01.09.2012
See tunne on kandnud mind terve aasta nüüd, tegelikult veel pikemalt – alates päevast, kui teda kohtasin. Raske on unustada tema naeratust, häält või heledaid juukseid säramas Wales’i päikeses. Võimatu on seletada seda rahu ja müstilisust, mis temast kiirgub – või on see tunne, mida oskab vaid tema minus tekitada. Igatahes on see tunne mu sees aeg-ajalt kõigest muust üle, isegi kui pole teda ammu enam enda juures näinud. Piisab vaid pilguheidust piltidele, videolõigule või kui pikemalt mõtlema hakata, mida Wales oma säras mulle pakkus – see äratab tunde, mis pole kuhugi jäädavalt kadunud. See ilmutab end aeg-ajalt, kuid rõõmu asemel pühin nüüd miskipärast pisaraid. See on nii ilus, et hakkab valus... Samas võib see tunne olla üle kõigest, mis hetkel aktuaalne – ka tunnetest, mis peaksid hetkel kehtima – need vaid kahvatuvad või hääbuvad üldse kõige selle kõrval, mis pidi maha jääma, kuid ometi tuli kaasa. Need elavad edasi mu südames ja valutavad aeg-ajalt hinge, mida rohkem tagasi mõelda, seda enam.
Mõistagi elu läheb edasi, tema elu ja minu elu – need on siiski lahus, kuid minu kadumatute tunnete põhjal haakusid me elud piisavalt palju, et kogeda endiselt tundepuhanguid.
Ometi miski on kadunud, võibolla selle tõttu, mis pole enam endine minu või ka tema elus. Need muutused pole isegi nii olulised kuivõrd fakt, et ma endiselt suudan aeg-ajalt tunda seda tunnet, mida tema minus tekitas ning see on ainulaadne ja siiamaani ületamatu kellegi teise poolt. Tõenäoliselt asjaolu tõttu, et me olime teineteisele kättesaamatud, ometi nii lähedal. Minu unistustesse ei mahtunud kedagi ega muud kui vaid tema ja kõikvõimalikud imelised hetked temaga, millest unistada polnud sugugi keeruline. Reaalsus on ikka unistusi tapnud, aga temaga jäi tõelisus ohutusse kaugusesse kui välja arvata need korrad, mil ka päriselt koos olime.
Miks mul on vaja temast kirjutada, kui mu ellu tuli vahepeal temaga välimuselt väga sarnane mees? 11 aastat vanusevahet määrab üsna selgelt, kes on Mees või kes Poiss. Palju ma ka ei soovinud näha Poisis Meest või olin võlutud tema atraktiivsusest ja lennutasin temaga seoses unistusi enneolematusse kõrgustesse, ootasin ma kedagi küpsemat. Väga palju õhtuid mitte ainult seal, vaid ka paar tuhat miili eemal, nägin teda enda ees või lamamas mu kõrval, ise seda üsna elavalt ette kujutades. Neil hetkedel ma isegi ei hoolinud, kui temas Meest ei näinud. See ei häirinud mind sugugi ka siis, kui teda kõikvõimalikesse romantilistesse unistustesse tõin, millest ma avalikult kirjutada ei julgegi. Üksjagu neid kujutlusi leidis tee ka isiklikesse kirjutistesse, mille kerge mõttelennu ja sügava sensuaalsuse üle ma vaid imestada suudan...
Aga siis lajatab reaalsus, minu ette ilmub Mees, kelle näolapi võiks hämaras tema omaga segi ajada. Ma peaksin olema õnnest segane, sest see pole mitte Poisike, vaid väljakujunenud isiksus kvaliteetomadustega, mida olen tahtnud ühes Mehes ära tunda, küll mõningate norimiskohtadega harjumustes, milles küll Poisikesel Mehest palju tublimat edumaad polnud. Kas tõesti räägivad lõpuks nii tunded kui mõistus ühte keelt!? See on järjekordne koht uskumatuteks lugudeks, kasvõi selleks, kuidas Unistuste Poisist kasvab välja Tõeline Mees, kes ei jää jalgu kujutlustele, vaid tallab ehtsaid radu.
No comments:
Post a Comment