2012 märtsikuu meenutused

03.03.2012

Ei teagi mida öelda tahan. Ma ainult näen, kuidas mu maailmad ühel hetkel segunevad üheks eimillekski ja elu vilksab minevikuhetkedena korraga mu peas täiesti seosetu jadana, aga ometi seoses minuga väga erinevatest aastatest ja eluetappidest. Aeg oleks praegu ja siin justkui taas peatunud ning tähtsust ei oma enam miski (mis oli või tuleb) või siiski – kas olen kuhugi kohale jõudnud, olles jõudnud tegelikult mitte kuhugi? Mitte kuhugi, kuhu olen plaaninud. Ma ei teadnudki, et selle kohalejõudmise ees võin õnne asemel hoopis hirmu tunda. Ma kardan ambitsioonide kadumist, sest siis kaob elul sügavam mõte, paigalseis ja käega löömine on mulle pigem nõrkust näidanud. Kas olen tõesti hakanud elust väsima, et ei viitsi enam pingutada nii nagu varem? Võiksin, võiksin, võiksin olla palju paremat, teha rohkemat, saavutada ja selle nimel vaeva näha, aga kuivõrd on seda vaja? Ma olen ikka mõelnud, et mul jääks elu suuresti elamata, palju tegemata, nägemata, nautimata, kui nüüd peaksin lahkuma, aga... Stopp, võibolla olekski aeg nüüd nautida seda kulgemist ei-tea-kuhu. Justnimelt plaanidevaba kulgemine, mis pole olnud kunagi mul plaanis. Kui mõtet pole tänasel, pole mõtet ka tulevikul.

Iseendaga olemine pikemas perioodis ei mõju ilmselt hästi. Ma jõuan taas enesesse, aga pikalt sel peatuma jääda ei taha, korduvad vähemalt enesele ammugi äranämmutatud teemad.

Mu elu peaks ju nüüd teisiti olema, aga ometi olen just siin ja praegu nagu olen olnud alati, kuid see on seekord vaid näiline. Nagu poleks midagi muutunud, kuigi tegelikult on. Ma isegi näen seda ette, mis tulemas on, kuigi päriselt käega katsuda ei saa, kui vaid korraks. Miskit antakse maitsta ja siis võetakse ära ning siis hakkab ununema ka maitse, kuigi võin mäletada, et see oli hea. Hea, kui on midagi, mis maitseb terve elu hea sõltumata sellest kui palju seda sisse ahmida.

04.03.2012

Aasta tagasi sattusin ma ühte võlumaailma. Neid maailmasid on olnud üksjagu ja vahest ei tea isegi, millises olema peaksin, et ka sinna püsima jääksin. Kui kaua oleksin tundnud imeliselt seal mägede vahel? Miski arvas, et mulle piisas poolest aastast. Ei saa nüüd sellele ka vastu vaielda, sest kes teab, mis seal edasi oodanud oleks.

Kindlasti huvitab mõnda, kuidas Emyriga lood on. Midagi pole saanud ega saamas, elud lähevad edasi nagu ikka ja ma isegi ei mõtle enam, mis oleks võinud või võiks... Mõtlesin hoopis, kuidas ma võisin ära armuda, kuigi tunded teadagi ei küsi ka luba. Tuhandeid miile kaugemal on kõike lihtsam jätta, ammugi seda, mida polnudki. Ükskord ju mõistus ometi taipab, et pole midagi, mida proovilegi panna. Kaugusel polnud proovile panna tegelikult midagi. Mida ma temas nägin? Mida ma ette kujutasin, kas see oli või siis polnud? Tema lähedal viibimine oli iseenesest väga elevust tekitav, aga see oligi kõik. Muud midagi kui väline atraktiivsus ja hetked, mis kujunesid iseenesest suurepäraseks. Mingi keemia, millest kõik jahuvad ja tunded, mis kargavad välja ei tea kust? Aga ma ei usu sellesse, õieti selle kestvusesse, mis algab niimoodi. Põhjalikumalt ma teda ju ei tundnudki ja nii palju kui tundsin, polnud see piisav, et kestvalt mind köita... See oli lõpuks vaid unelm millestki kaunist, mis toitis. Unelm toitis vaid nii kaua kuni jäi püüdmatusse kaugusesse. Temast poleks iial saanud algatajat, talle meeldiski jälgijaks jääda. Ükskõik mida ta siis selle all ka mõtles, et kavatseb ilmselt Felin Uchafi kolida. Ta pidi sellest mulle teada andma, sest ta teadis minu kirja lugenuna väga hästi, mida mina seal viibides oleksin soovinud. Aga seda mainides tekitas ta taas mulle ühe kujutluse, mida poleks olnud vaja... Kujutlused olid meid hästi toitnud ja ehk tahtis ta neid edaspidigi veel õhus hoida. Need ei tohtinud kunagi päriselt küpseks saada, sest tegelikkus oleks ilmselt olnud karm. Julm või kurvavõitu on asjaolu, et see rong on nüüdseks läinud, isegi kui ta sõnadel oli sügavam tähendus, ei muudaks see enam midagi. Ma olen hakanud teda nägema mõnevõrra teisiti ja kujutlus jäi tuhmiks, sest mina seda enam ei värvi. Ühelt poolt ma ka tean, et temas poleks piisavalt julgust või tahtmistki midagi ette võtta, kui vaid hellitada ainult selliseid mõtteid ega rohkemat, kui vaid hoida midagi õhus. Tunnen veel selliseid, pole ta sugugi ainus, kellele lähenedes ta kaugeneb ning kellest kaugenedes ta hoopis läheneb ja võib teha isegi paljulubavaid žeste. Loomulikult pole see tema süü ja mul on tegelikult kahju. Kahju või rõõm, et asjad kaugemale ei arenenud? Oskasin ka mina jätta ennast turvalisse kaugusesse.

Kui paljudele olen mina kujutlusteks ainest andnud? Ise ei oska ma sellele vastata.

Kohati võisin mängida temaga sama mängu mis tema minuga, kuigi see polnud mäng. Midagi enamat kui sõprus polnud mõeldud realiseerimiseks minu ja tema vahel. Ilmselt teadsime või tunnetasime seda ja selles valguses ei tohtinud asju ka kontrolli alt välja lasta. Õnneks ei tulnud selleks ka väga head juhust. See pidigi nii minema ja tagantjärele tuleb taas tunnistada, et miski teab paremini, mis või kes on kellelegi õigem. See viib alati õigele rajale tagasi läbi teatud õppetundide. Pärast paari aastat oli tema selleks õppetunniks, kus mul oli vaja selgeks saada, mida või keda oma ellu vajan. Ma vajasin tegelikult enamat kui lihtsalt sõpra, kellega seigelda. Tema oli see kehastus, keda olin eelnevalt otsinud ja äratundmine tõi uue mõistmise. Ta kandis oma rolli ideaalselt, olles mulle nii lähedal nagu sõber ega andnud kunagi rohkem ka järele. Ma võisin ainult oletada või siis... kujutleda...

Kuigi kujutlused võisidki olla põnevad ja täiuslikud, ei tahtnud ma sellesse maailma jääda. Hirm hoidis küll tagasi, kuid ma teadsin, et nii edasi minna ei saa, mitte lõpmatuseni. Ma tahan elada reaalses maailmas, mitte unistada kellestki või millestki, igavesti täiustada, idealiseerida miskit mõttes – see maailm variseb ühel hetkel kokku ning lõpuks ei jää sellest ka midagi järele kui pettumused. Mis saab nendest emotsioonidest, mis ei põhine otseselt mingitel kogemustel? Mis on nende tagajärg?

Teine sügis, kui mõtlesin, et aitab küll, oleks vaja edasi liikuda OMA eluga ja järjekordne põgenemine siit ära oleks pigem paigalseis, kuigi areng oskuste poolest võiks jätta teise mulje. Ma mõlgutasin mõttes, et kui tuleb, mis on üsna vähetõenäoline, jään paigale, aga kui mitte, siis lähen taas enda oskusi lihvima. Asi ju seegi. Süda ihkas küll muud juba, aga ma ei uskunud ega lootnud, seega võisin mõnele üsna kindla mulje jätta, et olen naasemas, kui mitte sinna, siis tänna. Aga nii paljud tüütavad oma küsimustega ette, mille vastust näitab vaid elu nagu võiks samahästi küsida, millal keegi sureb.

Niisiis ootasin oma ellu kardinaalset muutust kellegi näol, sest püsivus ja paigale jäämine tundus kõigest olulisem. Mõneks ajaks oli kadunud ka hingerahu ja sellega justkui kõik ning lõpuks oli selles olukorras raske näha ka elul sügavamat mõtet kui lihtsalt kulgemine. Kulgemine kellele või milleks? Ma ei saanud enam arugi, kuidas see mind varem ei häirinud ja lasi hoopis üsna pikalt õnnelikult elada, isegi õnnelikumalt kui kunagi varem. Ja teatud hetkest olid peas vaid ühte liiki piinavad mõtted, millest lahti öelda ei osanud. Juba nende mõtete vaigistamiseks oli vaja reaalsust.

Ühe hetke tahtmine võib teisel hetkel mitte tahtmiseks osutuda ja vastupidi. Vahest on mul hirm, kas miski üldse suudab mind jäädavalt paeluda, kas elukogemuste ja õige inimese najal suudan meelekindlaks jääda? Ah, ma ei taha oma elu keeruliseks mõelda, selliselt ei jõuagi kuhugi... Unistada pole ammugi vaja :D

19.03.2012

Võiks asjast rääkida, aga kas tahan? Vaatan hoopis aknast välja, homme algab kevad, aga väljas on üks korralik sügiseilm. See kergitab üles teatud tunded oma meeleoludega. Nagu oleks üks pöörane suvi seljataga, mitte ees. Hoolimata nendest seiklustest poleks nagu midagi muutunud mu elus, nagu poleks ma kellegagi kokku elama mõeldudki, kas olen!? Nagu oleksin üksinda siis, nüüd ja igavesti, isegi kui... On olnud vaid hulk inimesi ja maailmu mu ümber või õigemini mu sees – need, keda või mida kannan endas edasi. Üksjagu mäletan neidki, kellega tutvumine jäigi vaid viivuks, üheks silmapilguks, minutiteks, tundideks, päevadeks, ammugi neid, kellele jagasin oma blogiaadressi. Nagu poleks mul muud tehagi, kui mõelda neist, ju siis polegi... Kui nad vaid teaks, et keegi mõtleb neile, kelle olemasolu ehk nemad on juba unustanud. Vahest põrkan ma juba kolmandat korda kellegagi juhuslikult täiesti erinevates kohtades kokku. Juhuseid pole? Peaksin ma teda rohkem tundma õppima? Milleks enam...

Vahest on parem teada vähem, siis on ka vähem tahtmisi. Vahest on vaja jätta endale vähem valikuvabadust, siis on ka vähem tõmblemist või seda tunnet, et äkki... mis oleks kui... ma veel proovin... Vabadus valida, halligi... Lõpmatuseni keerutada mõtteid, mis oleks õigem või huvitavam, kuhu suunas nüüd seigelda, et jõuda lõpuks selleni, mille pärast ma ju edasimineku võimalusi otsin. Oleks mul mingigi vabandus nagu keskmisel inimesel, et ei saa, sest... Hirm on hoopis ennast kinni panna, mis siis, kui mingi hetk tahan sellest välja rabeleda... Lõplik otsus paneb punkti mitte ei jäta kolme punkti. Ma tahaksin Barnacre ja Felini taga näha punkti. Praegu on see pigem ... Ma tahan veel korra tagasi minna ja veenduda, et see pole enam minu jaoks, et... ma ei tunne enam midagi sellist nagu tundsin siis, vaid igatsen hoopis... Sügisel mõtlesin, et oleks vaid keegi, kelle pärast jätaksin minemata, aga see tundus siis üsna võimatuna. Ma soovisin nii väga seda muutust ja nüüd ikkagi... ma olen võimatu... Ma olin nii tüdinenud sellest hekseldamisest ja tegelikult ka nüüd, aga... Miks küll!? Uskumatu, et mul võiks olla hirm stabiilsuse ees, tean väga hästi, mida see tähendab. Rutiinilaks, kuidas seda taluda? Vabanduste najal või mitte, aga osati on ka selles midagi meeldivat, kui te tahate midagi, aga seal vahel on nii palju lülisid, mis tõmbavad innu enne maha, kui see suureks jõuab minna. Aga minul see aina kasvab ja miski pole allagi surumas, sest ma tean, et ma saaksin. Ma laveerin kuskil unistuse ja reaalsuse vahepeal ning kui kättesaadamatu hakkab tunduma kättesaadavana, siis kipun taganema. Sest kas ma tõesti tahtsin seda? Ma tahtsin vaid endale tõestada ja saavutada, kui palju ma tegelikult tahtsin, sest ma ka vajasin... kohutav tegelikult...

Siiski on üks peamine, mille pärast näen enda püüdlustel mõtet, ülejäänud on justkui kõrvalnähtused selle juures. Muidugi ma ei tahaks seda kaotada, aga ma ei taha kaotada ka iseennast. Kui ma oleksin fakti ees, siis oleks lihtsam otsustada nagu keskmisel inimesel, aga ma ju pole... või olen...?

24.03.2012

Jälle olen jõudnud ringiga selleni et... ma olen väga ebakindel püsisuhte tekkimise ees. Kui ma varem eriti ei mõelnud sellele, vaid oskasin nautida oma täielikku sõltumatust ja vabadust, tahtmata end kellegagi siduda, siis nüüd on see idee muutunud pigem ahastuseks või teadmiseks, et ma ei suuda kumbagi pidi päris õnnelik olla. Ma kardan, et ma ei oska oma vabadusest päriselt lahti öelda, aga samas ei suuda ka igavesti südamerahuga üksinda elada. Mind ei rahuldaks kumbki seis. Üksinda kannatab kõige rohkem motivatsioon, elujanu millegi (tulemuse) ees ja siis läheks lihtsalt elu äraelamiseks. Aga teistpidi kannatab minu vabadus, iseseisvus, millega olen juba nii harjunud et... Kui ma varem oleksin veel söendanud öelda, et ju pole õiget mu teele sattunud, siis nüüd ma seda väita enam ei julge. Kõik taandub lõpuks ikkagi minule, olgu mu vastas ükskõik kui ideaalne eksemplar. Ma olen ise kinni. Julm on see, kui ei suuda armastust vastu võtta. Julm on see, kui ei suuda seda enam ka pakkuda. Kes või mis mind selliseks muutis? Kas tõesti mitmed korrad pakutu väljajätmata võtmised on nüüd mu tuimaks muutnud? Pingutada mitmete ees, kelle tarbeks poleks olnud vaja ja siis lõpuks ühe ees, kelle ees oleks vaja, enam ei jõua... Las tema siis pingutab, las pingutab nii palju, et ma näen, kui palju mind armastatakse. Ehk äratab ka see minus midagi... Lõpuks pean ikka iseenda otsa vaatama, kui miskit jälle ei õnnestunud.

Ma ei taha kedagi enda kõrvale, sest siis pean silmitsi seisma enda hirmudega, nõrkustega? Varjama või endas alla suruma need küljed, mis teisele ehk ei sobi? On need küljed samas need, mis mind ennast häirivad ja keegi teine oskaks need paljastada? Äkki olen liiga isekas või mugav, et ennast muuta või hoopis ettenägev, et pole vaja mängida kellegi ees kedagi teist, keda ma pole, sest mina armastan end sellisena nagu olen või...? Tahan olla see, kes olen ja ilma kompromissideta. Sellised jäävadki üksikuks.

Teine teema on tunnetega, need mis kerkivad üles ei tea kust ja enamasti siis, kui mõistus ei luba paljut, õieti mitte kui midagi. Siis nad on kohal ja möllavad, aga milleks? Ja siis, kui on kohal mõistus, mis ütleb, et paremat ei saagi tahta ja käsi juba haarabki või on teise käsi juba haaranud, kus on need paganama tunded siis? Neid nipsuga ei tekita. Kas sellest üldse midagi püsivat annab tekitada? Või just sellest annabki? Tee tööd ja siis tuleb armastus... Teate, ma enam ei jaksa...

Hoopis allan alla, enam ei ürita, las jääda, võib tõlgendada ka nii, et enam ei kontrolli, lasen asjadel kulgeda omasoodu ja annan aega kõigele või siis sellele „ei-millelegi“. Vabandust, seda „ei-midagi“ pole olemas, on õppetunnid. Elu toob lahendid ja lükkab asjad paika nii nagu olema peab. Minul peab olema vaid kannatust ise mitte sekkuda.