novembrikuiselt...

 
Aeg kihutab omasoodu. Ma ei suuda teatud maailmaga suhestuda. Tegelikult on selleks vaid üks, kus ma end mugavalt, iseendana tunnen ja neid, kes asja jagaks, on siin ilmas käputäis. Mõnede inimeste silmist taban siira, lausa ülevoolava rõõmu, aga ma ei suuda seda lõpuni ei vastu võtta ega sama ehedalt tagasi kiirata. Ju ma pole ikkagi valmis või päris seal. Kerin end tagasi Inglismaa aegadesse, tahate või mitte, aga paraku see aeg ja mu enda sõnad meenuvad, kuidas sealsed inimesed on palju positiivsemad ja energilisemad kui siinsed, kes parimal juhul turtsuvad, kui mitte pole veel sõimust end täispuhunud või jäta-mind-rahule tülpinud näoga oma igapäevast rutiini toimetamas. Kui väga ma ka ei tahaks, mõjutab või olen lasknud ennast mõjutada sellest tüüpiliselt eestlase ilmest. Kuigi see pole alati nii, aga üha rohkem tunnen ennast, kuidas pean sunniviisiliselt naeratama või kellegi õnnele südamlikult kaasa elama, kuigi enda hing poetaks parema meelega pisara. Ma pole tahtnud endale valida ei ühte ega teist nägu... lihtsalt ma tunnen end nii... seletamatult. Ma ei suuda lõpuni kohastuda ja sellepärast on mul raske ka viibida nende toredate inimeste hulgas või siis teeselda midagi või kedagi muud, kes ma sel, konkreetsel hetkel vähemalt, pole. See on ka põhjus, miks mul viimasel ajal on tööl olemine muutunud pügala võrra ebameeldivamaks. Ma justkui peaks olema nö. iga ilmaga see, kes ma tegelikult alati olla ei suuda. Kas on maru kõle tuul või kärgatab äike – ma pean ikkagi olema nagu päike. Ei pea ju ka, aga asjasse mittepuutuvatele ei sobi ju käratada või oma negatiivsete emotsioonide ajel lajatada, kuigi tunne seda vahest soosiks...
Oma kaaslasega on selles mõttes lihtsam, aga sedavõrd raskem, et tema saab valimatult kõik mu emotsioonid endale olgu need kui säravad või kurjad tahes. See on üks peamisest, mida ma kontrollida ei suuda. Muideks, kui enda vigadest rääkida, siis kontroll on minu teine nimi. Ma olen muutunud paljuski palju teadlikumaks, kuigi endale teadvustamisest on siiamaani vähe kasu olnud. Üks asi, mida ma varem ei teadnud enda puhul – kui kergesti võin ärrituda, vihastuda ja solvuda ning selleks piisab vähesest. Või on siis selleks paras inimene nüüd kõrval, kes oskab sellele sobivale nupule üsna tihti pihta saada. Üks on kindel – ma olen 30ndates eluaastates võimeline palju rajumalt reageerima kui 20 plussina. Või polnud siis selles vanuses veel sobivat kandidaati välja valinud. Mitte et ma tahaks kogu seda emotsioonide laia kõikumist üsna sagedaste intervallidega – ma olen sellega iseendagi ära tüütanud.
Kuskil on kindel muster, mida ma näen, aga muuta ei oska. Me oleme selles üksi, sest nagu öeldakse, endega tuleb tööd teha, mitte teistega. See on järgmine tõde, mis on mulle kordi vastu näppe lajatanud, ilma et oleksin sellest õppinud – ikka kipun teisi õpetama ja kontrollima. Mnjah, kipun juba uskuma, et oma eelmises elus olingi õpetaja. Aga mis ma selles ette võtta saaksin, kuivõrd palju peaksin või suudaksingi ennast neis asjus muuta?
Ilmselt on kõigile see juba pähe kulunud, et mu elus on olnud periood, kus ma olengi tahtnud ilma (elu)kaaslaseta kulgeda ning seejärel leidnud, kui sisutu selline elu tegelikkuses on. Kuhugi minnes või kuskilt tulles sama rada lonkides, sama üksi, olen mingi aeg pimedaimas tühjuses mõelnud, et nüüd aitab, olgu sellega peagi lõpp ning lootnud, et varsti see enam ei kordu, et sellega on igaveseks finito. Aga vot, alati pole see nii ning seesama tühjus poeb hinge, kui olukord sunnib, isegi kui kaaslane on olemas, aga mitte alati käepärast. Peamine põhjus, miks ma enam nii kergelt alla ei anna ja võitlen, sest ma olen olnud seal – enda arvates armastusekaevu tühjas põhjas. Muidugi viib see mind endast välja, kui pole leidnud endale äraseletatavat, mõjuvat põhjust, miks teda sel hetkel kõrval polnud, kuid ma tean, veidi maha rahunedes, et kui siin midagi muuta annab, siis iseenda suhtumist – iseasi kas suudan või mulle see meeldib. Kas lepin või lasen minna...? Mis siis, kui ühel hetkel väsin tahtmast, kuigi hetkel on tahtmist ülearugi? Kuigi hetkel armastan ja pean kallimaiks.
Harva leian iseendal süüd, see on juba kolmas kriitikanool enda suunas, muidu olen neid pildunud ikka teiste poole. Ma võin tunnistada veel midagi – ükskõik kui ennastsalgavat või haledat juttu ma siin ei ajaks, olen siiski üks suur enesearmastaja, kes tihti enda vajadused etteotsa seab ning ka üleüldises plaanis endast suurt lugu peab.
Ma tean, et neis mainitud omadustes olen kehvapoolne – veel midagi, raske on endale tunnistada, et ma pole üsna paljus sugugi täiuslik. Tõesti, keegi on neis omadustest minust üle, nii heas kui ka halvas mõttes, sest on suhteline, kellega ennast võrrelda. Aga kellega siin ennast ikka võrrelda kui kõige lähedasemaga... kellel on niisamuti omad head ja vead.
Ma olen kirja pannud, milline peaks üks hästitoimiv suhe olema, aga ainult teoorias toimib see maru lihtsalt. Tegelikkus paneb suhte proovile kui mitte igapäev, siis iga teine kindlasti (kui välja arvata romansi ehk suhte alguse aeg). Ilmselt on teatud kujundite haakumine siiski sobivam kui mõnede teiste, kuigi see ei tähenda, et need ideaalselt iseenesest klapiks – vähemalt mina sellesse ei usu. Ma ei usu, et üdini õnnelike nägude taha ei peituks kordagi valu või ahastust. Nii mugav ei saa ükski suhe olla, kui vast veidi leebem kiiresti kohanevate tüüpide puhul.
Siis jälle kangastub mu silme ette pilt pimedast öisest tänavast, kus pole ühtegi hinge, vaid üksikud autod või siis mõned hõiked kuskilt tümmiautost. Ma olen nii iseseisev, saan endaga hakkama, missest et jala jälle mitu kilomeetrit ning nii kuradi üksi – polnud seal ega tule seal mitte kedagi. Polnud ootamas, pole ootamas. Siinkohal ei saa mind hukka mõista – ma olen selleks isemoodi eluloo seljataha jätnud, sellega kohastunud või karastunud ning ka sellise eluviisi juures on olnud teatud luksused. Aga ma ei suuda seda lõpmatuseni välja kannatada, kaua sa ikka külmetad või pimedas toimetad... Kuigi sellest on jäänud arm, tuletades aeg-ajalt meelde... et mis mõte on koosolemisel, kui asju koos ei tehta või selle asemel pigem ülemuse tööhõivele vastu tullakse. Miks ma käin jälle seda pimedat ja külma rada, mida ma soovisin enam mitte käia, kuigi mul on kaaslane tegelikult olemas? Samahästi võiksin olla juba üksinda, milleks olla koos, kui ühiseid siduvaid koosolemisi väljaspool kodu on harva? Kas on see pigem erand või saabki heaks tavaks? Selle nimeks on hirm.
Kui veider, kui nüüd mõtlema hakata, kas ma olen kellegagi koos armastusest või paljalt hirmust, et mitte olla seal põhjas, kus pole hingelistki. On vaid üks õlekõrs, mis välja päästab. Kui paljud tunnevad samamoodi või olen valinud suhteks vale motiivi? Ja samas pole asi sugugi ju selles, et ma iseseisvalt toime ei tuleks, enda sõltumatust vajalikuks ei peaks või teatud maani üksiolemisest rõõmu tunda ei oskaks. Kuid mul on ka teine suur argument koosolemiseks – et oma teatud punkti stoppama jäänud eluga edasi minna, saavutada rohkemat kui ma üksi suudaksin või tahaksin. Oleksin äärepealt selle mainimata unustanud, et tegelikult oli see tundmus suurem kui hirm üksinda pimedusse ekslema jääda. Eks see oli/on mingisugune põimik asjaoludest, mis tingis suurema vajaduse eluarmastuse järele.
Aga et jutt ei kisuks väga ühetulbaliseks ja novembriliseks (s.t minu puhul tähendab see sünget), siis ma võiksin nimesid ja ameteid täpsustamata jutustada ühe pisikese loo ühest inimesest, mismoodi või läbi milliste hetkede ta mind kõnetas (kuigi taiplikumad ilmselt saavad aru, kellest jutt ning tegelikult see jutt teeb mehele hoopis au, aga nii igaks juhuks).
See oli mingisugune tähtpäev, ilmselt emadepäev, pühapäeva üsnagi varajane ja kevadine päikesesillerduses ja leheroheluses hommik, kui ma rattaga oma tavapärast ringi tehes märkasin ühte omamoodi pikemate lokkis juustega tüüpi väga kauni lillekimbuga mitmetoonilise auto juurest värava suunas tormamas. Ei, tormamas on vale sõna, ta oli pigem nagu hõljumas, äärmiselt kergel ja reipal sammul, rindkere sammudest eespool, näol heldinud naeratus, kena ja viisakas riietus. Mulle kangastus see pilt kauemaks ning mõttes hakkasin kujutama, kui rõõmus võib olla see naisterahvas, kui saab lillekimbu enne veel kui enamik pole ennast voodist üleski ajanud, ammugi tänavale või poodi kimbu järele tõtanud. „Kust ta üldse nii vara selle kimbu oli saanud?” kerkis üks küsimus paljude seast. „Eesti mees või...? Niimoodi aupaklikult ja suursuguselt, väljapeetult tuuakse lilli, mitte tagasihoidlikult ja vargsi, näe võta, tõin sulle midagi.” Ta meenutas nii oma välimuse, riietuse kui maneeriga kangesti kedagi teist, sama positiivset, energilist, soojatoovat... Salvestasin selle oma mälukettale ning sealkandis oma tavapäraseid ringe tehes, märkasin korduvalt sama autot maja ees ning omakorda kerkis veel küsimusi, kuid ennekõike see positiivne tunne kellestki siiralt, rõõmsalt ja südamlikult lillekimpu üle andmas. Kuna auto oli selgesti äratuntav, ainulaadne, siis hakkasin seda ka linnapeal märkama, enamasti üsna kindlas kohas. Mingil hetkel osutasin ka oma elukaaslase tähelepanu sellele autole ja rääkisin emotsioonist, mis jäi ühest mõnesekundilisest ühepoolsest „kohtumisest”.
Üle aasta hiljem ootasin oma järjekorda silmaarsti ukse taga, kuhu oli muuseas hirmude maandamiseks toodud värvikirev kalaakvaarium. Seljataha jäi nimelt hambaravi uks. Minu hirm silmadega seoses oli suurem kui kalade vaikiv atraktiivsus, aga kuna ooteaeg oli pikk, jäi mulle hoopis midagi muud silma või siis kõrva. Tegelikult jällegi üks tuttavlik emotsioon. Keegi seletas midagi meeldivat kalakeste kohta üsna tasasel häälel ja rahulikult ning pilku pöörates märkasin mingit lokkis juustega tüüpi, kelle kõrval seisis üsna sarnase välimusega, lokkis punakaspruunide juustega naisolevus. Ma olin kuidagi rabatud ja ühtlasi võlutud, millise rahulikkusega keegi hambaarsti ukse taga kaladele tähelepanu pöörab. Veel enam oli meesolevuse silmis sära, mis ei kadunud hetkekski, isegi kui uksele ilmus hambaarst, kes naeratus näol nad mõlemad sisse kutsus nagu ootaks ees meeldiv kohtumine. Siis veel ei viinud ma pilti kokku, missest et see mees säras samamoodi nagu tookord tüüp, kes lillekimbuga üle õue hõljus.
Paar päeva hiljem toimus linnaväljakul kontsert, kus esines üks lokipäine, ülienergiline mees, kelle lavaline liikumine tekitas minus äärmiselt positiivse tunde. Tegelikult oli see ainult heas mõttes nii koomiline, et tagantjärele lõi naeru veel pikaks sillerdama. „Milline eesti meesartist niimoodi tantsu vihuks ja painduks...?”
Nüüd aga hakkas minusugune pimesik pilti kokku panema. Pimesik nii selles mõttes, et lühinägelikkuse tõttu tunnen inimesi eemalt raskesti ära kui ka selles, et mul pole tavaks inimesi jälgida või nägusid meelde jätta, kokku ajada, kui siis üks harukordne elamus, mille sain läbi positiivsete jätkude. Ühesõnaga turgatas pähe, et need kolm on kõik üks ja seesama isik. Rääkimata sellest, millise elamuse laval nähtust sain, ma usun, et mu päikesepatareide akud said üsna pikaks ajaks laetud ning jagasin oma vaimustust ka elukaaslasega. Ilmselt sel hetkel rääkisin talle oma täiustunud (maailma)pildist.
Aga et üks ei jää teiseta, teine kolmandata ja kolmas neljandata, siis nii läkski, et neljandal korral rääkisin juba tema endaga, kusjuures see polnud minu plaanides ning otseselt ei teinud ma midagi, et sinnapoole rühkidagi. Ma olin küll korra mõelnud, et huvitav oleks temaga suhelda, aga ma oleksin pigem hüsteeriliselt naerma purskunud kui uskunud, et see reaalsuseks saab.
Samas ma ei arva, et seda kunagi veel juhtuda võiks, kuigi vastupidist ei imestaks ka, sest kontserdipaik on potentsiaalne „ohukolmnurk”. Pluss see, et kõik teised (sh mu tuttavad) paistavad teda väga sõbralikult tundvat, nii et olin siin linnas vist küll viimane, kes polnud temaga veel suhelnud.
Ma võin tõdeda, et järjekordne inimene, kes oma olekuga on mind kõnetanud, küll korduvalt väga erinevates olukordades (eraldiseisva isikuna, kui pilti veel kokku ei viinud), mis on siiamaani üsnagi harv nähtus (vähemalt minu puhul), aga seekord ei hakka ma enam juurdlema, miks just tema. Kas sel on tähtsust, sest ta tuli, ütles ja läks/läheb. Igaljuhul suur tänu talle ja teistele temasugustele, kes oma olekuga äratavad endalegi teadmatult kõrvalseisjates nii palju positiivset.