tuleb ja läheb, aga keegi jääb

Olud ja emotsioonid ühes sellega võivad muutuda kõigest hetkega. Rõõm, kurbus, viha, armastus, valu, nauding, hirm, julgus, pettumus, usk võivad olla sellesama ukse taga, mille avad nüüd. Ühe ja sama päeva sees võib tunda nii sügavat lootusetust kui taasärganud või -äratatud lootust. Võib näha, et ainult teised pole oma vigadega, vaid ka ise ning andestada ja samas paluda andeks. Vahest tuleb oodata kannatlikult mingit suunamist, päästet, õlekõrt – uskuda, et see on olemas ning see ka tuleb ja tõestab taas, et kõrgemal on jõud. Suur kergendus võib olla siis, kui tagasi tuleb see, kelle oled ära saatnud endalegi mõistetamatult või mõtlemata tagajärgedele, mis või kes on tegelikult oluline. Mõistad, kui vajalik keegi sinu elus on, sest mitte miski ei teeks sind terviklikumaks ning üksinda oleksid siiski vaid poolik... Rõõm just sellest silmapaarist – nii omast, sest tegelikult pole see hetkekski ununenud – kui tähtis on see ja muu, nii iseäralik, selles ühiselt kattuvas teineteise maailmas.
Tean, et see pole veel kõik, kindlasti kordub oma vigade ja õppetundidega. Kuniks alla ei anna, jääb tahe ka püsida. See polegi alati kerge, aga ometi – armastus ei vannu ju kergelt alla.