15.01.2012
Parem on kedagi esmalt alahinnata kui ülehinnata, siis on meeldivaid üllatusi ka rohkem varuks. Vähem ootusi kellegi või millegi suhtes, vähem pettumust. Ise ei peagi enda saavutusi nii eriliseks kui keegi teine, see on tulnud loomulikult, s.t imetlus ja tunnustus tuleb kellegi teise poolt. Hoitakse madalamat profiili kui tegelikkus. Vaatan kõrvalt ja ma tunnen hästi, mitte kadedust, et saan kedagi imetleda, tunnustada. Kiitmine.
Katsetamine, edasiliikumine, areng, vähene klammerdumine kellelegi teisele, iseseisvus, oskus endaga toime tulla ja mitte ainult tavatingimustes kulgedes keskmise malli järgi.
Tähelepanelikkus, individuaalne lähenemine, tõsiselt võtmine.
Aja jooksul muututakse suhtes julgemateks... Mees peab oma lubadustest kinni või siis ei käi neid välja. Mees võiks tahta isegi püüda rohkem vastu tulla midagi otseselt lubamata. Tahab teisele anda vahest rohkem veel kui endale, tulla vastu. Hoolivus, hoolitsemine. Tunne, et enne hellitatakse mind ära, kui mina kedagi teist. Tunne, et kõiges ollakse koos. Tehakse koos, elatakse kokku. Oskus näha ja teha ilma käskimata, palumata. Mõelda oma peaga, kuid küsida vajadusel ka nõu.
Sarnasus, sarnane eluviis, mõttelaad, väärtushinnangud, eesmärgid. Jälgi tema sõpru, tuttavaid, perekonda, omavahelist suhtlemist (ka vanemate vahel) – kuidas nad tunduvad, kuidas tunned ennast koos nendega? Ta jätab pigem mulje, et temalt pole palju oodata, kuid üllatab meeldivalt iga hetkega, kui miski ilmsiks tuleb. Raha ei tee teda peast ogaraks ega muuda oluliselt tema elustiili, mõtlemist või käitumist, mis jääb endiselt lihtsaks. Ta kuulab mind ja mõtleb kaasa.
Tuleb välja, et mehed mõtlevad või muretsevad vahest sama palju kui minagi, küll erinevatel põhjustel, vahest ka samadel.
Järgnevad nopped minu blogist...
Minu kõrval kannatab pikemalt olla vähemalt sama tugev isiksus, sama avameelne ja otsekohene, aus läbirääkija ja arutleja ning keegi, kes täidab neid lünki, mida minus pole – täiustama kogu komplekti oma tugevus(t)ega. Aga kuna ma ikka leian, et puudu on vähe kui üldse, siis on väga raske kedagi end täiustama leida. Võibolla saab teoreetiliselt selleks teiseks pooleks olla samasugune endaga rahul olev isiksus, kes samuti sel juhul otseselt kedagi enda kõrvale ei vaja, sest ta oskab olla õnnelik ka üksinda. (17.juuni 2010)
Pole küll sihilikult kedagi proovile pannud, aga karta on, et mees peab olema universaalne oskaja ja armastama kodus asjatada vähemalt sama palju kui mina :) Loomulikult peab olema tal ka piisavalt eneseusku ja –armastust (rahulolu enesega), et end mängu sisse arvata ja mitte kohe alla anda teades kõiki neid nõudmisi.
Mul oli kindel teadmine neist isikuomadustest, mida pidin kelleski leidma. Siis ei arvanud hetkekski, et lasen ka selle vabaks ning kunagi hakkan pilti nägema hoopis laiemalt. Seal on palju muud kui ausus, korralikkus või tagasihoidlikkus. Erinevatel inimestel domineerivad erinevad head küljed, lihtsam oleks välja tuua need küljed, mida ma ühes inimeses avastada ei tahaks. Üks joon tõmbab kõigele kriipsu ja teised on pigem väljakannatamise küsimus. (31.august 2010).
Mind pole kunagi huvitanud, mis auto mehel on. Pigem teevad ettevaatlikuks need, kes sõidavad ringi kõrgklassi mudelitega. Kriteeriumi, et mees peaks olema ülikoolis käinud, olen ammugi kõrvale jätnud. Vaid üksikuid mu sõpru on õpetanud ülikool, paljusid elukool ja sealt on tulnud tõeliseid pärle :P Kas mehel on maja või üldse töö… ehh, ma olen oma elus niigi üksjagu sponsoreerinud ja asi pole ka selles, piisab täiesti sellest, kui mees tuleb endaga toime ja ei looda naise peale. Mida aga olen mõnedes meestes tunnetanud, on see, kui nad üldse millegi pärast muretsevad, siis vaid selle pärast, mida või keda enda kõrval presenteerida. Deem, võibolla tõesti nende väärtus teatud naiste ja sõprade hulgas langeb, kui nad pole materiaalselt võimekad. Kes vajab üldse sellist naist või sõpra? No mina seda tõesti ei tea, ma oskan vaid enda eest rääkida. Kui nad tunnevad, et puudujäägi täitmine (kooli läbimine, kodu soetamine, auto pedaalitsemine) on otseselt nende enda pärast (annab enesekindlust, turvatunnet, naudingut), siis on see õigustatud. Minule on peamiselt üks kriteerium, mis määrab kõik – ausus, seega valetamine või tahtlik varjamine nullib enamasti kõik. Olgu siis milline auto, haridus, töö või omand, see ei määratle minu jaoks inimest ega tee mehest meest. Mõtlemine ja käitumine aga küll. (21.sept. 2010)
Kellegi teise materiaalne omand ei tee pooltki nii rõõmsaks kui märkamine, tähelepanu, tänulikkus, ühised hetked ja aja leidmine, mida keegi võib endast anda, sest muu on vahest kergemgi tulema kui need viimased aspektid. (2.okt.2010)
Peaksin vastu võtma selle, mida pakutakse, sest muidu olengi vaid jagaja ja andja. Aga samas... Tahan olla iseseisev, kuid viimastele kogemustele tuginedes ei tohi seda välja näidata. Tuleb jätta endast abitu mulje. Mehel peab laskma mees olla, muidu kaotan “tõelisi” mehi. Sinna nad kaovadki... Püsivad vaid need, kes ei suuda mehe eest väljas olla, sest nad vajavad kedagi, kes nende eest otsustaks või ära teeks. Olen väsinud andmast ja ära tegemast, väärin sama, mida olen välja käinud. Seda kõiges! Miks ma avalikustan oma mõtteid neile, kes seda ei tee? Miks ma avan oma hinge neile, kes seda ei tee? Kas on naiivne loota, et vastav mees on olemas? Kas me, inimesed, muutume mugavaks, kui oleme harjunud juba saama ja laseme ise lõdvemalt, kui keegi on valmis endast palju välja käima? Miks me viitsime algul rohkem pingutada?
Tahame end vajalikuna tunda, et oleks kedagi, keda oodata, kelle nimel elada, kellega arvestada, oma vajadused ja personaalne elu tahaplaanile jätta või lausa unustada, sest muidu on elu mõttetu...? Ei ole mõtet ehitada, töötada, ringi kolada... Kui pole impulssi, kui pole mõttekaaslast, kui pole kõrval kedagi, kelle arvamus loeks või huvitaks piisavalt...
Võibolla jätan endast mulje, et ei vaja kedagi kõrvale, kuna rõhutan oma juttude sees seda pidevalt. Vajama ja tahtma – seal on erinevus. Ma otseselt ei vajagi ja tahtmise peale ei mõtle, isegi, kui ma alateadlikult võin soovida. On aeg mõelda TEGELIKULT rohkem endale või ainult neile, kes seda VÄÄRIVAD. On aeg hakata küsima ka vastu, sest ainult nii on lootust saada VÄÄRILINE... ükskõik milles ja tean, et olen sellega teinud ka midagi head, sest minuga on see, kes on seda väärt, kes väärib sama.
Tegelikult nõuan ma vähe, võibolla palju - seda, mida enamik anda ei oska või ei suuda, sest muretsetakse pigem materiaalsete asjade pärast, mida veel pole, selle asemel et kiirata endast igapäevaselt välja seda, mida meis algselt on või mida me tegelikult vajame ja anda suudame – tähelepanu, hoolimine, märkamine, tänulikkus, tunnustamine, väärtustamine, lugupidamine jne
Ma ihalen taas mingi stabiilsuse või kindluse järele. Ma ei taha kodust palju kaugemale minna ega mõelda. Hall ilm mõjub ikka laastavalt. Keegi, kelle peale olla kindel. Keegi, kes mõtleb sarnaselt minule. Keegi, kellel oleksid sarnased eesmärgid. Keegi, kes hooliks, märkaks, panustaks sama palju kui mina. Keegi, kellega koos ehitada. Selles vist asi ongi, pean tunnistama ka endale tõtt... Olen oma uk-blogi all palju kirjutanud oma peamisest eesmärgist, unistusest, aga ei mäleta enam isegi, kas olen kunagi seda maininud või piisavalt selgitanud, et maja ehitada, kodu rajada tahan kahesse, mitte üksi. Ma pole ilmselt seda aspekti varem nii oluliseks pidanud (olulisemaks kui maja väljanägemist ja kasutatud materjale). Selle taga seisab ilmselt palju, mitte oskamatus või tahe. Kuni pole kedagi, võin õppida ja areneda, aga mitte alustada. Kui ma pole seda siin öelnud, siis ma olen seda mõelnud ja samamoodi vähemalt mõned aastad tagasi. Endiselt ma ei looda, et keegi teeks minu eest asju ära või oleks maja juba valmis, ma soovin, et tehakse koos. Ma olen alati soovinud, et keegi on kõrval, kui pannkooke küpsetan, keegi sõidab minuga ühes, kui rattaga lähen, keegi toimetab minuga, mitte ei vahi ekraani, sest pigem olen juba üksi… Nii on siiski kergem. (3.0kt.2011)
Üha olulisemaks on saamas see, et ka mina tähendan kellelegi midagi või lähen korda rohkem kui keegi mulle, sest ma olen väga palju teisi kalliks pidanud, väärtustanud, aga pole tundnud, et keegi võiks samaga vastata ja sellepärast olen ma ka kirjutanud, et tahan anda edaspidi neile, kes mind toetavad ja väärtustavad nagu mina neidki. Loomulikult saan ma aru, et ilmselt ongi asi olnud minus, et olen ise tõrjunud ka selle võimaluse, et keegi mulle annaks. Ja ma pean õppima ka küsima, mida on mul vist kõigest kõige raskem teha.
Ma ei saa ka öelda, et ma oleksin õnnetu või ennast haletseksin (eneseväärikus ja uhkus ei luba), mul on tegelikult kõik olemas, lihtsalt on siginenud üks üleliigne kurnav mõte kellegi leidmisest, kelle peale olla kindel, aga kuidas saabki leida, kui ma kardan kõiki kaotada või tähendab ka vastu võtta. Ja isegi, kui ma tean, et teistega lävimine teeb mind rõõmsaks, pole mul üha harjumuseks saanud üksinda olemises vahest enam soovigi kodust välja minna ega ka kedagi enda juurde lasta. Vat nii ma kaon talveunne. Ma annan endale teadlikult aru, miks ja mille pärast kõik toimub, aga nüüd tuleb olla lihtsalt kannatlik, võtta olukorrast parimat nagu alati, lasta asjad kulgemisse, ületada mõned hirmud, kõrvaldada eneses blokeerivad takistused ja siis ma olen valmis :) nii lihtne ongi :D (18.nov.2010)
See on kõik veel ilmselt suuresti seoses, nii palju kui aru olen saanud, et mehed tahavad, et neil oleks mingi kindel koht eelnevalt olemas, kuhu naine viia, muidu nad, vist, ei tunne ennast hästi (need, kes tõesti soovivad võtmise asemel anda) ja nad pingutavad selle nimel pigem üksi. Mina, huvitav, tahaksin kellegagi koos ühisel eesmärgil pingutada, ma ei tahaks, et miski oleks enne juba valmis, ka ehitus, maja, kodu, pleiss vms. ...Seega, ma ei tea kuidas, aga pean kuidagi oma iseseisvust alla suruma, kui tahan kunagi üldse oma soove täitumas näha. Aga võibolla oskab õige Mees minus selle loomuse alla suruda ilma et keegi selle juures ennast halvasti tundma peaks ja et keegi eemale tõmbuks….??? (11.nov.2010)
Mul on täiesti villand sellest tringel-trangelist, millesse kuidagi kinni jäänud olen. Tahaksin midagi puhast ja siirast, tõsist ja väärikat...
Igal juhul olen muutunud järjest ettevaatlikumaks, ilmselt olen täielikult blokkis, kuigi sulatada on võimalik, olen seda isegi vankumatute peal näinud, vaja lihtsalt aega. Järjepidevus, seda ma vist enam üritada ei kavatse. Ma ei viitsi, ükskõiksus kasvab, iseendaga olemisel on vähem komplikatsioone. Harjumus, oskus olla nii, kulgemine, minnalaskmine jne… Ei tunne end isegi hetkel ära – ka kõige sobivam, meeldivam, erakordsem kaaslane jätab suhteliselt ükskõikseks. Emotsioonitu, tuim teatud koha peal…. Eih, minus on liigagi palju rahutust veel. Varem oleksin mõttes kedagi trilli-trallitanud, aga nüüd… ma ei näe, ma ei näe seda… see on liiga kaugel, et näha… isegi kui võib olla silme all… ma tahaksin tõesti veel uskuda ja julgeda loota, jaa, usungi selle tõelise eksistentsi, aga miskipärast ei näe endaga seoses tekkivat. Keegi teine ei saa mind välja tõmmata sellest koopast, kuhu ise ennast sättinud olen. (11.dets.2010)
Aga mina passin omas nurgas, sina omas. Minul on oma maailm ja sinul oma, kuidas me saakski neid ühendada? Saaks vaid, kui tahaksime, tunneksime ära, tunnistaksime, julgeksime väljendada, rääkida oma soovidest, arvestades ka teineteise huvide, eesmärkide, unistustega. Ehk oleks need üh(is)ed, ehk ka mitte, aga me jätaksime piisavalt ruumi, et keegi ei peaks selle pärast kannatama, ennast kohustusest muutma või midagi endas alla suruma, pigem kohanduma, muganduma olukorras, teineteisega. Aga me jääksime iseendaks, see oleks peamine, millest juhinduda. Mina ei taha, et oleksid keegi teine, sina ei soovi sama. Kas suudame välja kannatada teineteise vead, kas õpiksime armastama ka seda poolt? Oluline on rääkida, julgeda välja öelda oma mõtted, mitte neid koguda aastate kaupa endasse, et siis viimasel hetkel välja paisata, alles siis, kui on hilja, pöördumatu olukord. Oluline on olla avameelne, aus iseenese ja teise suhtes, julgedes jääda siiski iseendaks. Otsused peavad tulema ühisel meelel kartmata hukkamõistu, vaid hoopis kandes mõistmist ja toetust, koos läbi arutades, lähtudes soovist olla teineteise vastu hea, aus ja õiglane. Miski ei pea tulema pingutatult nagu andmine ja vastuvõtmine, mis on ühtlasi tasakaalus. Hoolimine, lugupidamine, arvestamine, märkamine, tänulikkus on püsivad väärtused, mida tuleb hoida üleval väsimatult, pidevalt. Me ei pea tõotama selle õnnestumist, kuid üritama parimat. Ütle vaid, millal oled valmis juhinduma sellest ideaalist, olen valmis ka mina… KOOS… Kui loed mu mõtteid, loen ka sinu… (12.dets.2010)
Kui kõva pähkel olen mina? Kas suudab keegi selle kesta purustada? Leida sisemusest hoopis midagi habrast ja maitsvat? Et võiksin tunda enda nõrkust läbi pähklipureja tugevuse… (14.dets 2011)
xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx
Ja nii ongi, et vahest ma alahindan kellegi tugevust ja võimet minu koorest näri läbida. Vahest on nii, et need, kes näivad algul tugevamana, polegi seda ning vastupidi. Vahest pole vaja arutledagi, kes või mis on tugev, sest mulle piisab, kui tunne on õige, miski on lihtne, loomulik ja vastastikune ning ei tundu enam hinge kinnihoidmisena, kas veab välja.
Tunne nagu oleksin kodus ja see kodu on pigem kellegi sees. Tunnen ennast nagu kodus, õiges pesas ja see on kellegi sees.
21.01.2012
Kolm aastat tagasi hakkasin kogema midagi erilist. Aeg-ajalt ilmusid ilusad inimesed või hetked, mis tundusid vahest liigagi uskumatud. Tõttöelda ma ei oskagi enam öelda, kes olin enne seda – kuivõrd palju märkasin või oskasin olla tänulik kõige hea eest, mida elu pakkus. Ilmselt mitte eriti. Vahest õppisin isegi oskust leida ebameeldivas midagi kasulikku. Alguses oli see pigem sihilik otsimine, kuid hiljem kasvas suuremaks heaolutundeks ja head asjad jäid iseenesest silma. Need kolm viimast aastat on olnud suurepärased. Minu otsus inglisest ära tulla oli õigustatud. Minu otsus sinna apteegitööle minna oli samamoodi õigustatud. Nägin ja mõistsin... mida olulise(ma)ks pean. Ma ei tea, kes ma oleks ilma selle kogemuseta. Küll tean, kes on minust saanud ja hetkel olen väga rahul.
Ma ei tea, kuivõrd oli minu suhteliselt negatiivne meelestatus seotud inimestega, kes olid siis mu ümber. Kuivõrd palju mängis minu tujudes rolli see inimene, kellega pikka aega koos elasin? Ilmselt päris palju, aga kumb meist viis tuju rohkem alla, kas hoopis vale kooslus? On inimesed, kes sobivad paremini kokku. Ilmselt tõmbas minu vana „mina“ hoopis teisi inimesi ligi ja praegu on mõeldud mu ümber jääma need, kes on samasugused kui mina. Mis on veel teisiti? Kui varem kandsin suure osa oma energiast lihtsalt kuhugi maha või tundus see raiskamisega kellegi tuju tõstmiseks, siis praegu on tunne vastupidine – ma olen iseenese teadmata, pingutamata, läbi kerguse tõstnud kellegi teise meeleolu ja seeläbi võin tunda ka ennast hästi. Ja nii vist ongi, paljudel juhtudel on positiivne kiirgus kuskil neeldunud ja sinna jäänudki. Ma ei süüdista kedagi, tunnen hoopis neile tohutult kaasa, sest nad ei oska (sülle kukkunud) õnne ära tunda või sellega midagi peale hakata. Aga on siiski ka neid, kes kiirgavad soojust mulle tagasi või edasi teistele – kes märkavad head ja oskavad olla tänulikud selle eest. Mina olen tänulik neile inimestele, kes on näidanud, kuivõrd miski või keegi on neile korda läinud.
Kahe inimese kooselust peaks kasvama sünergia. Koos olles ollakse tugevamad, õieti tuntakse end tugevamana ja seda mitte otseselt teise tugevuse arvelt. Koos olles töötatakse teineteisele kaasa, mitte vastu. Koos olles tunnustatakse teineteist, mitte ei teha maha. See eeldab, et koos saavad püsida üsna võrdväärsed inimesed ja/või kes ei tunne teise kõrval ennast allajäänuna, vaid näevad nii enda kui teise panust ning tahavad seda säilitada. Mugavus saab suhtele saatuslikuks. Oluline on hoida keerlemas ringi – hea/positiivse märkamine, sellest teisele teadaandmine (tunnustamine sõnaliselt või käitumuslikult), tahe vastata samaga/heaga. Inimene toob oma ellu seda, mida märkab. Keegi teine ei saa tuua seda, mida algselt eneses pole – enese vastu lugupidamist, armastust, hoolimist jne.
xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx
Ma usun ja usaldan. Ma näen ja tunnen ära. Ma tahan teisele parimat. Ma olen saanud parima. Kõike head korraga ei saa? Mis siis kui ühe inimese tulekuga oleks nagu kõik hea korraga saabunud?
22.01.2012
Egoism - MINA kaotasin, kui keegi kadus. Loobusin egoismist - TEISED kaotasid, kui kadusid.
Usk, et keegi teine kannab hoolt, elu toob kõik, mis õige - vähem pinget enesele, vähem vastutust ome elu eest (sest kõik pole enda teha). Kõike pole olnud järelikult vaja saadagi.
No comments:
Post a Comment