Jätan Russelliga rongijaamas hüvasti. Kallistus on sügav ja tema põsk soe. Ja ongi kõik läbi… Nii ruttu… Minu silme ette jäävad nende kolme näod, kui viimase pilgu heitsin, käega viipasin ja üle lävepaku ehitusmajast välja astusin. Tunnen veel nende kallistust mind teele saatmas ja kurbust. “Te olete küll õnnelik, et siit minema saate,” ütleb noorepoolne mees, kui temalt rongijaamas üheotsa pileti ostan. Tegelikult olen ju nukker, et see lõppes, sest mind ei oota kodus midagi paremat kui tavaline, ootuspärane elu. Etteaimatav pole ju huvitav. Ma elasin juba ühte nende toredate inimestega. Mul oli lõbus ja päevad polnud sarnased. Seletan piletimüüjale, mis asjus tulnud olin ja pärin ka ise. Saan teada, et talle ei meeldi siin ning läheb õige pea Sitsiiliasse. Inglismaal töötades tundsin ka nii. Soovin talle õnne kaasa ja vuristan oma kotid ooteperroonile. Vaatan parkimisplatsile, kus hetk enne jätsin Russelliga hüvasti ning näen ikka veel neid kolme ehitusmajas mind ära saatmas. Ühelt poolt on kerge, hinges on rahu, aga samas on ka raske. Mis siis, kui läheksin tagasi… Ma tahan neid aidata, nendega veel koos töötada ja aega veeta. Ma tahan kuulda Dustini vaimukusi ja anda põhjust nendele. Ma jälgiks veel huviga Mette ja Timi armulugu :D Ilm on mõnusalt soe ja roheline, kes teab, milline see veel Eestis on… Vihisedes tuleb rong ette ja edasi toimetan automaatselt.
Nüüd seda kõike meenutada on kurb, aga teate, ma tunnen kui õnnelik ma olen ja ma armastan oma elu. Kõik läheb täpselt nii nagu minema peab, sest elu loksutab asjad paika ilma et suuremat muret tundma peaks. Vahest sätib isegi pehmeima padja pea alla või ümbritseb tervenisti vatiga. Lihtsalt tuleb lasta sel minna… Kust ilmuvad need kingitused? Veider, kust ilmuvad inimesed vahetult enne seda, kui mul on öömaja tarvis (teist korda) või küüti? Juhuslikult lennujaama lähedal, juhuslikult seal, kus kursusest osa võtan, juhuslikult seal, kus minagi elan? Ma luban lõpetada küsimise, sest mis tähtsust sel on, hakka juba ükskord uskuma, et elu on imeline nagu muinasjutt… Keegi hoolitseb meie eest. Kõik on täpselt nii nagu olema peab, kõik sujub, läheb hästi ja pole vähimatki muret, sest elu on kerge. Ma tunnen ennast kui sõiduvees, ju olen õigele soonele sattunud ja teen õiget asja. Ütleb see, kes on armunud elusse :)
No comments:
Post a Comment