Nagu lugeda saite, tõi eelmine aasta mu isiklikesse suhetesse paar äkilist sööstu, milleks tahtsin olla, kuid ilmselt polnud veel päris valmis või siis mitte nende kahega (lõpuks oleks variante olnud rohkem kui kaks, kuid neid ei hakka siinkohal kajastama).
Kõige selle peale haaraksin küll ise kahe käega peast kinni ja küsiksin: „Mis toimub!?” See on minu elu, mis tundub aeg-ajalt üle pea kasvavat ja vahest on soov sellest kõigest taganeda, sest jõud raugeb. Kuid siiski, elu toob ikka uusi meeldivaid hetki ning usku ja lootust peab jätkuvalt üleval hoidma, sest seda mahakandes „imesid” ei sünni. Üks pool minust tahaks ju loota, et „Kallikspeetud” ärkaks ja märkaks, kuid nii see elu kord juba on, paneb ka rolle vahetama selles mängus, kus üks on valija ja teised valitavad. Kõigi hingesoppi pole mul võimalustki lõpuni tungida, isegi kui neis õige pisut tundeid äratan. Nii jäävad üksikud kättesaamatuteks, seda ka klassikalise sõpruse mõistes. Jumal teab mis põhjused neil selleks olla võivad, enamasti ja üha rohkem tuuakse ettekäändeks ajapuudumist ehk suurt töökoormust, kuid endal on seda üsna raske mõista, pigem oleks see lollikindlaks vabanduseks või teemade kinnimätsimiseks, millega eriti tegeleda ei taha. Kuigi isegi otsisin hiljuti tööd ja tegevust (juurde) – peamiselt ühel põhjusel – et saada mõtted muule kui kannatavale hingele (pooleldi ka igavusest ja suhtluse vähesusest). Sellest on abi olnud küll, kergem minna lasta ja ruumi teha uuele. Kui asjad ei lähe nii nagu sooviksin või selle inimesega, kellega loodaksin, siis pole nii mõeldudki. See aga ei tähenda, et päikest välja oodates ei võiks hallidel päevadel rõõmustada ja kes teab, kustpoolt päike end jälle ilmutab – võibolla sügav nukrus ei laseks seda märgata.
Kõiksugu tringel-trangel on järelikult ettevalmistus selleks õigeks või õigemaks ajaks. Ma usun, et suhete õnnestumine eeldab paljuski kannatlikku meelt ja mõlema poolt, liiga kergekäeline allaandmine (lisaks lootuse, usu jms puudumine) võib paljuski saatuslikuks saada nagu ka tormakas etteruttamine (lisaks liiga kõrged, ebareaalsed ootused). Optimaalne timmimine on tegelikult kahe poole oskuslik koostöö, kus üks võib pidurdada ja teine gaasi vajutada, kuid sõit sujub ikkagi.
Mis ma nüüd kõige sellega öelda tahan? Tegelikult siinkohal hoopis vaikiksin, sest 2013 räägib enda loo...
No comments:
Post a Comment