pöördes

Eelmisel nädalal rassisin pööraselt mitmel rindel. Tegelikult, apteegis töölkäimine on ainuke puhkeaeg, kus ma saan maha istuda ja vahest niisama passida (või kogemata üle suu lasta inglisekeelseid sõnu nagu sorry ja mõni number). Muidu kogu muu aeg pärast tööd ja ainuke vaba pühapäev kulus rohimise, heinaniitmise ja kanalisatsioonitööde abikaevamise peale.

Pottsepa kursuse esimene osa sai edukalt läbitud, tunnistused kätte ja torditükk kõhtu. Ees on veel paar nädalat potikivitöid, kuigi me alustasime Jüri ja Endliga pärast pliiti umbkoldega ahjuga, nii et võimalus on jätkata nüüd sellele võlvi ladumist või siis proovida kätt hoopis potikividega. Ah ma tahaksin kõike (osata) teha, lihtsalt ei suuda valida selles piiratud (elu)ajas… Ma ei tea, mis pärast kursust edasi saab, et ongi nagu kõik – nii lühike oligi. Päriselt ei oska ju enda peaga suurt midagi, aga mingid oskused on külge jäämas, mis vajaksid edasi lihvimist. Lisaks sellele on äärmiselt kahju kõigiga hüvasti jätta, õnneks mõned teavad, kus ma töötan :P Endel oli täna üllatusvisiidil. No ja mõned üksikud teavad, kus ma umbes-täpselt elan :D Ja Eesti on üleüldse nii pisike koht, kus juhusliku kokkujooksmise tõenäosus on päris suur, eriti samas piirkonnas. Elu on ikkagi kerge nagu lille kroonleheke, aga võib kiiresti maha pudiseda, kui õigel ajal üles ei nopi :)

Üks huvitav mõtteke tänasest jutust tööl: päris noorena ei olda nii valiv kaaslase suhtes. Minu puhul peab küll paika, s.t ma pole enam nii noor ja samas ka üldsegi mitte meeleheitel :D