2012 detsembrikuu meenutused

08.12.2012

Miski äratas mind unest – see oli mobiilihelin.Tundmatu number, kuid tutvustamatagi tuttav hääl – see inimene oli mu ellu tulnud alles hiljuti ning ma poleks temalt kõnet oodanud, isegi kui seda väga soovisin. „Suusatama ja veerand tunni pärast?!” jõudis mu unesegasesse teadvusesse alles mõne aja pärast. Planeeritud päevakavaga ja põhimõtteid omava inimesena pole selline sõjaväelaslik äratus ja kiire valmissättimine mulle kunagi meeldinud. Lisaks hiljuti läbielatud suuremate ootuste purunemine, hingevalu ja lootuse mahakandmine, unustustehõlma peitmine siiski ei suutnud ületada taasnägemise rõõmu ning ma otsustasin kasutada kõiki juhuseid, mida välja käidi. Neid ei juhtunud tihti ning kümnepäevased vaikuseperioodid panid mu kannatuse valusalt proovile, eriti tingimustes, kus polnud täit selgustki, kas ta üldse kavatseb veel ilmuda, kuigi mul oli tema sõna ja konkreetne nägemus meie „suhtest”, mis polnud küll päris see, mida ma lõpptulemusena oleksin oodanud, aga samas väärtus omaette, milleni ma aastaid tagasi soovisin jõuda.

Esimesed päevad pärast jällenägemist on kõige raskem üle elada – valdab suur igatsus, lootus taas kohtuda, kuid nüüd tean teist tundes paremini, et ta ilmub jälle, kui olen oma eluga edasi minemas, suutnud värske mulla peale ajada, siis kordub kõik taas. Ühelt poolt on see suur koorem kanda, teiselt poolt ehk isegi õigem – kes aeglaselt sõuab, see kaugemale jõuab. Iseasi kui palju on aega antud... Ja jälle ma kipun mõtlema nagu meil oleks lootust millelegi enamale kui lihtsalt tutvusele. Nii ei või, teen vaid endale haiget, kuigi samas miski palub mul uskuda ja usaldada... Kaua ma jaksan?

Teate, mida ma unes nägin? Kahte kõrvuti vikerkaart ning kui ma teda akna juurde neid vaatama kutsusin, poleks tema neid nagu märganudki või siis ei rõõmustanud nii nagu mina... Vikerkaar tähendab õnne, rõõmu ja lootust, kaks veel rohkem ning ka uut pööret elus – see on miski, mida olen pikisilmi mõnda aega juba oodanud.

Mõne päeva pärast nägin kellegagi koos jalgupidi vees kalu kätega püüdmas...

15.12.2012

Tahan ega taha Sind unustada, Sa ei lase ju ka... Ma tean, et õigepea ilmud jälle välja nagu poleks vahepeal olnudki päevi, kui tundsin end üksikuna jäetud tuultele. Aga Sina oled ju päike ja kui Sa parasjagu ei paista, oled siiski olemas ning soojendad ikkagi mu südant. Ma loodan ega looda ka, ma ei taha Sinule mõelda, aga ikkagi mõtlen. Õnneks pakub töö ja teised tähelepanu pöörajad võimaluse Sind aina kaugematesse mälestustesse kanda... kuni Sa tuled taas, kaua Sa nii piinad? Ma otsin asendusainet Sinule nii paljustki muust: tööst, kus tuleb suhelda üsna paljudega, kuid tean, et Sinu töö- ja elukoht pole sellest sugugi kaugel, ka mitte kohast, kus klubis või kirikus käisin; suusatamine viib mind igapäevaselt kohta, kus me esimesel korral jalutasime ja siis hiljem ka kõrvuti suuskadel samme seadsime; klaverit mängin vaid endale, kuid mäletan Sind autosõidu ajal pärimas selle kohta; poeskäigul jääb teele spordihoone, kus sulgpalli mängisime; suhtlusportaalide järelkaja toob ette üsna kirju seltskonna, kuid keegi sealt pole siiamaani küündinud Sinule ligilähedalegi... Hakkab hoopis paha, et keegi ei suuda minus selliseid tundeid äratada nagu Sina. See kõik on vaid asendusaineks ja miski ei suuda päriselt täita seda kohta, kust puudud Sina. Aga minu võimuses pole midagi teha, kui vaid kannatlikult oodata järgmist doosi. Kui see ikka tuleb...