Mis siin veel põnevat juhtunud on? Nagu juba mainisin, olid esimesed paar päeva kohe vabad. Teised käisid Liverpoolis, mina olin eelmisel päeval just sealt tulnud ja linn ei jätnud just eriti vapustavat muljet, seega käisin jala umbes 20 miili mõlemal päeval lähiümbruses. Esimesel päeval mööda rannajoont ja avastasin ühe laheda punaste kividega saarekese (mõõna ajal ainult võimalik minna). Teisel päeval seiklesin ühes huvitavas mäestikega pargis ja lähikülades. Tagasiteel läksin kergelt omadega rappa, sattusin üle traataia kuhugi eraheinamaale vist, aga traktoriga peremees ja tema poeg ilmselt polnudki väga pahased (kuigi pidasid kinni) ja seletasid lahkelt tagasiteed. Pidin küll läbi pehme savisopa minema ja üle traataia jälle ronima. Üle lugemata arv aedade, tarade, heinamaade ja põldude sattusin seltskonnaga teine päev, kui mere ääres käisime. No siin on selline tobe asi, et sõidutee ääres lihtsalt kuskil kõndida ei anna ja me jäime tagasiteel veel ka pimeda kätte, nii et oma eludega riskida ei tahtnud (sest usa neiu oleks niigi peaaegu auto ette hüpanud mõni tund varem), seega tulime tagasi mingit tundmatut ja eriti pikka maad pidi - ületasime kraave ja aedasid või pugesime kuskilt vahelt. Algul pidime üldsegi ratastega minema, aga need 10 ratast õuel olid suhteliselt kasutuskõlbmatud – ketid korralikult roostes, pedaalid osaliselt puudu, sadulad ära, kummid tühjad ning lõpuks ei viitsinud jännata.
Teine öö jällegi, kui Russell naise ja laste järele sõitis, jäeti meile kanad, pardid ja muud pudulojused vastutada. Õhtul panime küll kuuriukse kinni, aga hommikuks leidsime ühe aia pealt surnuna ja 40-st 19 oli vaid alles. Seal oli mingi arusaamatus, kuna kanalaid oli mitu ning ameerika tüdruk, kellele asja täpselt selgitati, ise neid kinni panema ei läinud. Rebased olid oma kõhtu täitnud, aga õnneks ei saadudki meie peale pahaseks ning pereisa ütles midagi sellist, et niikuinii oli neid liiga palju ja vajaski vähest korrektuuri.
Teine öö, kui Russell oma poja Samiga jälle tipisse ööbima tuli (koos 3 pudeli veiniga), kuulsin ilmselt elu imelisemat lauluhäält reaalis kitarrisaatel. See polnud Russell (kuigi ka tema häälel ja mängul polnud viga), vaid hoopis üks poisilik ameerika neiu, kes polnud otseselt laulmisega seotudki.
No ja siis on see tipi, kus me ööbime ja ahju kütame. Miskipärast on siin võimatu tuld kergelt alla saada. Puit, paber, papp jms läheb niiskeks, ilmselt siis tekib õhku päris palju kondensi ja tõmmet pole ka õiget, seega esimestel tundidel uppume suitsu sisse. Riietel on vinge suitsu lõhn juures ja ma imestan, et keegi veel vingusurma pole lõppenud.
Muidu on väga vahva. Maaelu countryside. Ja netist ei tunne puudust. Siin olles on taas see hetkes olemise tunne, kus minevikule ega tulevikule pole aega ega tarvidustki mõelda. Kusjuures muu elu tundub pigem tühise passimisena. See elu aga kulgeb oma rahulikus voolus. Huvitav on ka see, et ma ei tunne siin millestki puudust ega pigista samas tasuta söögi ja elukoha nimel endast elumahlu välja nagu palgatöö puhul, kui tundsin, et aeg libiseb käest. Aeg läheb ka siin kiiresti, aga siin on see vähemalt olemas. Teen seda, mis meeldib ja õpin eluks vajalikke oskusi tasuta ja tegelikult näen selle käigus ka rohkem elu, kui päevast päeva samasse tööle käies. Maailm on avatud ja võimalusi on palju. Kui vaja, nagu siin paljud teised teevad, võib lennata või sõita edasi majast majja, farmist farmi, aastaringi ja teha endale meelepärast tööd kasvõi elu lõpuni.
Järgneb...
Teine öö jällegi, kui Russell naise ja laste järele sõitis, jäeti meile kanad, pardid ja muud pudulojused vastutada. Õhtul panime küll kuuriukse kinni, aga hommikuks leidsime ühe aia pealt surnuna ja 40-st 19 oli vaid alles. Seal oli mingi arusaamatus, kuna kanalaid oli mitu ning ameerika tüdruk, kellele asja täpselt selgitati, ise neid kinni panema ei läinud. Rebased olid oma kõhtu täitnud, aga õnneks ei saadudki meie peale pahaseks ning pereisa ütles midagi sellist, et niikuinii oli neid liiga palju ja vajaski vähest korrektuuri.
Teine öö, kui Russell oma poja Samiga jälle tipisse ööbima tuli (koos 3 pudeli veiniga), kuulsin ilmselt elu imelisemat lauluhäält reaalis kitarrisaatel. See polnud Russell (kuigi ka tema häälel ja mängul polnud viga), vaid hoopis üks poisilik ameerika neiu, kes polnud otseselt laulmisega seotudki.
No ja siis on see tipi, kus me ööbime ja ahju kütame. Miskipärast on siin võimatu tuld kergelt alla saada. Puit, paber, papp jms läheb niiskeks, ilmselt siis tekib õhku päris palju kondensi ja tõmmet pole ka õiget, seega esimestel tundidel uppume suitsu sisse. Riietel on vinge suitsu lõhn juures ja ma imestan, et keegi veel vingusurma pole lõppenud.
Muidu on väga vahva. Maaelu countryside. Ja netist ei tunne puudust. Siin olles on taas see hetkes olemise tunne, kus minevikule ega tulevikule pole aega ega tarvidustki mõelda. Kusjuures muu elu tundub pigem tühise passimisena. See elu aga kulgeb oma rahulikus voolus. Huvitav on ka see, et ma ei tunne siin millestki puudust ega pigista samas tasuta söögi ja elukoha nimel endast elumahlu välja nagu palgatöö puhul, kui tundsin, et aeg libiseb käest. Aeg läheb ka siin kiiresti, aga siin on see vähemalt olemas. Teen seda, mis meeldib ja õpin eluks vajalikke oskusi tasuta ja tegelikult näen selle käigus ka rohkem elu, kui päevast päeva samasse tööle käies. Maailm on avatud ja võimalusi on palju. Kui vaja, nagu siin paljud teised teevad, võib lennata või sõita edasi majast majja, farmist farmi, aastaringi ja teha endale meelepärast tööd kasvõi elu lõpuni.
Järgneb...
No comments:
Post a Comment