…ühe jaanuarikuu meenutus…

24.01.2012

Tegid mulle ukse lahti. Raputasin lund oma saabastelt, püksisääred olid jääst kanged ning mu jaladki külmad ja väsinud...

See aeg, mil väljas külmas käinud olin, tundus üsna pikk. Olin alla vandumas, kui kuskilt silmapiirilt hakkas koitma üks maja, mille akendes oli tuli. See polnud ainuke maja, mida oma teekonnal märganud olin. Siiski olid teiste uksed jäänud minu ees lõpuni avamata. Vahest isegi paotati koputuse peale ust, kutsuti sisse, kuid võõraks ma jäin ja pidin asuma taas teele. Nüüd paistis sealt taas kellegi kodu, kuid minu lootused olid kustunud. Ma jäin viivuks mõtlema, kas peaksin uksele koputama või mitte. Mu jalad külmetasid, kuid tegelikult vajasin hoopis midagi, mis mu südant soojendaks. Ma ei oodanud ka rohkemat, kui keegi kutsuks lihtsalt sisse ja ajaks minuga juttu ning õnn oleks suur, kui see inimene oleks meeldiv.

Lähenesin uksele, kuid käsi ei tõusnud, et sellele koputada. Vahest olid seal pereinimesed, vahest üksikud, õnnetud või õnnelikud, sisimas või näiliselt ning kuigi ma neile kaasa elasin, polnud mul kavaski nende ellu sekkuda. Keegi polnud mind ju enda juurde kutsunud. Mida edasi, seda kindlam oli teadmine, et pean oma teed jätkama ning kõik seljataha jätma, kui raske see ka polnud. Ajutine oli kohtumine ka paljude meeldivate inimesega, kuid tundes lahkumisel suurt kaotusvalu, tundsin üha rohkem vajadust paigale jäämiseks. Olin väsimas teele asumistest, kuid mul polnud veel kedagi, kelle juurde oleksin võinud peatuma jääda. Kui lukud polnud uste, siis olid need südamete ees ja õiged võtmed olid alati kuhugi kadunud. Ma teadsin, et ka mina olin kinni ühe luku taga, mille avamist ma esiti ei oodanudki. Seega ma ei otsinud ka võtit, kuigi vaatasin pilguga, mis oleks võinud õige võtme teistest eristada. Võtmed olid küll oma näoga ja mõned paistsid rohkem silma kui teised, kuid ükski neist ei keeranud ning kui mina oleksin tahtnud oma võtmega avada kellegi lukku, ei õnnestunud ka see. Lukud jäid avamata ja õiged võtmed leidmata. Kõigele lisaks hakkas see jant päris väsitama. Ma teadsin, et luku avamise taga seisis palju kinni, kuid isegi kui õige võti oli kusagil olemas, polnud mul erilist usku seda leida.

Jätsin sellele uksele koputamata. Istusin hoopis hetkeks trepile, et enne teekonna jätkamist või koju pöördumist veidi jalgu puhata. Esikus oli kuulda kellegi kobistamist. Ma ei hakanud äraminekuga kiirustama ja väsimus sundis ikka veel paigale. Kuulsin, kuidas uks avanes, kuid ma ei julgenud selja taha vaadata. Nüüd poleks olnud enam viisakas midagi ütlemata ära minna, eriti veel, kui keegi kutsus juba sisse. Kas mul oli midagi kaotada, kui ma enam midagi ei lootnud? Olin samamoodi üsna paljudele oma koduust paotanud, kuid keegi ei söendanud pikemaks jääda, kellest seda oleksin lootnud. Nüüd aga tegi keegi mulle ise ukse lahti ja kutsus sisse. Raputasin esikus lund maha ega pööranud suurt tähelepanu ei ümbritsevale ega ka temale – tema juurest pidin ka ju peagi lahkuma. Mida ma tahtsin või suutsin enam rääkida, kui kogu aur oli läinud peaasjalikult neile, kellele olin varem uksi avanud või oma võtit pakkunud? Olin üsna jõuetu juba, kuid seevastu paistis temas olevat vähem allaandmist ja huvi minu vastu suurem. Üsna ükskõikselt vastasin küsimustele, mis olid kohati ajast ja arust ning varjasin oma skeptilisust tüüpiliste kohtumisteemade ümber. Tema lihtsustatud maailmavaade ei äratanud minus esiti huvi ja seda vähem ma temalt midagi ootasin. Samas mõtlesin, et ehk olen ma enda elu, soovid ja tahtmised üle tähtsustanud või hoopis liialt keeruliseks mõelnud ning sellega ennast nende täitumisest ka õige kaugele viinud. Algupärased elu põhitõed jäänuks ikkagi samaks, ükskõik kui palju ma neile juurde poleks mõelnud. Aastatega olin teise nurga alt juurde arvanud tohutult isiksuse omadusi ja loomust kelleski, keda õigeks inimeseks enese kõrval oleksin pidanud. Mul oli üsna selge pilt õigest võtmest, kuigi ilma nägemata ei saanud ma seda ära tunda.

Tema väljendas ennast nii nagu mina oma varases nooruses, kuid samas tundsin ka kergendust, et ei pidanud oma mõtetega sügavuti minema ja sain panna punkti palju varem, kui ma seda tavaliselt tegin. Ma ei jõudnud ega tahtnudki enam mõelda. Pealegi olin oma teekonnast ikka veel üsna väsinud ja teadsin, et peagi asun taas teele.

Tema uuris hoopis, kas tal võiks minust mingit kasu olla. Ma teadsin oma väärtust ja olin harjunud hoopis teisi mõõdupuuga hindama, kuid nüüd küsis keegi minult, mille poolest olen eriline. Ma võtsin oma erilisust iseenesest, sest ma tundsin nii, kuid hoopis muu oli hakata ennast sõnadega tõestama ja kiitma, mida ma väga teha ei tahtnudki. Ta pidi seda ise nägema, kui soovis. Teisalt oli see ehk kõige asjakohasem küsimus, mille poolest oleksin võinud silma paista, aga läbi enda sõnade võis seda harva teha ja kui ma oleksingi kellegi teise ees ennast rohkem kiitnud, et tundnud ma seekord mingit vajadust.

Midagi minu juures äratas temas huvi, sest ta pakkus, et võiksin kauemaks jääda. Ei osanud ka mina tema suhtes veel õiget seisukohta võtta – teadsin, et selleks kulub rohkem kui tunde või esmane pilguheit. Päev või kaks oleksid näidanud veidi enam ja ma ei uskunudki, et sellest kauemaks jääksin. Ammugi ei uskunud, et võiksin tema juures veel pikemalt peatuda. Suhteliselt kohe olid mind jalust rabanud vaid üksikud, kelle suhtes seatud kõrged ootused olid mind lõpuks reetnud. Oli palju neidki, kellelt oleksin lihtsalt midagi enamat oodanud, kuid jäid siiski maha, aga tema oli erandlik. Esimesi muljeid vahetades polnud mul tema suhtes peaaegu mingeid ootusi ja seda vähem oleksin lootnud meeldivaid üllatusi.

Kuigi ta väljendas ennast üsna lihtsalt või pealiskaudselt, mõtles ta tegelikult tunduvalt sügavamalt kui esmapilgul arvasin. Ta oli tähelepanelik ning käitus äärmiselt viisakalt ja lugupidavalt. Järgmiseks hommikuks oli ta vaasi sättinud ühed minu lemmik lilled ja ise toimetas juba köögis, kui ma alles üles ärkasin. Ta oli näpuga retseptis rida ajanud, et mind pannkookidega üllatada. Ma olin jutu sees neid maininud nagu roosegi, kuid tema oli kõik meelde jätnud ja valmistas sellega suurt rõõmu. Ma polnud jõudnud veel ennast tõestada, kui tema jõudis minust ette. Õnneks sain ka mina kasulik olla. Mulle meeldis töid jagada ja vaheldumisi nõusid pesta, kui üks kuivatas ja teine pesi. Aitasin majapidamises kaasa kus oskasin, aga suurimat rõõmu tundsin maja renoveerimisest, mis tal hetkel käsil oli nagu oleks ta teadnud, et see on miski, mille vastu suurt huvi tunnen. Olin abiks ehituses nii palju kui oskasin ja tema aitas mind järele seal, kus ma ei osanud. Ta oli nii asjalik ja toimekas nagu oleks keegi ehituse kulgemises kiirenduse nupu sisse vajutanud.

Õhtul viis elektri üks tormidest. See tuli justkui tellimise peale, sest süüdatud küünlad tõid palju hubasust pimedale katusekorrusele, mille katuseakna taga toimetas tugev tuul, mida pidanukski täies vaikuses kuulama. Sellesse hetkesse ei mahtunudki midagi õigemat. Vaikus lasi öelda rohkem kui sõnad. Ta laotas teki vaibana põrandale, et sellele sättida ja kooris mandariine, millest mulle poole ulatas. Selleks hetkeks teadis ta samuti, et šampuse peale löövad mu silmad särama. Tegelikult polnud see jook, mis mu silmad eriliselt särama pani. Ma jagasin talle üsna elevil oma hiljutisi välismaa muljeid ja miskipärast meeldis talle see väga, kui ma kiindunult ja särasilmil oma huvist rääkisin. Mingil kokkusattuvusel oli meil vähemalt üks ühine suur huvi, milleks oli ehitus. Mina imetlesin tema renoveeritud katusekorrust ja mõtlesin, kui õiget rida keegi ajada oskab ja ühtäkki olin ma sellele inimesele veel nii lähedal. Vähemalt samal tekivaibal. Nii lähedal, et ta sai mulle lusikaga kiivit suuni ulatada. Nendel hetkedel sai mulle selgeks, et üsna tõenäoliselt polegi mul vaja enam teele asuda. Ma olin sama teretulnud tema südames nagu tema koduski.

Mulle meeldis tema teatud tagasihoidlikkus, mis ei kippunud sõnadega enda tegusid kiitma. Temale oleks see justkui loomulik saavutus, möödaminnes tehtud tööd, kuid mina nägin asjalikkuse ja püüdlikkuse kõrval veel rohkem seda jõudu või tugevust, milles ma ise alla jäin. Samas ei tundnud ma ennast tema kõrval nõrgana, vaid pigem kui naisena ja isegi kui tema oskused olid kadestusväärsed, väärisid need hoopis imetlust ja tunnustust. See oli üle pika aja või siis üldse esmakordselt hea leid, et ma ei suutnud kedagi oma huvidega verest välja lüüa, vaid selle asemel pigem ise imetluse ära teenida. Jäin juba mõtlema, mis neil kõigil teistel viga oli, sest ma oleksin ise samuti pigem ülipositiivset hinnangut endale eeldanud. Mitte ükski mees polnud varemalt osanud seda nii näha või siis julgenud tunnistada ja kiita nagu tema seda tegi. Aga sel hetkel ei huvitanud mind teised, kes olid läinud ja kadunud. Ma tundsin hoopis rõõmu, et teised polnud mulle enam koormaks ja olid kergelt tahaplaanile jäänud. Tundsin ennast õiges kohas ja üha rohkem hakkas tunduma, et ka õige inimesega, kes pealegi oli valmis ka mind oma ellu laskma.

Selles elamises oli tuntavat maahõngu, täpselt samasugust nagu ka minu maakohas, kus lapsena käisin ning kui ma poleks teadnud, et olen seal esimest korda, oleksin võinud pidada seda enda maaelamiseks. Tegelikult oli sellest kohast algusest peale soojust õhanud, esimesest hetkest, kui uks avati. Ma ei tundnud koduselt mitte ainult selles kohas, vaid ka tema südames, mis oli mu heldelt vastu võtnud ja juba esimesest hetkest. Ta polnud kordagi vaadanud mu poole pilguga, et tegemist on järgmise külalisega, kelle kohalolek tuleks lihtsalt üle elada või võtta mõningad positiivsed muljed enne kui elu jätkub tavapärast rada. Nagu poleks keegi sinna põiganudki, ammugi ära kasutanud või ebasobivalt haihtunud. Äkki polnudki, sest ta maja võis seal metsade vahel üsna märkamatuks jääda või polnud ta ise kodus, sest oli vahest ka kaugemaid kohti väisamas.

Tema juures tundsin nagu oleks maailmas vaid üks hing, kes oli oodanud just mind.

Ma polnud esmamuljel midagi sellist ettegi kujutanud, suuresti sellepärast, et olin teda üskjagu alahinnanud, aga nüüd toimetas minu kõrval inimene, kes hoolis ja hoolitses ning jagas mitte ainult oma elamist, toitu ja tööhetki, vaid suuresti iseennast. Kas oli see lõpuks minu kauaoodatud siirus ja puhtus, mida kellegagi koos olles näha tahtsin? Kas oli see pikisilmi oodatud vääriline, kes oleks võimeline ja tahaks mulle samavõrd pakkuda nagu mina temalegi? Ma ei teadnud veel päris täpselt, mis see oli või tulemas ka oli, aga ma olin võitnud tagasi vähemalt meelerahu, usalduse ja usu millegi toimivusse. Justnimelt, mind valdas ÕIGE TUNNE, mida ma poleks osanudki seletada. Mõne päevaga muutus see tunne veelgi kindlamaks.

Mulle meeldisid ka inimesed tema ümber, keda eraldiseisvatena üritasin hinnata – sugulased ja sõbrad. Ma polnud sugugi tunnetest ülevoolav, et oleksin selle tõttu näinud kõike tunduvalt helgemas valguses nagu see korduvalt minuga juhtunud oli. Tänu suurtele tunnetele olin varemalt üksjagu palju kinni mätsinud ka halba, kuid nüüd, ükskõik kui palju ma ei otsinud või näha tahtsin, ei leidnud ma midagi häirivat. Ma teadsin, et see tulemata ei jää, sest inimestel on kombeks ajaga mugavamaks muutuda ja vähem ennast peita, kuid kuivõrd oli seda karta tema puhul? Olin varemalt paljusid umbusaldanud, kuid tema puhul ei tulnud mulle koletised mõttessegi. Hoopis imestasin selle üle, kuidas ta suutis mind esimesest silmapilgust täielikult usaldada. Selles valguses polnud mul vajadustki midagi ette kujutama hakata. Mulle ei tundunud kordagi, et ka tema võiks minust koletise maalida. See ei õnnestunud ka siis, kui ma enda huvid, eesmärgid ja tegevused ette kandsin – need, mis olid pannud mõne mehe mu ees kergelt värisema ja vahest ka haihtuma. Teda ei paistnud see üldsegi kõigutavat või hoopis vastupidi – ta leidis need tunnustust väärivat. Ta polnud kiitmisega kunagi kitsi ja mul polnud kahtlustki, et ta seda tõsiselt ei mõelnud. Tema nägi mind heast küljest täpselt sellisena nagu ma ise ennast ette kujutasin ning temapoolne kinnitus andis mulle mõista, et ma polnud ennast paremaks mõelnud. Ta leidis nii palju head, et see tundus mõnevõrra kummaline või kohati isegi piinlik. See, et ta minu ees kartma ei löönud, end peitma või põgenema ei sundinud, vaid hoopis palju head ära tundis ja mulle kiitusi leidis, tegi temast minu silmis tugeva mehe, kuid olulisem veelgi, et võisin sellise mehe kõrval ennast lõpuks naisena tunda ega püüdnudki rohkema eest väljas olla ja jätsin talle võimaluse mehena käituda.

Isegi kui mu mõistus töötas selgelt ja vähe oli segavaid tundeid, neid, mis oleks asja kulgu soosinud ja kergendanud, ei tundnud ma suurt hirmu nagu tavaliselt. See oli uudne, kuid siiski kergem kui oleksin arvanud. Nii kerge nagu oleks võinud see juba ammu nii olla. Nagu oleks võinud lugemata kordi koos pliidi ääres suppi keeta, pannkooke lennutada või vaarikavarreteed keeta. Nagu oleks võinud juba ammu oma külmetavad jalad tema sülle sooja jätta ja oma käegi talle hoidmiseks anda. Nagu oleks võinud aastaid koos oma kodu ehitada ja aeda kujundada. Nagu oleks võinud pärast pikka kooselu veel teineteise eest hoolt kanda, kiita, julgustada, tunnustada, lugu pidada ja austada. Nagu oleksime alati tundnud kaitstuna ja hellitatuna, katkematult olnud tähelepanelikud ja tänulikud ning mõistnud paljut sõnadetagi, kuid usaldanud alati ka rääkida. Ja kui süngematel päevadel kadunuks vesi kraanist, hoidnuks see meid veel rohkem kokku, sest käed ei saanud jääda mustaks, kui kaevust jõudis vesi nendeni ka teistmoodi. Justkui kaugelt tema juurde naastes oleks ta mu mõtteid lugenud ja külmetust ette näinud, kui mind vaarikavarretee juba ootas ning ta näljasele teelisele praeahjust sealiha köögiviljadega ette kandis. Ma polnud talle öelnud, et see on üks mu lemmikuid ja tema polnud seda elu sees veel teinud, kuigi maitses nagu oleks ta seda aastaid küpsetanud. Tõttöelda oli ta köögis hakanud toimetama ja katsetama alates minu ilmumisest. Samast ajast oli ta hakanud ka kirjutama ja sama liikumist harrastama mis minagi. See polnud mina, kes nõudis, et ta seda kõike teeks, mind järgiks või minuga kaasa tuleks. See oli tema tahtmine nagu ka tema unistused ja eesmärgid, mis langesid minu omadega kokku. Püüdlikkusest ja asjalikkusest kõnelesid ka tema varasemad teod, kuid minu tulekuga sai motivatsioon tubli tõuke ja tema toimekusel polnud enam piire. Väga vähesed olid valmis seadma kellegi teise rahulolu enda omast kõrgemaks, kuid ma polnud enam ammugi lootnud, et keegi võinuks minu pärast ohverdada kasvõi iseenda heaolu. Kas ma olin saamas rohkem, kui suutsin ise pakkuda või tundus meile mõlemale, et olime saanud rohkem kui küllalt ja see pani meid ühtlasi ka teineteisele rohkem pakkuma? Ta ei hakanud varjama, kui palju ma talle korda lähen, vaid kinnitas seda iga oma sõna ja teoga. Igal juhul olid minu unistused täitumas ja võtmed ka keeramas ning koosolemisest sündis sünergia.