kivi rannal teineteise kõrval. Kui lained vahepeal üle pea löövad, siis lihvivad need nurki maha, et teineteisega paremini sobituda. Kui kokkukasvamine toimub, siis kõige paremini läbi raskuste. Miski ei tule nii kergelt või kui tulebki, siis läheb sama kergelt.

...Ja ma olin alati eeldanud, et peaksin oma Elu Armastusse tingimata ära armuma, aga selle asemel leidsin ennast stabiilsuses, reaalsuses elamas päeva korraga, ilma et oleksin idealiseerinud kaaslast või temaga ühist tulevikku – üsna pikka aega ma ei mõelnudki sellele – see oli justkui tähtsusetu fakt, sest ma oskasin rõõmu tunda käesolevast hetkest. Olin küll väga kiindunud ja lasin kanda end tundel, et olen oma kaaslase arvates eriline. Justnimelt – üks väheseid kordi, kui ma ei tunnetanud peaasjalikult, et kaaslane on vaid minu arvates eriline. Tema suutis sellest võimsama tunde tekitada, pidades mind eriliseks ning mitte paljalt sõnades, vaid tegudes! Algul muidugi kahtlesin kõiges – nii tema sõnade kui käitumise siiruses, kuid sellel polnud alust. Ta ei muutunud (muutnud oma taktikat), mida olin kartnud kõigest kõige rohkem. Ma polnud teda idealiseerinud – ta on mu silmis endiselt see, kes alguses. Ning ka tema polnud vasikakombel minust sisse võetud (mida olin mõnede teiste eelnevate pilkude all kartmagi hakanud) ning ilmselt nägi ka mind sellisena nagu olin.

Kuigi ma polnud temasse armunud, küll kiindunud, kasvas mingisugune tunne (mida ma julgen nimetada armastuseks) iga päevaga. Ei möödunud päevagi, kui ma poleks mõelnud (teadlikult sellele) või tunnetanud, kui kallis ta on. Väiksematest või suurematest lahknevustest hoolimata on temaga olnud lihtne nagu lendaks kergelt läbi elu, lugedes imestusega täistiksunud päevi, nädalaid, kuid ajast, mil tutvusime. Võib öelda, et nii lühikese aja sisse on mahtunud väga palju elamusi nagu oleksime aasta asemel terve dekaadi koos olnud, kuigi alles „eile” ju tutvusime.

Kui algul sekkus me vahele paljuski minu minevik, siis praeguseks pole mul vähimat tunnetki, et keegi võis olla enne teda või tuleb pärast teda – ma ei oska ega taha elu ilma temata ette kujutada, see on vägagi hirmutav. Parim, keda oskan tahta või oleksin kunagi ette kujutanud (osanud ette kujutada), on nüüd mu kõrval ning mitte mingites kujutlustes! Kui see pole tema, siis pole see mitte keegi...