2012 jaanuarikuu meenutused

12.01.2012

Ja vahest tundub kõik nii õige nagu oleks see võinud juba pikka aega nii olla. Ma polnud valmis ja inimesed polnud õiged. Nemad polnud mulle määratud ja suur õnn, et nad läksid, mina jäin vabaks. Jõudsin ära oodata. Vahest tuleb keegi ja oskab alla suruda hirmu, millega mõneks ajaks kimpusse jäänud olin. Pole siin lihtsat midagi nagu 10 aastat tagasi, uus vajab harjumist, isegi kui olen teatud sarnases olukorras olnud, aga mitte 30-selt. Isegi kui hiina horoskoop nii täpselt ütles, poleks ma uskunudki. Lootsin küll väga, vahest mõtlesin sellele juba nii palju, et ei osanud enam rahus ollagi. Täielikust hingerahust oli puudus üks ja peamine, milleta poleks ka edasiviivat jõudu. Oleksin justkui peaga korduvalt vastu sama seina jooksnud ning nii väsinud sellest omaette olemisest. Jah, see oli siiski ka hea, ma ei kujutanud ette, et võiks olla teisiti, kuigi samas ka tahtsin. Soovisin endale väärilist, kedagi, kes jääks püsima. Olin väsinud minejatest, kaduvatest, aga tagantjärele pidi see kõik nii olema. Nad polnud mõeldud püsima, nad olid mõeldud, et näidata suunda sinna, kuhu või milleni pidin jõudma. Tahan olla kellegi jaoks terve maailm, mitte terve maailma jaoks keegi.

Vääriline et paremat ei oskaks tahtagi. Lõpuks näen ma teda ja mis veel tähtsam, tema näeb ka mind. Mul on tugev usk, mis puudus enne. Nüüd on pigem tunne või teadmine, et see on miski, mida olen nii kaua oodanud. See on nüüd käes ja ajad on minu jaoks muutumas suuresti tänu teadmisele, et olen lõpuks valmis. Et ma ei taha midagi või kedagi muud, sest tunne on õige. Ülejäänud on puhas ideaal ja fantaasia, mis vaid kiusatusi loob. Ma ei voola üle tunnetest, kuid siiski olen õnnelik ja tänulik selle hingerahu eest, mis nüüd kuskil mu sees on taastanud ka usu enda elus näha midagi ja kedagi enda kõrval püsivalt. Kuskil on nii palju headust, hoolt ja endast andmist, et ma ei kahtlegi, kuivõrd palju tahan samamoodi panustada. Lõpuks kui vääriline väärilisele.

13.01.2012

Huvitav, kuidas ühed erakordsemad inimesed on minu ellu ilmunud just aasta lõpu poole või uue alguses. Need ainulaadsemad ja omapärasemad. Ning ka hiina horoskoobis on palju tõtt. Ma olen jälle üksjagu sahtlisse kirjutanud. Ei teagi miks pole lihtsalt postitanud (pole tahtnud ära sõnuda).

Eelmise aasta lõpu poole tundsin, et uus aasta saab mulle mingis mõttes teistmoodi, eriline olema. See ei saanud jätkuda enam vanaviisi. Minust oli saamas mõru pipar hoolimata sellest, et kõik oli justkui korras. Unistuste elu – veeta päevi kodus tehes ükskõik mida! Aga tegelikult – üsna igav ja pealegi jätab liiga palju võimalust mõtlemiseks. Võõrdumine inimestest tõmbab mind üha rohkem endasse ja sellest ei tahagi lõpuks välja tulla. Päev-päevalt käisid üha rohkem pinda mõtted kellegi leidmise ees ja need ei andnudki enam rahu, mis tekitasid liiga palju trotsi ja kibedust. Paljalt need mõtted, sest kõik muu oli ideaalselt paigas. Samas oli veel liiga palju kartust, uskumatust, usaldamatust. Tahtsin ja ei tahtnud, kuid mõtted läksid nii tüütavaks, et sain ka ise aru, et olukorra pääsnuks vaid kellegi leidmine, aga kuidas... Ma ei tahtnud üsna kõrgele seatud latti ka alla lasta, see oleks olnud mõttetu, null-tulemus. Ja veel kõik need „kadunud“ hinged, ma lihtsalt olin kohutavalt väsinud sellest. Väsinud kõigest ja eriti veel oma korduvatest painavatest mõtetest. Ma soovisin vaid uut võimalust. Ma teadsin lõpuks, et ma tahan seda, kui vaid tuleks, keda olen valmis võtma... Ma ei tahtnud enam samasugust uut aastat, tahtsin mingit tõsist muutust oma ellu, mis tooks kannapöörde. Ma vajasin inimest, kes oleks mind pannud ümber otsustama, kelle pärast jääda, kuigi olin valmis ka kõik kuradile saatma ning tolmu jalge alt pühkima, kui... Sest vähemalt olid seal „mujal“ inimesed, kes hoolisid ja ma tundsin ennast väga hästi. Ma ei tea, kuidas saab keegi pool aastat pea nii segi lüüa, et suurt ei mõtle, kui vähe ühist tegelikult on. See mätsib kinni ka kõik vead, kuigi mõistus teab väga hästi, millel on mõte. Tundeid lubada on väga ohtlik, õieti on ohtlik siis, kui tunded on üle mõistuse. Kohe. Esimesest silmapilgust. Ma ei usu sellesse, et kedagi esmapilgul hinnates saab kohe teada või tunda, kas tema on see õige. See ekslik tunne põhineb pigem välisel või enda kujutlusel kellestki. Pigem on õige, kui tunne aja jooksul süveneb kuni muutubki äratundmiseks, et miski või keegi on õige. Adekvaatsed otsused tehakse ikka mõistuse kaalutlusel ja tunded kui sellised on pigem eksitavad. (Edit: Aasta lõpp näitas küll midagi muud, äratundmine on võimalik, iseasi kas see on vastastikune…???)

Minu tunne on õige, sest mõistus räägib ja seda väga mitme nurga alt. Kõik mida või keda siin varem kirjeldanud olen ja näha soovinud... ma ei saagi paremat tahta selle põhjal, mida siiamaani näinud olen. Loomulikult pole keegi meist kaitstud moonutuste eest, mis tulevad välja aja jooksul, kuid see pole tingitud tunnete ülevõimust, mis moonutab.

Mis on nüüd teisiti? On tunne, et seda ma tahan selle inimesega ja ma näen ka asja toimimas, mul on lõpuks usk sellesse.

Kui palju märke oli mu teel, mida mõistan alles nüüd. Kõik tuleb õigel ajal ja vähe on takistusi, pigem on palju kokkulangevusi. See peab olema õige.

14.01.2012

Vahest toimub muutus nii märkamatult ja äkki, et polegi palju aega mõelda hirmule. Järsku ma näen ja usun ja mis peamine – ka tahan seda oma ellu. Aasta tagasi, kui jõudsin teatud arusaamiseni, polnud ma siiski veel valmis või siis polnud ikkagi veel teda, kellegi äratundmist. Väga hea, et keegi pikemaks ei jäänud, oleksin sidunud end vale inimesega. Loomulikult poleks teinud lõplikku otsust paljalt tunnete põhjal. Nii ei näinud ma näiteks ka E-s endale meest. Hetkel on raske mõistagi, mida ma temas üldse nägin, seal võis palju olla minu poolt juurde pandud fantaasiat ja unistusi, mida toitis tema salapära ja välimus. Nii palju siiski mu mõistus rääkis, aastate kogemus lasi näha ikka veidi sügavamale. Tagantjärele isegi hea, et me teineteisele ei lähenenud. Ma poleks teda rohkemaks kui sõbraks arvanud. Kuigi miski tõmbas füüsiliselt tema poole, pani see mind mõistma, et ma ei vaja pelgalt vaid sõprust. Ma otsin siiski lisaks ka muud. Kardan, kuid siiski otsin... vaimset, füüsilist, hingelist ühes ja samas isikus. Jah, elu on huvitav, niipea kui seda mõistma hakkasin, tõi see mind lähemale... Kuigi seal vahepeal oli niivõrd palju ka tumedat maad, kui ma tundsin jooksvat peaga vastu seina, mida olin teinud juba korduvalt. Rahutus hinges kasvamas päev-päevaga, mis muutus üpris kannatamatuks ja oli viimas mind viimse piirini. Sel hilissügisel, kaua veel oleksin jõudnud? Olin nii väsinud sellest. See oli puhas mõte, mis tüütas. Nagu pinnuks silmas ja nii sain vastu silmi pidevalt alates viimasest Walesi tööpäevast. Ma ei osanud sellele siis seletust leida, kuid tegelikult sai läbivaks märgiks. Üks ja sama mõte oli peas keerlemas ja ma teadsin, et enne ei saa rahu, kui ei vii end uuele tasemele. Aga kuidas, kui polnud lõpuks kedagi pärast neid kolme aastat...? Ja kuidas saigi olla, ma ei teinud muud peale enese tuunimise. Ma ei viitsinud ega tahtnud üritada nagu alati, sest see oli lõppenud eikuskil... pealegi oleks see tundunud nagu oleksin juba sügavas hädas, polnud siis või? Nii jännis, et hakata latti alla laskma? Kelle jaoks ma siis ennast erilisemaks timmisin, võimalikult kaugele võimalusest leida endale vääriline? Tahtsin siiski endale vaid parimat... Kuid lasta latt allapoole, kaotada lisaks iseendale ka ratsionaalne mõtlemine ja seekord mitte positiivse, vaid negatiivse, äärmiselt häiriva tunde tõttu? Mõtted kinni kiilunud, kaua jõuad nii arutleda, ei jõuagi... Peas on taas kõik selge, valmis ellu viimiseks, aga ei saa... Sest keegi pole tundunud siiski piisavalt õigena ja kes ongi, need on kuskil ära, kadunud... Ise nii kinni või teab mis segaduses, ehk näinud kaugemale kui mina nende puhul... Polnud valmis minu jaoks (kas see oligi see väärimise moment)? Kui tagantjärele mõtlen, kostus see nii ühelt kui teiselt, mitte kunagi otse, vaid teatud nurga alt.

Miks ma ei suutnud usaldada, miks mul oli vaja olukordi kontrollida, kellegi suhtes pingutada, kui oleksin võinud kogu selle aja hoopis minna lasta ja usaldada (saatust, elu, jumalat, kes mida selleks peab)? Osati nii ka tegin, aga samas võtsin kõiki liialt individuaalselt ja südamesse, mõtlesin teistele vahest liiga palju kaasa ja tõin sellega ohvriks vaid iseenda, oli see teadvustamata üllas eesmärk? Oleks ma siis kogu selle aja vähemalt teadnud, et kellegi tahaplaanile jäämine, „kadumine“, polnud minu kaotus, vaid võit.

Praegu tundub see nii loogilisena, et õigem ei saaks ollagi... Õige eest pole samuti pääsu :)

Miski või keegi ei tundu enam õigemana kui... Ma ei tea, kas see nii jääb, kuid kui esimesena räägib mõistus, peaks olema õige suund. Pole neid hullutavaid tundeid, mis tekitaks liialt taustamüra, selle asemel on hoopis peamine – õige tunne. On see siis sisetunne, millest räägitakse, mingi äratundmine, ma ei tea... aga see on toonud hingerahu, taastanud mu usu ja usalduse. Ja on palju püsivaid omadusi või tundeid, mida minust väga kerge välja juurida polegi – hoolimine, märkamine, tänulikkus, väärtustamine, austamine, tunnustamine. Ja lõpuks on see vastastikune nagu olema peabki. Kui midagi üldse püsima jääb, siis need viimased loodetavasti.

Ma näen, et kõik on lõpuks võimalik ka minu elus – suhe, kus ollakse teineteisele väärilised. Väärilised eelkõige nende eelnimetatud omaduste põhjal. Eks lõpuks räägivad aastad enda eest, kui siiras või puhas miski on, kuid suur asi on see, et ma usun taas ja tahan/saan teha vähemalt enda poolt kõik, et miski toimima panna... kui mulle antakse võimalus ja mina annan võimaluse... ja ma ei tunnegi vajadust olla väljas „mehe“ eest, sest seda ollakse minu eest, mis on väga eriline tunne, millega saan lõpuks ka hea meelega kaasa minna, püüdmatagi üritada midagi muud. Hea on teada, kui minu huvidele ei vaadata viltu, vaid pigem tunnustatakse. Ma ei pea ennast kaotama ega midagi endas alla suruma, et tunda naisena ning vastupidi käib ka mehe kohta, sest õige partneri kõrval jääme me loomulikuks... Või on see teatud oskus käituda vastavalt nii et keegi ei kannataks... Mul oleks rääkida palju head, kuid seletused on üleliigsed seal, kus tunne on õige... :)

Kui mul mõni aeg tagasi käis oma mõtetele punktiks „ma ei tea“, siis huvitaval kombel olen ennast tabanud nii paljudelt „jaa’delt“.

Õige jääb ja vale kaob.