Tüdrukul on hea meel välja saada oma Taani kolkakohast ning palgatööst loobunud poiss sõidab kohale mitte kaugelt sealt, kus nad Inglismaal juhuslikult kohtuvad. Tüdruk on seltskonnas kõige vaiksem, aga pihib ometi, et ei leia selles paigas endale õiget kohta, mitte nagu siis, kui elas aasta ära Kanadas. Esialgu kinnine neiu sulab silmnähtavalt iga päevaga, kui ilmub poiss, kes hakkab teda järjepidevalt tüütama küsimustega, sest vaikne tüdruk hakkab teda järjest rohkem huvitama, kuna tüdrukul paistab olevat palju, millest rääkida nagu ta seletab paarile teisele kaaslasele. Nädala karavanis ööbinud tüdruk ilmub ühel õhtul tipisse ja jääbki sellele kindlaks. Ta on mõnel õhtul isegi samamoodi jutuhoos nagu poiss tavaliselt. Nad jäävad rääkima vaikselt omaette, kui samas kõrval jutustab hoogsamalt veel üks paar, kelle vahel on algusest peale kõik selge. Neiu oli ise mõned õhtud tagasi sattunud kolmeses seltskonnas otsekohesele vestlusele, kus tunnistas, et vaatamata vanusele ei mõtle ta lastele ega suhte loomisele ja ootab seega vaid sõprust. Ta oli vaimustunud ainult ühest ideest, mille pärast oli ta ka tulnud. Ta tundis ennast selles kohas suurepäraselt – kergelt ja lõbusalt. Ta ei pidanud tundma vähimatki muret, mida teised temast arvavad – kas ta sorakil juuksed või padjanägu pärast tipi-ööd veel teistele kannatatavad olid, kas savised kotad, mustad sokid või paksu tolmuga kattunud riided kellessegi puutusid, kas ta nööril kuivanud pesu või hommikuks söödud variandid ja kogused kellegi silma oleksid riivanud. Ta ei põdenud vähimatki, sest oli see kes oli. Ta võis naljatleda või kergelt isegi hoobelda sellega, kui ennast maha tegi. Ta polnud varem oma pisisoove maksma pannud, kuid nüüd järsku muutusid ka need olulisemaks, kuid veelgi olulisemaks õiglustunne ja hoolimine. Ta oli endale hiljuti hommikuks leidnud sobivaima maitseelamuse, mis sealt võtta andis: röstitud saiad pähklivõi ja meega. Samas teadis ta ka, et need maitsesid ühele poistest, kes oli neid juba algusest peale söönud, aga sel hommikul oli pähklivõi otsa saamas, kuigi neiu oli solidaarselt vähemalt saia või paari jagu seda poisile jätnud. Muidugi tegi ta minekut paarisaja meetri kaugusele maja poole, kust neid garaaži alt võtta võis. Samas seletas poisile, et teeb seda eelkõige enda pärast, sest vaevalt keegi üldse mäletaks hiljem päeva jooksul midagi maja juurest kaasa rabada ja tema ei kavatse järgmisel hommikul esimese sööjana pähklivõist loobuda. Isegi kui poiss tegelikult taipas, polnud neiul vähimatki piinlik, sest ta oli harjunud poisiga kergelt omavahel kiskuma või keerama kõik naljaks, sest ka poiss oskas alati võrdväärselt vastata. Seega ei tundnud neiu piinlikkust olukordades, mis mõnes teises kohas, ajal või inimesega oleksid ta sügavalt punastama pannud. Isegi mitte siis, kui pähklivõile järele suundudes, karavanist väljudes, värskelt vihmaga libedaks muutunud savil persili prantsatas. Ta kujutas juba ette, kuidas see karavanist paista võis ja hakkas omaette naerma. Ta ajas end üles ja jooksis tagasi karavani, et siis koos poisiga enda üle edasi naerda, sest talle meeldis ometi oma emotsioone jagada ja kuulda mahlakaid kommentaare selle peale. Ta ei põdenud vähimatki, kui miski andis naljale inspiratsiooni ning selle nimel oli ta valmis vahest ka kergelt veidrikku mängima. Kasvõi hapupiima mekkima, kui teised selle peale jälkusest näod krimpsu tõmbasid. Neiul oli õudsalt kahju, et poiss polnud märganud seda hetke karavani akna ees. Ometi oli vaja väga ilmekalt see sõnadega võõras keeles edasi anda ja haarata pabertaskurätte, et peegli ees oma savist püksitagumikku puhtaks nühkida.
Isegi kui vahel võisid mõtted uitama minna ja üks võis korraks mõelda, kas teine mõtleb äkki sama… olid mõlemale piirid selged ja vennalik suhtumine ei kadunud hetkekski, mille üle oli neiu äärmiselt õnnelik, sest tema ei tahtnud kuulda mesimagusat juttu ega tunda kellegi lähedust…
Aga mängus oli ka teine paar, kelle vahel oli kujunemas midagi muud. Kui ühe paari jutt ja naer võis kõlada ka tipist üle järve kitsedeni, oli teise paari jutt pigem malbe ja vaikne kuni jäädi veel sosistama pikalt, isegi varase hommikuni. Nad ei saanud magada ja poiss viskas veel varahommikuti halge koldesse. Lisaks magamiskottidele oli paari peale üks tekk, kuid ühele paarile tähendas see rohkem kui lihtsalt soojendust, sest nemad olid niigi piisavalt lähedal, et teineteist soojendada. See oli toimunud mõne päevaga… Samas oli teine paar stabiilselt tipis ööbinud juba kolm nädalat, aga tekid olid alati mujal. Kui suurem seltskond oli lahkunud, sai neiu teki endale rabada, mida ta nagu pähklivõidki solidaarsusest poisiga jagada tahtis. Poiss oli pidanud leppima kitsaima ja kõvema kohaga kuskil nurgas varemalt ning tundus, et ta ei mõelnud ka ruumi tekkides end palju teistmoodi sättida. Poisil oli aga piisavalt mõõdukustunnet ja julges teki poolt kasutada vaid pärast, kui neiu oli selle talle emalikult sõnades ette silunud. Neiu ei hoolinud suurt ka sellest, et poiss seda öö jooksul enda poole ära liigutas ja külge keerates talle paar kerget müksu läbi une andis. Järgmisel ööl hoidis poiss taas oluliselt kaugemale või magas teki peal, sest neiu oli hommikul müksamise üle nalja heitnud, mida ta mõnevõrra siis kahetses, sest poiss oli seda ilmselgelt liiga tõsiselt võtnud. Tegelikult oli neiu juba ammu teda usaldama õppinud. Samas läksid neiu mõtted teise tüdruku peale ja ta teadis väga hästi mis kõrval toimus – sama mis temaga 10 aastat tagasi… Ta tundis nüüd justkui elutargana, kes võiks noorukest hoiatada või õpetada, aga polnud tema asi, üleelamistest ju õpibki ning kes sel hetkel üldse kedagi teist kuulab. Kes tahab kuulda seda, et poisil ja tüdrukul on mõnevõrra erinevad eesmärgid ning tüdrukul nullilähedane tõenäosus saavutada see, mida ta lõpptulemusena näha tahaks, sest üks on Taanist, teine UK-st, neil on piiratud aeg, piiratud valikuvõimalus tol hetkel, asjade kiire kulg jne-jne. Kui poisile võib selline asi olla meeltmööda, siis vaevalt tüdrukule pikemas perspektiivis, aga kogu lugu edasi kedrates hakkab endal sees kergelt iiveldama, seega jätan selle sick-story sinnapaika…
Ma tahan öelda, et olen nüüd targem, aga samas on ämbrid suhteliselt samad. Kõik saab alguse möödarääkimistest, õieti küll mitte rääkimisest, oma ootuste selgitamata jätmisest juba esimesest hetkest kui suhtlema üldse hakatakse. Kõige esimesest momendist, sest järgmisel hetkel peab üks jagama olude sunnil teisega voodit, aga teine arvab, et seda tehakse lisaks ka muul eesmärgil… Ja siis tuleb jätkata pidevalt edasi selgitamist, sest kes on harjunud füüsilise lähedusega ei tule selle pealegi, et keegi teine seda ei soovi. Mis on ühe jaoks normaalne, võib olla teise jaoks ebanormaalne ning eeldamine on the mother of fuckups nagu üks mu sõpradest väga õigesti kasutas. Muideks, selgitada tuleks välja ka see, mida sõpruse all mõistetakse, sest nii soost kui isikust võib see mõiste olla vägagi deformeerunud.
Mina olen õnnelik oma hetkeseisuga, seega on mu ümber sõbrad, kellega vajadusel ilmaasju arutada või huumorit välja peksta nii et kananahk ihul, aga kui keegi saab mu sõbralikkusest ja hoolimisest veidi teisiti aru ning üritab külje alla ujuda, et sellega oma “sõbralikkust” üles näidata, siis on viimane aeg teha selgitustööd… et mulle meeldib huumori ja teistsuguse mõttemalli tõttu meeste seltskonnas hängida, pliiti laduda või paneele paigaldada, aga ma ei tunne millestki puudust (harukordne!), mida keegi teine mulle pakkuma peaks. Piisab ka enda armastusest, kui seda on palju :D
No comments:
Post a Comment