Mulle on nüüd paar korda tehtud märkus, et mul on kahtlaselt sageli muie või naeratus näol. Kummaline, et mitte keegi pole seda varem maininud või huvi tundnud, miks või millest ma siis mõtlen… Ah mida ma nüüd seletan, inglises tööl ju äratas mõnes töötajas huvi ja üks patsient konkreetselt ütles, et mäletas mind naeratuse järgi (kuigi ma naeratasin enamikele). Aga Eestis… Enda arvates on mul vähemalt viimane poolteist aastat enamasti selline nägu peas ja ma ise küll ei imesta. Ma ei saa ju kurba nägu teha, kui elu naeratab ja ma ei kavatsegi oma totakat naeratust näolt pühkida. Kui elu naeratab, siis on mul hea olla ja rohkem kui kuu nüüd on kõik üle ootuste hästi läinud. On olnud ehk mõningaid pisikesi möödalaskmisi, aga ma pole neid endas pikemalt hoidnud.
Eks elu on naeratanud sellest ajast, kui mu püksid tolmuseks said. Kui keegi on näinud või veel nägemas mind viimased nädalad poolsaviste pükstega ringi tiirutamas, siis ei pea te tõesti silmakontrolli minema. Tegelikult on mu püksid tolmused suhteliselt järjepidevalt aprilli algusest ning sellest ajast on ka naeratus näole jäänud ja viimasel ajal eriti sagedasti, sest asjad laabuvad libedalt. Loomulikult räägin ma jälle sellest, kuidas inimesed mu ümber on ilusad ja head. Alustaks pisiasjadest, mis on ju määravad, kui juba näiteks meeste seltskonnas lastakse uksest või trepist üles esimesena, ulatatakse telliseid ette, tuuakse pehme iste põlvede, linavilt külmetavate jalgade alla või üldse näidatakse, kuidas miski töötab või midagi efektiivsemalt teha võiks. Minu meelest äärmiselt armas, kui keegi viitsib seletada nende jaoks ABC-d, osaliselt näitab see ka märkamist ja hoolimist. Muidugi ma naeran meeste pisikeste krutskite üle nagu telefonikõne “majandusosakonna juhatajalt” ühele päeva puudujale või siis allkiri lehele ette, kui mina kategooriliselt selle võltsimisest keeldun :D Samamoodi on mul hea meel, kui ma saan nende heaks midagi ära teha, sest isegi pisemad asjad ei jää märkamata, kui seda osatakse hinnata. Põnev on proovida tööriistu, millega pole varem kokku puutunud ja veel lahedam, kui asi töötab ka minu käes! Minule on see pigem lõbu kui töö, eelkõige just lihtsate inimestega koosolemise tõttu. Mis ma siis räägin veel sellest, kui mulle pakutakse ka küüti, jalgratta transporti, kütetud sauna või lihtsalt sisutihedat vestlust ilma igasuguse tagamõtteta (rõhk viimaselt sõnal). See on ju lausa paradiis – miks ma siis ei võiks naeratada, kui inimesed on olemuselt head, abivalmid ja vastutulelikud, kui ma tunnen nende seltskonnas end turvaliselt ja lugupeetult, seega igati meeldivalt… See ongi minu naeratuse taga… Ei mingit raketiteadust.
Pildid: Marko
No comments:
Post a Comment