12.10.2012
Miks ma siis nii pikka aega pole kirjutanud? (Ei no olen ikka küll, aga läpaka sahtlisse.) Äkki veidi kvaliteetsem postitus sellest, mis aastajagu sündmustest meenub. Olen kuidagi võõrdunud harjumusest blogida või on aasta olnud suhteliselt tunnetevaene – äärmuslikud tunded ju panevad mind kirjutama nagu ka sügisevõitu nukrus eestimaises üksinduses. Vahest polegi midagi lisada, kõik on justkui korduses, teised inimesed küll, aga sarnased käitumised, skeemid nagu poleks siin maailmas enam midagi uut, ka lõpptulemus on sama, millest olen juba mitmeid kordi väsinud. Peaksin olema juba igasuguste veidrustega harjunud, aga ometi suudab keegi nendega taas kord lajatada, kui olen kord usaldamatusest üle saanud, oma raudsed põhimõttedki hetkeks kõrvale jätnud ning hakanud lootmagi, kuid siis mattun paraku uue kihi alla, milleks on veelgi suurem usaldamatus, lootusetus ning ka usu kadumine... kuni kõik kordub. Kaua nii jaksab? Ju siis korduvalt.
Detailidesse laskumine rahuldaks kahtlemata uudishimulike vajadusi, aga pigem on olulisem see, mis järeldusi teha võin. Üks asi on see, kuidas olukorrad või inimesed minu silme läbi siia ette manatud saavad – ma siiamaani usun, et edastan üsna tõepärast infot, ma kipun küll hinnanguid andma (mis on ehk mu negatiivne külg, moraalijüngrina kaldun aeg-ajalt kriitikasse ja eks mul on ka mõnevõrra häbi sellepärast, et teistes kipun ikka pindu nägema), aga ma ei kaldu liialdustesse ega moonda tõde (enda kasuks) ning üritan tuua päevavalgele nii nagu asjad on või olid. Ehk üks järeldus on just see, et kellegi kasuks ei tasuks langetada otsust pelgalt tema jutu järgi, eriti kui sinna on segatud veel keegi teine, kelle kohta luuakse mulje kui süüdlasest. Eks ma olen varemalt automaatselt meeste poole peal olnud, aga kui on olnud au ka nende naistega kohtuda (ükskõik kui šokeerivalt vahest keegi ei käituks), siis tuleb välja, et pigem on siiski mehed läinud üle piiri ning isegi kui naised on vahest seda tinginud, on kaheldav, kas see siiski on õigustus meeste tegudele. Näpuga näitamise asemel oleks tulutoovam selgitada põhjused, mis milleni viisid ning mida selles suhtes ette võtta, kui on veel soovi midagi parandada. Turvalisem on (osaliselt) klammerduda aga vana külge, kuid proovida õnne uues loteriis. Mõni satub kohe hasarti.
Mis aga puutub mõnesse mehesse, siis paraku teatud asjade kontroll on küll vaid naise teha – hoolimata ka mida selline mees alguses räägib või isegi lubab, suudab ta teisel hetkel käituda ristivastu sellele, millega on nõustunud või täie lubadusegi andnud. Kõlan ülekohtuselt? Siis nende meeste suhtes, kes tõesti ei tõmble ja austavad naise soovi puutumatusele või millele iganes. Minus on tõusnud jälle kriitikameel, kuid ma räägin elust nii nagu see on. Mida arvata mehest, kes on suurema oma elust käitunud läbimõtlemata ja palub mind siis veel teda usaldada? Tehke mis tahate, aga minust on raske kontrollivajadust ning läbikaalutlemist välja juurida, eriti seal, kus mõistus on tunnetest üle.
18.10.2012
Vahin nagu totakas läpaka ekraani ja üritan midagi oma peakesest välja imeda, sest ju polegi seda aega, kui mul mõtteid poleks, aga ometi need ei taha tulla lihtsalt. Ehk olen jälle selles perioodis, kus on vaja asju enesele lahti mõtestada, järeldused teha ja oma eluga edasi minna ning loota ja uskuda, missest et ka seda pole ammu enam kerge teha, et ma enam nii ei lõpeta ehk pole ringiga tagasi seal, kus juba olin. Ma olen arvanud, et iga uus seik on toonud mind uuele levelile, mis pidanuks nii mõndagi õpetama, aga lõpuks, kui tulemus on korduv, peamine eesmärk täitmata, siis kas ma astun ikka veel ühele ja samale rehale? Selgemaks on saanud vaid pilk, mida või keda ma ootan, aga pigem tundub, et mida rohkem mul jääb aega otsustamiseks, valimiseks, seda väiksemaks kahaneb tõenäosus, et ma midagi sellist ka leian. Kõige hullem on see, et ma olen ennast ajaga teadlikult iseseisvamaks ja ideaalile lähedasemaks tuuninud, mõistmata, kui kaugele see mind viib enamikest, kes seda pole. Mul on alati raske olnud sallida ebatäiust seal, kus midagi muuta annaks. Tõsi on see, et ma olen olnud kriitiline nii enese kui teiste suhtes – mul on olnud vajadus parandada iseennast ja siis ka neid, kes on mulle olulisemad (kui lihtsalt sõbrad). Aga kui poleks olnud vajagi, kui ma oleksin osanud ennast armastada juba sellisena nagu olen või olin – kas oleksin osanud? Oleksin siis osanud ka teisi armastada nagu nad on või olid. Nüüd aga olen läinud sellist (tingimustega) enesearmastuse teed ning raske on leida kedagi, kes oskaks mind armastada rohkem kui ma armastan iseennast. Kes hooliks, väärtustaks, arvestaks minuga rohkem kui ma seda ise teen. Olen ma loonud selleks liialt palju tingimusi, millele ma (aastate pikkuse täiustamisega) nüüd ise vastan, aga ei vasta teised... Ma olen ammugi aru saanud, et armastus on omakasupüüdmatu, aga hoopis raskem on luua enda ümber tingimusteta armastust, mille eelduseks oleks armastada iseennast tingimusteta. Ma olen ju enese suhtes sättinud üles tohutult tingimusi, mida täites ja läbi mille olen enesega rahul ja oskan ka iseennast väärtustada, aga kuidas armastada ennast, kui ma seda kõike poleks, see on küsimus... Kas ma pean nii püüdlik olema, milleks, kellele, kui see viib mind kaugemale peamisest või olulisemast eesmärgist. Ma olen alati arvanud, et iseenda arendamine peaks parema kaaslase valikule kaasa aitama, aga samas seab see lati üha kõrgemale, millest lõpuks keegi üle ei hüppa. Tingimused on juba needki, et keegi ei matsutaks, ei elaks korralageduses, ei lakuks päevast-päeva pudelist ega tõmbaks ennast sigariks, rääkimata jõhkrast käitumisest või üle mõistuse segasest jutust. Kas pole tingimus ka see, et partner Sind vastu armastaks? (Nojah, muidugi võib armastada kedagi hoolimata sellest, kas see teine ka Sind armastab, aga lõpuks koospüsivuse eesmärki see ei täida.) Millega oleksime valmis leppima, kui kaaslase soovid, eesmärgid, tõdemus ajas muutuvad või siis selgineb äkki iseenda pilt kaaslases, mida varem tähele ei osatud panna või hoopis varjul oli? Küsimus on selles, keda ma suudan armastada hoolimata kõigest, kui ma näen paljudes puudujääke (minu jaoks) üsna elementaarsel pinnal. Igaüht ei peagi tingimusteta armastama, aga võiks ju sinnapoole püüelda – kõrgemate seaduste järgi tuleks armastada teist ligimest nagu iseennast.
Mitte et ma arvaks, et olen täiuslik, aga ma väärin parimat ning kui ma tunnen, et suudan enda eest paremini hoolt kanda kui mu kaaslane, siis ma olen parem üksi ükskõik kui väga ma selles seisus enam olla ka ei tahaks. Jah, ma olen juba paar aastat tundnud, et minu elu seisab paigal just seepärast, et mul pole kedagi, kellega elus edasi minna, sest üksinda ei näe ma sellel suuremat mõtet, võin ka lihtsalt kulgeda, tõmmelda siin ja seal, mis parasjagu rohkem huvi pakub, kuid sellisel juhul puudub elul sügavam mõte. Jah, ma ei vaja maja, vaid kaaslast, kellega ideaalis rühkida oma ühise kodu poole. Paraku on vähe neid, kes jagaks minu mõtteid või ideid ning samas kallaks üle ka tunnetega. Võibolla ootan ühelt inimeselt liiga palju, aga samas ka tean, et ei suudaks leppida olukorraga, kus tunnen ennast eraldiseisvana väärtuslikumana kui koos olles (väärtustades end tunduvalt kõrgemalt kui kaaslane seda teha oskab).
No comments:
Post a Comment