11.06.2012
Nii palju kordi olen olnud siin, nii ka nüüd. Eelnevast jäävad maha vaid mälestused, mis keerlevad peas üha tihedamas puntras ning suurema kiirusega. Ja vahest on tunne, et enam ei jõua, sest pea pole paistes mitte ainult inimsuhete põimikutest, vaid ka korduvalt vastu sama seina jooksmistest. Üksi pole mul jõudu seda seina lõpuni purustada. See pole mingi kaastunde mangumine, mida ma silmaotsaski ei salli, vaid puhas ülestunnistus, et ka minu elu, mida siin suuresti kaunite õitega raaminud olen, ei vääriks vahest raamiks rohkemat kui maltsa. See muidugi ei tähenda, et maltsal mingit rolli poleks. Kasvõi kadedale eestlasele, kelle tuju tõuseb hetkega, kui teise aias õite asemel vahelduseks umbrohtu näeb.
Pigem on nii, et ma muutun üha ükskõiksemaks ja lasen kergemini minna, isegi kui on kahju ja kurb. Sellest on saanud juba teatud sorti harjumus, et miski pole jääv ja igal hetkel tuleb olla valmis muutuvate oludega kaasaminemiseks. Võibolla olengi takerdunud iseenda võimalustesse ning üha vähem lasen ma teistel ennast ümber kujundada – kui vana koera ei pidavat ümber õpetama, siis ma olen õppinud enda isiksust võtma sellisena nagu ma olen ning vaevalt suudab keegi teine mind nüüd panna ümber riietuma, käituma, elama jne. Mul on sellisel juhul vaid üks küsimus: „Milleks, kui elu pakub ka muud?“ Enne lahkun sellelt pardalt teadmisega, et vajan enda kõrvale vaid neid, kellega saan igas mõttes jääda iseendaks.
See ehk paljusid hirmutabki, kui kiiresti võin edasi liikuda nagu ma ei vaataks kordagi tagasi. Keegi muidugi ei loe mu mõtteid, kui vaid seda blogi, kus ma aeg-ajalt midagi oma hingesopist välja toon nagu ka seda, kui kaua ma tegelikult võin tagantjärele vaagida, nii ka need puntrad minu peas, mille iseeneseslikku lahtihargnemist pole oodata. Aga pealtnäha torman ma edasi ja nii võib tunduda, et ma isegi ei heieta pikemalt... Elu lihtsalt ei või seisma jääda kellegi ootuses, kuid võibolla on see viis ka ennast ära petta, et keegi ei läinud piisavalt korda – sest nii on ju kergem. Kergem ka unustustesse saata...
Ilmselt nii ongi – minu peale ei saa (ikka veel) kindel olla. Püüa nagu tuult eksole...
Kellegi ootuses nagu minagi palju kordi tundnud olen... Pettumus algab ootuste seadmisega ja lõpeb solvumisega.
No comments:
Post a Comment