04.05.2012
Mis tunne on võtta ühte tunnetega ja teist mõistusega... samal ajal. Vastik! Mida eelistada? Mõistust, mis näitab seda mis on, aga see on ka kõik või tundeid, mis lubavad rohkem kui on, kuid see pole siiski enamat, mida mõistus juba rääkida oskab. Pealegi tunded kaovad varem või hiljem ja siis saab jääda vaid mõistus. Aga mis on mõistus ilma tunneteta? Ei miski, kole. Võtta tunded ja leppida, et need lähevad üle ning jäädagi hüplema ühelt õielt teisele? Võtta mõistus ja leppida igavesti, et midagi on puudu? Puudu see, mis haihtub ühel hetkel niikuinii. Aga samas – vähemalt oli!
Ja nii ta ihkab alati paremat... Mis see on? Kättesaamatu! Kauguses...
Ja ühel hetkel nad tüdinevad teineteisest, kes lepib ja harjub, kes aga otsib uut ja paremat. Tegelikult otsib ta tundeid, neid mis olid kunagi, aga sellisel kujul enam ei eksisteeri. Kui üldse ikka olid. Silmapiirile ilmub keegi, kes märkab, talle meeldib, et teda märgatakse, talle meeldib, et ta kellelegi meeldib ning ehk lööb see temagi särama. Uus huvitav nii kaua kuni ta on värske ja siis ta väärtus hakkab kahanema. Siis taibatakse, et oli mis see eelmine oli, aga harjumusel on suur jõud ning selle taga oli kunagi vähemalt midagi, mida uuega tuleks hakata otsast peale tekitama. Elu oli vähemalt kindlas paigas, enam-vähem rahuldav. Ei mingit elevust, põnevust, ei mingeid tundeid, kuid kindel. Ja siis veel nostalgia...mingid head mälestused, mis koos olles paraku sellist tähtsust ei omanud...
Ei mõista hukka kedagi, ma pole parem. Ma lihtsalt kannatan selle teadmise all, mis juhtub varem või hiljem. See teeb esiti rahulolematuks, siis kurvaks ja siis algab leppimise rada... kas hakkab, millal hakkab... Kummale poole siis ennast kallutada: perioodilised tunded või vankumatu mõistus... Parem varblane peos kui harakas katusel?
No comments:
Post a Comment