08.11.2012
Tunne keeras lukku,
sõna väljus reast,
mõtted mis tukku,
siis kadusid peast,
süda polnud vaiki,
kandis tunne heast.
09.11.2012
IGATSUS
... Seda ei saagi tunda nii tihti kui sooviks. Kust ta aga välja kargas, nii märkamatult, ootamatult, ujudes teistest kaugemale ette? Mina loodan veel ujuda tema kõrval. Eespool ujudes ei märkagi neid, kes kaugele maha jäid, kes olid ja on edasi seal taamal, siiski, neid nagu poleks olnudki. Igatsus kelle või mille järele? Igatseda võib ju möödunud aegu, asjugi, olukordi, aga kas mitte pole need seoses just kallite inimestega? „Olid ajad!” on kombeks öelda, aga praegu on hetk igatsusega – miks mitte seda lubada vahest! See ei too tagasi ega vii edasi, kuid meenutada on ju hea, kõrvalt vaadates isegi imeline.
Ühel hetkel kustusid tuled, kuid nii nagu Sa ütlesid – silmad harjuvad õige pea, nii me jätkasime jalutuskäiku, pealegi oli kõrvu rohkem vaja... et kuulda, mida meil öelda... ja seda oli palju... palju mõtlemapanevat Sinule (nagu hiljem lisasid). Mul oli raske meenutada, kellega või kas üldse olin saanud asju arutada niimoodi... Olid ju üksikud erandid küll, aga mille poolest see kord õieti eristus? Sa ei noogutanud mu jutule kaasa, pigem vastupidi, esitades arvukaid küsimusi, suunasid mind mõtlema intensiivsemalt, progressiivsemalt lahendite suunas, selgemalt, konkreetsemalt olukordadele, millesse ma ehk poleks tahtnudki, pea pilvedes, süveneda. Sinu väljakäidud mõtted pakkusid suurt väljakutset mulle endale. Hea sõber või kaaslane ei räägi alati seda, mida kuulda tahad ning Sul oli paljuski õigus – ma ei eitanudki seda, Sa oskasid delikaatselt otsekohene olla ning ma hindan seda kõrgelt, vähemalt sama kõrgelt kui julgust iseendaks jääda, mitte sobituda minu maailma vastavalt sellele, kuidas mina Sind sooviksin näha. Seda kõige esimesel korral, kui Sa oleksid võinud lahknevuste korral lihtsalt viisakusest vaikida – ei, Sa tahtsidki erinevusi rõhutada, mis on omane väga vähestele. Sa ei pidanud mulle ilmtingimata meeldima või mu meele järele olema ning ma olen selle eest väga tänulik!
Minu silmis pole Sa lihtsalt ilus, vaid karismaatiline. Ja kui enamik oleks juba kätt sättinud, pilgud kinnistanud või sõnumeid trükkima kukkunud, siis Sina hoidsid väärikat, samas mitte võõristavat distantsi, mida ma meeletult austan. Hoopis mina kujutasin end haaramas Sinu käest ning pidin tagasi hoidma, et sõnum seekord saatmata jätta. Millal viimati olid emotsioonid mu nii kõrgele hüppama pannud või rõõmust lõkerdama?
Sa ei hakanud eemalduma, müüri vahele ehitama, tundsid huvi ja avasid ka ennast piisavalt palju. Ma mõtlesin, et Sinusugused on ammu välja surnud! Teadagi naudin suhtlemist nendega, kes ei ürita iga hinna eest klammerduda. Kõige parem pole kunagi kergesti kättesaadav, vaid sujuvalt järeletulev.
Sinuga oli koduselt soe kõige esimesest kohtumise hetkest, juba siis, kui minu poole sammusid ja küsisid, kas kedagi Sinunimelist ootan! Järgnes siiras kallistus nagu oleksime vanad sõbrad... Ma tean, see tunne sai seekord alguse minust, aga Sa ei teinud midagi, et seda kahandada - mingil kombel hoopis kasvatasid, kas see tähendas, et ka mina mõjusin Sulle hästi? Tegelikult polegi tähtis kes-kellele, vaid hoopis see, kui tukkunud lootus ja usk üles ärkavad ning loota tuleb alati parimat. Igal juhul, kui me pole, siis igatsen, kui oleme, siis naudin. Kas igatsus ongi selleks näitajaks, mis paneb selgelt paika, kellega on kõik edasine mõeldav?
Mul on tunne, et olid kallis juba enne, kui Sinuga tuttavaks sain, niivõrd väärtuslik, et hoida igavesti ning tahan uskuda, et Sa ei tulnud viivuks, vaid et jääda!
12.11.2012
Vaadates Su pilti näen kõige kallimat inimest, keda oleksin tundnud justkui terve oma elu. Ühel hetkel hakkavad pisarad voolama ning mitte kurbusest, vaid ülevoolavast emotsioonist, milleks on rõõm. Nagu see rõõm, ei mahu ka igatsus ja härdus minusse. Jah, mul on tunne, et me oleme kokku määratud – ma ei oska seletada, kuidas ma võiksin äsja tutvununa niimoodi üldse mõelda või tunda, et tahan just Sind armastada ja pühenduda Sulle elupäevade lõpuni!
Tänu Sinule taipasin, et on kaks peamist kriteeriumi, mille järgi oma elukaaslast ära tunda. Üheks on meeletu igatsus, suur soov olla koos, mitte kunagi teineteisest lahkuda ning seda ei ütle mõistus, vaid süda, mis on igatsusest peaaegu lõhki minemas. Teiseks on tahtmine Sind armastada, anda ennast Sulle ja teha endast ka kõik, et Sinul oleks hea ja et Sa oleksid õnnelik. Seejuures pole tähelepanu enda vajaduste rahuldamisel, peas ei toimu kalkuleerimist, kas või kuivõrd palju keegi välja käib. Ma ei kaalutle, kas Sa väärid mind või mitte, ma ei mõtle, et keegi võiks Sinust veel parem olla. Ma tean, et Sina oled parim mulle ja vastupidi ning ühise tee alustamine pole mingi proovime-ja-vaatame-mis-asjast-välja-tuleb, vaid kindlapeale minek – otsus igaveseks kuuluda teineteise ellu, pühenduda teineteisele ning anda ametlik käik ja luua pere.
Ma usun, et neist kriteeriumitest tuleks lähtuda ning kui need pole juba suhte algul täidetud, miks peaks midagi sellist hiljem tekkima?
Ma tean, et ma ei tunneta Sind praegu päris sellisena nagu Sa tegelikult oled ning ka Sina hakkad mind tundma õppides veidi teistsugusena aduma, aga ma usun, et me oleme teineteisele loodud!
Armastuses pole ruumi kahtlustel või kaalutlemistel, see on kindel minek täispangale.
13.11.2012
Teatud nukrus on hinge pugenud või on see hoopis rahu?
Ka Sina näisid hetkeks nukrana, võibolla ma eksisin, aga ma tunnetasin seda – võibolla tundsin enda nukrust läbi Sinu? Ma olen seda miskit ju varem kellegi puhul tunnetanud... sügav mõtlikkus... Võibolla olid väsinud ka paaritunnisest mängust ning seega jõuetu otseselt midagi öelda ja tahtsid lihtsalt olla...? Tegelikult polnudki vaja midagi öelda ega emotsioonidest pulbitseda. Olid rahulik ja tasakaalukas nagu alati – kuidas Sa küll oskad?
Aga kindlasti tean seda, et olin kurvavõitu, kui me erisuundades kodutee jalge ette võtsime. Oleksin tahtnud Sinuga kaasa lonkida... ja hetkeks olin valmis veel selja tagant Su nimegi hüüdma, aga...
Ma ei mõista, miks Sa oled minu pisarate taga. Sa ei tea seda veel, aga ülevoolavad tunded on kallutanud mind ühest äärmusest teise, kuigi Sa pole andnud mulle ju teist põhjust kui vaid rõõmustada. Selle küllastava rõõmuga käib kaasas õige pisut mõnusat valu. Mind on vallanud suur tänutunne, et oled enda aega mulle pühendanud – sellega ka iseennast! Su süda on olnud avatud ja oled vastutulelik mu soovidele. Oma olekuga oled ka minusse rahu ja tasakaalu lisanud. Elu suurimast õnnest osasaamine on pannud mu vesistama... Liiga hea, et olla tõsi, liiga hea, et suuta seda kõike korraga vastu võtta, isegi kui tean, et olen ammu midagi sellist kogeda igatsenud? Ühe unistuse täitumine...?
14.11.2012
Meeldiv on tunda, kui ma pole mehele mingiks trofeeks – vallutamiseks. Üksikud mehed võtavad aega, et tundma õppida enne kui panevad käe külge, poevad külje alla või mida iganes veel. Ma olen seda kõike kartmagi hakanud, sest see on pigem reegel kui erand ning need on just mehed, keda ma pole suutnud selleks hetkeks veel omaks võtta ja tavaliselt selliste ürituskatsete äpardumisel ei hakka ka kunagi enam omaks võtma. See on etteruttamise hind! Kuivõrd on üldse võimalik kedagi esimestel kordadel omaseks pidada – jah, siinkohal võin ma rääkida lähenemisest nii päevast kui ka esimestest tundidest! Ja isegi kui ma olen oma elu jooksul paari erilist kohanud, keda oleks vaatamata esimestele tundidele nagu terve elu tundnud, siis minu meelest oleks viisakas jätta teisele hingamisruumi... Ma pole elu sees ühelegi mehele esimesena lähenenud. Väga äärmuslikel juhtudel olen valmis esimesena lausuma kauneid sõnu või rääkima südamest oma tunnetest, aga ma ei tungle kellegi lähedusse ka siis ja ma imetlen neid mehi, kes hoiavad sama joont – see paneb mind neid tunduvalt rohkem tahtma, muidugi eeldusel, kui minus tundeid äratavad. On see nende tagasihoidlikkusest, viisakusest, enesekontrollist või millest iganes, aga sellega võidavad nad minu lugupidamise. Ei oska kõigi naiste eest rääkida, aga minu meelest on teatud ajaline harjumine mõistlik ka siis, kui teine pool on väga sümpaatne ning ma võin teda enda lähedusse ihaldada.
Need üksikud mehed, kes on minust rohkem kahe jalaga maa peal, väärivad auhinda!
15.11.2012
Julgus ja oskus võtta kõrvaltvaataja roll iseenda elus, see tähendab ühtlasi lahtilaskmist kontrollivajadusest, usaldamist (peale iseenda veel midagi või kedagi) ning hetkest kui tekib ja kasvab usk, hakkavad toimuma kummalised, vahest imelised, vabastavad muutused. Ilmuvad inimesed, tekivad olukorrad, võimalikud lahendid ja uued suunad – seda minu enda elus, mida ma jälgin kõrvalt. Täidan küll oma elunäidendis pearolli, kuid võtan aega vaadata seda saalist. Selles kõikvõimsas maailmas olen tegelikult väike täpike, kes on mõelnud ennast kõiksuguste murede ja rõõmudega suureks. Olen ületähtsustanud oma isiklikku maailma, kui miski on sellest tunduvalt suurem ja võimsam.
Ma tunnetan, et üks periood mu elus on peagi lõppemas, see mis sai kätte võidetud 2009-ndal aastal vabaduse hinnaga. Ja kuigi sellesse aega on mahtunud üksjagu palju üleelamisi, südamevalu ja kurbust, olen kogenud ka suurimat õnne, rõõmu ja rahulolu. Ma tean, et nüüd on aeg muutusteks – uueks eluetapiks. Kuivõrd tulevad kaasa vanad uskumused, ideed, unelmad, seda näitab vaid aeg, aga ma teen koha uutele mõtetele ja lasen elul end juhatada sinna, kuhu vaja.
16.11.2012
Tunnen valu ja nukrust, kuid ma ei tea miks. Seda olen küsinud endalt kordi nüüd, pisarsilmil. Miks ometi, mis mul viga on? Millise haava olen lahti kiskunud? Naeratuse asemel on mu nägu tõsine või vesine ja kuigi süda peaks sees hüppama, on see vaid ootuses, millal saab taas Sinu vastutulemisel lööke lisada. Kas üldse saab? On hirm, mida olen tundnud ka mõnel korral varem ning ma loodan ja tahan kogu hingest uskuda, et seekord pole selleks vähimatki põhjust – miski pole ju läbi, vaid alles ees – seda mõtlen nüüd, kui miski pole õieti alanudki. Unistuste asemel olen jäänud hirmu lõksu, aga see ei tohi viia ebaõnnele – ei-ei, ma pean mõtlema, et kõik õnnestub, sest Sina pole nagu nemad – Sina tulid, et jääda... ja mina olen nüüd (Sinuga või tänu Sinule) teistmoodi – ma tahan, näen, usun ja jään... Pealegi ma tundsin Su ära, kuid ikkagi on hirm, sest ma ei tea, kas ka Sina minu ära tundsid või veel tunned. See peab olema proovikivi minu kannatlikkusele – rääkige ühele armunule kannatlikkusest – see on kannatus, hingepiin. Ma olen Sinu pärast valmis paljuks! Ammugi ootama, kannatlikult... Ma sätin oma sammud Sinu järele, palun juhi mind enda südamesse...
18.11.2012
„Miks sul ei ole veel kedagi?” julges üks hiljutine tuttav küsida pärast seda, kui tema romantilised ootused põrmuks tegin. Pean tõdema, et pole just palju neid, ilmselt meenub vaid paar meest, kes on julgenud seda ka varem pärida. Teoreetiliselt võiksin seda samuti päris paljudelt enda tutvusringkonnast küsida, kuid reaalselt tunnen huvi seda pärida hoopis ühelt... see on müsteerium...
„Sinusugusel peaks olema kerge tänaval kõndides kellegi tähelepanu võita!” lisab tuttav selgituseks nagu ma võiksin ükskõik kelle rajalt maha võtta. Ma ei käi just väga palju jala või siis mitte nendes kohtades, kus vastassoo esindajaid eriliselt vastu jalutaks – paljud neist liiguvad peamiselt autoga ja mina rattaga. Tõsi küll, vahest on sportlikke küll terviseradadel vastu tulnud, aga kuidas sellise kiiruse pealt, mis kummalgi enamasti on, peatuma saada ja tutvust teha? Liikumissuunadki enamasti erinevad. Ja sinna nad lipsavadki...
Nojah, muidugi mõistsin, et tuttava küsimus oli veidi laiemahaardelisem ning ma ei osanud sellele ühest vastust anda. Kunagi olid ajad, kui ma tahtsin vaba olla, kõigiga lihtsalt sõber, kuigi siis mõistsin, et meestega seda päris olla ei saa, miski on või tuleb ikka vahele. Üsna pikka aega olin ka suhtes ning kui ma ennast vabaks võtsin ja alles hiljem üksildus tundma andis, olin juba vanuses, kus enamik minu eakaaslasi oli kas suhtes, peredki loonud või need vabad ja vallalised, kes saadaval ka olid, tundusid kahtlase moega. Vähemalt sellest kandist, kust mina neid otsisin – eks ikka kodu lähedalt. Kaaslase leidmiseks mujale kolimine on jäänud vaid mõttetasandile, sest mulle endiselt meeldib ja ilmselt üha rohkem see koht, kus elan ja olen, kuid kes teab, milleks inimene viimases hädas valmis on.
Ma ei eita ka seda, et olen olnud üsna valiv, kuid jällegi – ma ei otsi ideaali ning enamasti lähtun siiski sellest, millise tunde mehega suhtlemine minus tekitab. On olnud mitmeid, kellesse kõrvuni ära armuda, kuid samas mõistus lajatab, et selle inimesega end lõplikult siduda pole arukas või tihtipeale ka võimalik – ma ei puutu ju neid, kes on abielus kas või iseendaga, vabadusega. Kerge on armuda neisse, keda ei saa, vahest ka kellessegi, keda mehena enda kõrval ette ei näe, aga unistada ju võib ka muudest ühistest hetkedest...
Hoopis valus on siis, kui järsku seisabki su ees kauaotsitu, oled leidnud tõelise pärli kivihunnikust, ja näed (nii mõistuse kui tunnetega) temas ka elukaaslast, kellega koos ülejäänud elupäevad veeta, aga tema... Tema tõmbub eemale, kui kauaks või see tundub vaid nii, sigineb paha eelaimdus ning kasvab hirm sama kordumise ees mis kunagi varem üsna sarnasest olukorrast päris korraliku haava jätnud on, kuigi kohtudes oli ometi tore, vastuvõtt kodune ja ka südamed olid avatud, mitte peidetud sügavasse põue...
Üle väga pika aja, kui üldse, on keegi oma kõrvalolekuga osanud mind panna mõtlema pere loomisele selle kõige klassikalisemas mõttes. Viimase aja üleelamistel võib olla antud mõtete tekkimisele küll suur mõju, kuid mis siis, kui ma näen enda ees lõpuks konkreetset meest, kellega sooviksin selles suunas liikuda? Õnnitleda oleks mind vara, sest need mõtted on ju vaid minu peas ning hetkel pole mul isegi aimu, millise mulje ma teisele poolele olen jätnud ning mitte mingit kasu pole teadmisest, et vähemalt ühe teise mehe arvates oleksin tema unistuste naine, kes võiks ükskõik kelle enda kõrvale saada. Käiks need asjad nii lihtsalt, poleks ma üksi või poleks üksi ka see, kellele mina pole suutnud vastata samaga! Ja tegelikult on neid rohkem kui üks. Tunnete tekkimine või tekitamine võiks käia ju nipsuga, aga nii kahju kui see ka pole, neid võimeid me ei oma. Mul on vaid siiralt kahju ja isegi raske, kui ma pean kellegi südame(d) purustama.
Väga värske kogemus tõi mu ette olukorra, kus kaks meest saatis ühel õhtul lühikese vahega head-ööd-soovidega sõnumi ning järgmisel hommikul veerandtunnise vahega sõnumi, kus mulle sooviti üsna sarnaselt kaunist ja päikeselist päeva. Ükskõik kui palju ma ka tähelepanu ei naudiks, ei tundnud ma selles olukorras sugugi hästi ning tahtsin väljuda, sest mitte kumbki polnud kohtumiste järel mulle nii südamesse pugenud kui see, kellega ma vahetult pärast neid kokku sain. Paradoks on muidugi selles, et oleksin rõõmustanud hoopis sõnumite üle temalt, kellelt ma neid aga ei saanud.
Minu südames saab korraga olla vaid üks ja nii ma tundsin vajadust teiste ees konkreetne olla, et asjata minu pärast lootusi ei hellitataks. Ma tean, kui valus on kukkumine sealt, kus ootused on seatud kõrgele ning keegi pole neid ka sugugi kahandanud enne kui pole selgesõnaliselt mõista andnud. Karm, jah ma tean, aga päris elu on üsna sarnane sellele mängule, mida kuskilt telest võime näha, kus keegi peab näiteks kolme seast ühe välja valima ning kaks neist lahkuvad murtud südame või egoga või kes teab, ehk hoopis kindlamas teadmises, et nende jaoks on kusagil keegi õigem, õnnestuks see vaid leida! Ma ei usu, et keegi nendes mängudes lõpmatuseni osaleda jõuab, olgu siis valija või valitava rollis, mina olen tegelikult ammugi väsinud.
Ehk vaid ühe erandina (keegi ei pea puudutatuna tundma, sest selle blogilugeja ta pole), pole ma otseselt ühelgi mehel keelanud endaga suhelda kui sõbraga (mitte midagi romantilist), pigem on tundunud mulle vastupidi kui keelumärgina mõjub nähtamatu müür, mis aeg-ajalt vahele seatakse, aga ka siinkohal ei kipu ma kedagi otseselt süüdistama ning täitsa võimalik, et keegi on minu puhul tunnetanud sama, eriti perioodil, kui olen soovinud viibida pigem enda kui teiste maailmas. Ehk olen nüüd ise liialt tormakalt trügimas kellegi maailma...
19.11.2012
Kõigest hoolimata püüan Sind mõista. Lihtsalt teadmatus põhjustab segadust ja tekitab palju ebakindlust. Mu elu on justkui pausil, mille nuppu vajutasid Sina. Muidugi ma tean, et peaksin edasi minema tavapäraselt, laskumata igasugustesse aruteludesse oma peakeses, aga ma nagu ei oskaks ega tahagi, elu näib eriti tühine just nüüd, teades, et soovin jätkata koos Sinuga... enne seda ei taha aga midagi ette võtta, lihtsalt oodata... siiski loota ja uskuda. Kaua nii võib? Kindlust ju pole, et Sa otsustad minuga jätkata. Aga ometi just Sinusse uskuda ma tahan ning kõik muud variandid mõtetest eemale peletada. Ma tahan uskuda, et Sa vajad vaid aega järelemõtlemiseks ega taha kiirustada. Ehk tunned samuti nagu mina ükskord, kui vajasin kellegi kõrval üsna palju aega veel iseendaga olemiseks? Ehk kardad järgmist sammu, sest tundmatu on siiski hirmutav? Ehk kardad hoopis haiget saada, kui ise tunnetega kaasa lähed? Võibolla tahad minu tundeid rahustada, andes ka mulle aega järelemõtlemiseks...? Aga ma ei tunne selleks vajadust, ma tahaksin hoopis Sind rohkem tundma õppida – ainult koosveedetud aeg lööks pildi selgemaks, seni toidan vaid iseenda kujutlusi, nii hirme kui ideaale.
Aga praegu on mul valus – nii valus, et võiksin kriipida... Püüan mõista, kuid siiski, miks sean tihti küsimuse ette, kas asi on minus – et ma ei vastanud Sinu ootustele? Ei, muidugi ma tean, asi pole minus – Sinu otsuse taga pole mina. Ma ei taha ka uskuda, et Sa tahtsid sujuvalt pikemate seletusteta lihtsalt ära kaduda – ma lihtsalt ei usu, et oled selline. Äkki otsustamatus või tahad nüüd näha mingit märki sellest, kui palju pööran mina Sulle tähelepanu? Kas annan järele, murdun... Sinu viimase lühikese koste põhjal ei saa ma eeldada, et tegid lõpparve. Sa andsid lubaduse, kui Sul on rohkem aega... ning miskipärast ma usun Sind või siis vähemalt näen lubaduse taga meest, kui Sa see oled. Ja ma pean Sinu soovist lugu ega pressi peale.
Tõenäoliselt ma sõitsin liiga kiiresti Su ellu sisse – see on kõige loogilisem põhjendus, kuigi Sind väga vähe tundes põhineb kõik paljuski eeldustel, oletustel... mingitel üksikutel lausetel, mis Sinust kõlama jäid. Metsa alt lahkudes võtsid ju jutu viimaks kokku sõnadega, et sai üsna palju räägitud ja on mille üle mõelda. Minu arvates jäi veel palju rääkimata ning ma ei leidnud midagi oluliselt mõtlemapanevat, aga järelikult oligi see Sinu nägemus ja vajadus... aega mõtlemiseks...
Ühtlasi oletan, kui keegi pole Sulle juba ammu südantsoojendavaid sõnu öelnud, siis oled üsna kaua aega üksinda olnud. Siit edasi ma järeldan, et oled harjunud üksinda kulgema, naudid seda üksjagu palju, siis vajad ka aega muutustega kohanemiseks, sest minu ilmumine võis tulla ootamatult ning ma ei mahu veel kuidagi Sinu reaalsusesse. Ma ei tahagi Sulle peale käia, aga ma soovin Sulle parimat ja uskuda head, just seda, et Sa oled eemal vaid ajutiselt ning me liigume õige pea koos edasi, kasvõi tibusammul. Sul ju pole põhjust keelata vähemalt sõprust... Ma tean... ma luban endale mõtetes palju, mida ei peaks...
27.11.2012
Kui Sa vähegi järele annaks ja kas või ainsa kauni sõna minu kohta paljastaksid, kasvaksid mul tiivad ja lendaksin inglina kõrgustesse. Ma pole kindel, kas olen selleks valmis – ilmselt me kumbki teame, millised tagajärjed võivad olla. Kas Sa üldse lendaksid mulle järele, tiibadeta poleks see võimalik!?
Ainult Sinu kontroll hoiab mind jalul, ma ei kujuta ette, mis muu siin päästaks. See kontroll ajab mind hulluks – selles mõnus on palju valu ja ahastust. Miks tood mulle rõõmu ja kannatust, paned mu silmisse nii sära kui pisarad samal ajal? Võtad hingelt ühe koorma ja asetad sellele teise? Vabastad ja vangistad... Kui mu tiivad kärbid, ei jaksa ma enam olla ka jalul!
Ära anna järele,
kuid anna tasa,
õige pisut korraga,
usku, lootust,
ja armastust.
......................Ja pärast kiitust kärpisidki hetkega mu tiivad............……..
No comments:
Post a Comment