värvikas elu

Ma ei tea, kuidas see juuni nii äkki nüüd ette keeras, alles oli ju aprill. Paar kuud eriti mõnusat ja tegusat elu, mille üle olen vägagi rahul. Eks ma seda talvel ette ka ennustasin, et laiskus saab millalgi varakevadel kontidest välja pekstud ja asjalikuks hakkamine toob kõvasti positiivset juurde või vähemalt kahandab tunduvalt minu süümepiinu liigse passimise ees. Eile turtsusin selle peale, kui tädi mainis, et nüüd on mul vaba aega, kui pottsepa koolitus läbi sai. Huvitav, millistest vabadest päevadest ta räägib? Need, kui mul mitte kui midagi teha pole või? Tegelikkuses on ju nii, et tekkinud lisapäevad koolituse lõppemise arvelt lähevad kohe ka kodus tegutsemiseks, mis on viimasel ajal pigem unarusse jäänud, kuna pole suuremat aega olnud seal ollagi. Üks suur segasummasuvila on see küll. Heakene küll, heina esimene niitmisraund on tehtud, aga õige pea tuleb alustada teisega. Maasikad, mille kuskil kuu tagasi välja rohisin, on uuesti naadi alla mattunud. Heki pügamiseni teab kas veabki välja. Kõige aktuaalsem kanalisatsiooni-veevärk venib nagu kumm. See on ainuke asi, mille peale olen vabad pühapäevad jõudnud hommikust õhtuni ära kulutada. Tõsiselt väsinud olen kaevamistest, äravedamistest, tagasivedamistest, sisse varisemistest, vee pealetungist, väljapumpamisest, pimikute klapitamisest, vesiliiva kinni jäänud kummikute väljatõmbamisest, kõrvalisest hädaldamistest, sääseparvedest jne-jne. Siiski on nüüd näha ka valgust tunneli lõpus ja on loota, et varsti saab ka kraanist vett või midagi kuhugi ära voolata. Nimelt pole olnud rohkem kui paar nädalat sellist luksust nagu kraanivesi, kuna vana torude jätkukohas laiutab päris kenake auk. Üleüldine korralagedus veevärgi töödega seoses on nii tubades kui maja kõrval, aga ükskord, kui otse kaevust või sugulastelt veetoomine ega vihmavee kogumine pole enam ülioluline, elan jälle nagu kuninga kass.
Aga tõsiselt hea, et see hullumeelne kanalkapäev on üks kord nädalas ja ülejäänud aja olen pigem lulli löönud tööl või pottsepa kursustel. Eksole, kõik on suhteline ja mõne arvates see nii poleks, aga minule on see muu olnud tõesti pigem puhkuseks ja aja mahavõtu kohaks. Võtame siis näiteks apteegitöö, kus mul on nii haigutamapanevalt igav, et jälgin aknast tunde vastasmaja katuse roostetamist või lappan läbi mobiili vana kontaktide listi, et seda korrastada. Peakski kohe muid tegevusi sinna kaasa tooma, muidu jään lõputult kellaosuteid jälgima. Kui võtta nüüd pottsepatööd, siis oli see suuremas osas kvaliteetne meelelahutus, mis andis samas veel midagi, mis mööda külgi maha ei libise. Teate ju küll, kuidas mulle meeldib silmaringi avardada ja uusi oskusi külge pookida. Ses mõttes ei nurise ma ka koduste tegevuste üle, mida nii 10-20 aastat olen hooajati pidanud tegema, sest nagu äraolemine inglises näitas, muutuvad need nii armsaks, et puudusel mine või lolliks.

Tegelikult on selle kiire aja või täpsemini, selle hektilisuse varjupoole summutanud uued inimesed mu ümber, tänu kellele olen suutnud keskenduda vaid heale ja ilusale muretsemata igasugu tühja-tähja pärast, mida ma varemalt oma elus palju teinud olen. Selle tõttu tundubki elu nüüd kerge ja värvikas. Eilse füüsiliselt raske päeva lõpus premeeris mind kõigis oma multivärvides topelt vikerkaar. Mul on sellega ju oma diil olnud. Kui ma nüüd teeks järeldusi eelmise aasta põhjal (mil ma topelt varianti esimest korda nägin või tähele panin ja veel paar korda), siis tähendab see millegi uue ja meeldiva algust. Vikerkaaresõber aasta algusest ja vikerkaaresuund aasta keskelt – sama värvikad kui needki. Ja nüüd siis kolmas topelt, eks aeg annab oma tähenduse :)

Kui nüüd põigata inimsuhete teemasse, siis ühtedega on ikka nii, et võin neile juba esimesel päeval (või tundidel) peaaegu kõigest rääkida, sest nemad avavad end samamoodi. Teistega võtab see rohkem aega ja kolmandatega ei juhtu seda kunagi. Pole raske arvata, kellega mulle meeldib lävida ja kellega ei oska suurt midagi peale hakata. Kulda on muidugi palju harvem ripakil. Nüüd üle vähekese aja sattusin taas soonele, kuigi kaevasin ilmselt veidi valest kohast. Teise eramaale labidas käes minnes ilmselt suurt kurja ei sünnigi, aga kui sinna pikemalt peatuma jääda ja veel kaevamagi hakata, siis tekib ka koht, kus asi võib käest minna. Aga ma usun siiski headusesse, et kõik toimuv on millekski hea. Kõik mis elus juhtub, kannab endas oma tähendust ja on vajalik kasvõi selleks, et avada enese või siis teiste silmi (nende probleemide ees). Pealegi, vahel lähevad asjad hullemaks, et minna siis paremaks. Võibolla ongi minu elu eesmärk mängida sanitari rolli, kes kuulab ära, nõustab ja aitab oma võimaluste piires. Ma võtan selle riski, kui keegi võib tema elusse sekkumise tõttu vihastuda, õelutseda ja salvata või kasvõi selle, kui saan igavese suhtlemiskeelu, aga kuni eesmärk on õilis ja suhtlus kvaliteetne, olen valmis seda tegema. Kaotades seeläbi omaks võetud või vahest isegi kalliks saanud inimese, ei kaota ma tegelikult kunagi, kui näitan suuna kätte teiste õnnele.

Eelmine nädal oli üks minu järjekordne eluseeriatest “Oli see unes või ilmsi?”. Aga kuna selle pooleteise aasta jooksul on juba piisavalt uskumatut juhtunud, siis tuleb kõike võrratut lihtsalt loogilise jätkuna võtta. Kui ma tõmbaks veel paralleele eelmainitud kolme grupi inimestega, siis esimesed panevad mind tundma väga turvaliselt. Ega muidu poleks mul ka nii kerge ja hea olla :)