“aegunud”

Olen mõelnud, mida oma blogiga peale hakata, kas panna lukku või kustutada üldse ära. Viimast päris teha ei tihka, sest vahest ilmub mõni lugeja, kellele võiksid mu mõtted huvi pakkuda – eks see on üks efektiivsemaid viise ka minu olemust tabada. Kinnise blogi tekitamisel pole aga suurt mõtet.

Kuna aasta on läinud mööda, võiksin aegamisi avaldada läpaka „sahtlisse” salvestatud kirjad, mis on praeguseks kantud küll minevikuhõlma. Seega ei saa olnud aegade käiku enam kuidagi mõjutada ega muuta – mitte mingisuguste mõtetega ellu äratada või siis hoopis kustutada.

Tegelikult on jäänud avaldamata ka peamine üle-eelmisest aastast – minu kiri E-le, kuid las see jääda. Üsna mitu kuud tagasi tuletas eks mulle meelde nö. „vanad armastukirjad” temale, mille olemasolu olin sootuks unustanud. Vat mida võib teha kümne-aastane ajanihe inimese mäluga. Paljud öeldud sõnad, kingitud naeratused või kellegi erilisus võib olla kaduv, kahjuks. Vaatamata muutuvatele suhetele, rollidele, kannan siiski väga paljusid oma meenutustes, sest mõtetes tulen ikka aeg-ajalt kellegi juurde tagasi, ka siis, kui see inimene ei mängi mu elus enam mingit rolli.

Nii kummaline kui see ka pole, siis aastatagune kirjutis on väga sarnane minu hiljutisele sissekandele, millest võiks järeldada, et aasta algul ja lõpul valdasid mind üsna sarnased tunded, kuigi päriselt see ikkagi nii pole. Aga et mitte venitada sissejuhatust oluliselt pikemaks, siis peaksin alustama (eelmise aasta) algusest.

01.01.2012

Elus on nii palju võimalusi, et hüppa aga hobuse selga ja kihuta tähtede poole. Kuni hing rahu ei saa, on nii ehk ka õigem. Kaovad ühed, tulevad teised, elu on pidevas muutumises. Nii see elu kihutabki mingis valitud suunas. Ja siis, kui hakkad mõtlema, et võibolla peaks end paigale sättima, võtma asja rahulikumalt, ilmub ei tea kust veel inimesi, sündmusi ja mõtteid ning elu pakub veel rohkem võimalusi, millest algab taas uus ring kuni... Ehk poleks vajagi, ehk on aeg nüüd muule? Pool minust hüüab üht ja teine kisab teist kuni tuleb tema... oma inimeste, sündmuste ja mõtetega, pakkudes mulle ehk veel võimalusi. See on määratud nii olema, milleni iganes see ei vii. See näitab, et lõplik otsus ei jäägi mulle. Võtan kõrvaltjälgija rolli, ei planeeri, ei sea kõrgeid ootusi ega unista. Tegelikult pole mul ammu enam mingeid ootusi või lootusi, neid, mis jäid dekaad tagasi ja seda kergem on kõiki minna lasta. Ma tean, et need polegi minu kaotused, pigem võidud – võit olla vaba selle sobivaima väärilise jaoks. Maailm on täis toredaid inimesi, kuid on ka see keegi, kes suudab oma olekuga taastada mu usu teistesse – veel millegi, mis kadus aastate tagant. Ma olen rõõmus, et olen saanud olla mitmel moel õnnelik – nende võimaluste ja muutustega.