Aprilli algul lendasin UK-sse. Esiteks oli tahtmine kevad varakult vastu võtta, teiseks midagi kasulikku teha ja kolmandaks oli vaja ka viimased kodinad inglisest ära tuua. Ainult raamatuid lugedes ehitust ei õpi ning talvel on Eestimaa ehitusplaanide või -ideede poolest sama hästi kui surnud, s.t põhuehituse uutest projektidest hakati rääkima alles märtsi lõpul. Igal juhul eelistaksin õpet ja praktikat omas keeles Eestis, aga paraku on võimalused mujal siiski laialdasemad. Põhuehituses saaks tugevat praktikat USA-s, aga see koht jääb mulle veel liiga kaugeks. Mul peab juba väga mõjuv olema (suur praktiline kasutegur), et UK-sse lennata, sest reisimine muutub iga korraga üha tüütavamaks.
Ma ei hakka siinkohal pikemalt kirjutama, miks just perekond Keenanite kasuks otsustasin (sest valikuvõimalus on lai tänu vastavatele kodulehtedele), aga põhimõtteliselt otsustasin meelepärase projekti ja lõppemata rida vabatahtlike positiivsete kommentaaride põhjal. Veidi hiljem sain ka teada, et nad olid osaliselt BBC seriaalis “It’s Not Easy Being Green”, mille pärast mul seeriate kakkumiseks läkski.
Viimase kuu seiklustest võin nüüd nii palju kui mälu veel lubab pajatada küll. Märtsi lõpus läksid Kermo, Sven ja Jaanus loodusehituse loengutega Eesti tuurile ning kui talvel tundus vaikuse järgi seis üpris nutune, siis kevadise sulaga anti lootust ka uutele projektidele. Minule tähendab see muidugi võimalust õppida ja lisaväärtusena pisikesse loodusehitajate ringkonda sulanduda, mis küll iga aastaga kasvab :P Jaanust tean ju hästi eelmisest suvest (savikoolitusest), teisi meedia kaudu. Igatahes mulle istub see põhukonstruktorite, savimätsijate ja lubjapillujate seltskond, sest sealt on loota enda ideedele toetust ning vajadusel abi ja nõu, sest paljudeni selline kontseptsioon ei jõuagi ja vahel üritatakse ka maha teha või siis peetakse loodusehitajaid kergelt hullumeelseteks. Huvitav, et mõned loodusehituse õppegruppides kutsuvad end ise “hullukesteks” (ilmselt siis selle põhjal, mis neile öeldud on) nagu nt. eelmise suve savikoolituselt või kui võtta seekordne inglise näide, siis oli meil kasutusel “utterly bonkers”, võibolla küll mõnevõrra teistel kaalutustel, aga samas inglane rääkis, et tema sõbrad vaatasid üpris imelikult, kui ta oma majandustööst loobudes tasuta tööotsi peamiselt farmides ette võttis. See on jällegi pikem teema, aga mul on põhimõte, kas asi töötab mu lõppideele vastu või on kasuks. Ühesõnaga olen valmis peaaegu kõike ette võtma, mis minu ideed toetab ja kes või mis töötab vastu, see jääb lihtsalt ignoreeritu seisu. Ja mitte ainult ei tööta ma ennast üles puhtalt kasulikkuse printsiibil, vaid üha rohkem on mulle selgeks saamas, et see on elu, mida ma naudin ja tahan elada. Hambad ristis pikalt midagi ei tee.
Eestist sain siis lootusesärtsu ja lendasin selle tuules inglisesse.
Londoni teemal ei tahaks eriti pikalt kirjutada, lühidalt sellest, et mul alati seal midagi omapärast juhtub. Miskipärast jõuan sõbra juurde enamasti 2 h oletatavast hiljem ja öösel. Õnneks ta ei pahanda, aga mul endal esiteks nõme tunne, et keegi peab minu järgi ootama ja ise ka nagu ei tahaks Londoni peal kohvriga keset ööd edasi-tagasi tiirutada. Seekord oskasin kuidagi ära eksida (kuigi arvasin, et kaart on mul peas, sest kaugele polnud vaja minna) ja kõndisin hulga maad kesklinnast kaugemale. Nädalavahetus, pühad, öö ja rahvast meeletult jalus tolknemas, lisaks jälitasid veel ka riksamehed, kes kellukesi tinistades ja hüüdes “takso”sara peale kutsusid. Eks mul oli ka selline nägu peas, et turist ja eksinud, aga üritasin tähele panemata jätta. Kõige lahedam lugu juhtus bussi peal, mille peatusesse siis kuskil tund hiljem jõudsin. Esiteks ootasin seda vähemalt pool tundi üle aja, siis see lõpuks tuli, rahvamass hüppas peale, aga kuna tegelasi oli kohutavalt palju, siis kamandas bussijuht viimaseid maha. Seal läks ütlemiseks, kuna kellegi sõbrad jäid ukse taha ja bussijuhil läks närv mustaks, kamandas kõik maha. Taha oli jõudnud täpselt sama nr. buss ja osa rahvast läkski üle, aga siis hakati nurisema, et raha on selle bussi peale juba maha kantud (nagu ka mina mõtlesin ja end kuhugi mujale ei sättinud) ja juht leidis, et mingi tegelane oli teda kõvasti solvanud ja vastu hakanud ning kutsus raadiosaatjast politsei kohale. Edasi toimus nagu märulifilmis, mis öisel ajal tundus mulle eriti sürr, kui politsei keeras mõnekümne sekundi pärast kõnet bussi ette peatusesse (nagu oleks ta sinna nipsuga ilmunud) ja sealt hüppas välja mitu vormis meest. Vat nii kõrgestatud julgeolek on öösel Londoni tänavatel, et käi või kartmata ringi. See intsident käis kergelt üle mu kannatlikkuse ja mõistuse, eks reisiväsimus ja teelt eksimine tegid oma töö, öö oli miskipärast ka külm (mitte see, mida arvasin olevat) ning ma olin juba lootusetult hiljaks jäänud (kella 1 asemel jõudsin 3). Päeval oli õnneks kõik värvilistes toonides – lilled, rohelus, päike ja muu, millest juba korduvalt lugenud olete, seega võib selle osa vahele jätta. Kes veel pilte pole näinud, mul on neid sadu, uusi ja vanu :)
Pikemalt tahaksin peatuda aga põhilisel – kolmel unustamatul nädalal Barnacre talus. See oleks ilmselt üks mu pikemaid blogikandeid nüüd, kui viitsiksin, kuna kõik see aeg polnud mul võimalust blogida, ainult elada hetkes. Olin täiesti offline (kui välja arvata paar 5-minutilist käiku postkasti, facebooki ja lennu chkeck-in’i). Kõlab nagu sõltuvuses olija jutt :D Blogimisest olen küll sõltuvuses :DDD
Muideks, blogi lõplikku versiooni kirjutades istun imevaikses Riia lennujaama kabelis (on öö ja istmiku alla võetud magamiskotist õhkub suitsuse tipi hõngu). Selle asemel, et kirjutada, jään hoopis tükiks ajaks mõttesse, kui ma oleksin täna veel seal… Istuksime kolmekesi suitsuses tipis ümber tule ja Dustinil oleks varuks mitu head nalja enne veel, kui noored äsja teineteist leidnud varakult unele sätivad, kuid tegelikult hoopis pikalt sosistama jäävad… Aga ma pole siin mingi romantikakirjanik :D Veel eile tegime Dustiniga minekut mõneks ajaks, et noortele tegutsemisruumi jätta või noh, tegelikult on ka Dustin sama noor, kujutan ette, et tal pole eriti mugav seal kolmandana passida, kuigi mõne päeva pärast lendab jälle uut rahvast peale ja ta on ka õige pea mineja. Samas pole tipis magamine kohustuslik ja ameeriklased, austraallane magasidki lõpupoole (kui haigeks jäid ja sealt sujuvalt edasi) karavanis ning ka taani tüdruk alguses, kuni tuli Tim ja Mette jäi tipi peale kindlaks. Ma vist ikkagi olen romantikakirjanik :D Imelikult kõlab ilmselt kõrvalvaatajatele ja vahest endalegi, et ma ennast enam nooreks ei pea, muidugi veel kummalisem, et kõik mis toimub noorte vahel, poleks ka enam minu jaoks, ei tunne isegi puudust ja ma ilmselt hirmuta(si)n kõiki oma laste, pere ja igasugu romansi vältimise teemaga ära :D Lihtsalt olen väga õnnelik oma elu ja olukorraga, et paremat ei kujuta praegu ettegi. Kui millestki puudust tunda, siis lisaeluaastatest.
Üritan nüüd kohe algusest midagi kirjutada, kuigi päris palju on saanud ka 8 eelmise jutu sees mainitud, kui kohati läheb ülekordamiseks, siis palun vabandust. Pigem on tegu üleselgitamisega :D
Liverpooli ja Wirrali industriaalne kallak ei vastanud mu ootustele, aga see on ka praktiliselt tähtsusetu, kuna enamiku ajast veetsin Saughall Massie külakeses, Barnacre talus. Mäletan, kui esimest korda sinna sisse põikasin, olin kergelt pettunud, sest nende peamaja oli peaaegu valmis. Loogiline ka, et ma poleks 2-3 aastat seal ilmselt elanud (kes teab muidugi, kui ma oleksin varem teadnud!), aga lootsin vähemalt ehitust algusjärgus. Esimesena mäletan Dustinit, kes kuskilt mõne minuti pärast välja ilmus ja end tutvustas. Veidi hiljem tervitas mind Russell ning siis juba üritasin kolme neiu nime meelde jätta (muidugi ajasin hiljem veel segi). Selle hetke seisudega oli seal Nicole (USA), Laura (USA), Hayley (Austraalia) ja Dustin (Saksa). Russell (vabatahtlike võõrustaja) valas kohe esimesed pokaalid veini täis (kui ma oleks siis teadnud, et see on igapäevane rutiin) ja tegi põhjaliku tutvustava ringi ehitusmajas ning põikas self-sufficient süsteemide juurde. Enamik ilmselt haigutas selle juures, aga mina olin nii põnevil, et ründasin kohe kümnete küsimustega, Russellile meeldis seletada. Ehitatavale majale lisaks on tal siis tuuleenergia generaator, soojuspump, jäätmevee filtreerimissüsteem, vihmavee kogumistank – kõik see, mis tasuks ennast mõne ajaga ära. Päris suure osa ehitusest on aidanud teda vabatahtlikud, keda on 2-3 aasta jooksul üle paarisaja olnud, sh. ka üks eestlane varemalt, kellest tal küll parimad mälestused polnud, sest Tiit ei tahtnud ei rääkida ega tööd teha. Minule jäi ülesanne kohe Eesti mainet tõsta ja ära tulles võisin kindel olla, et seda ma ka tegin.
Pärast tutvustavat tuuri oli õhtusöök ehitusmajas (kuigi muidu sõime tavaliselt väljas), siis proovisin kätt lauatennises ja teised läksid basseini vee-ragby’le. Magama läksime tipisse, kus esimestel kordadel tundus suitsune ja hommiku poole oli magamiskotis üpris külm, sest neiud olid lisatekid hõivanud ja peatsist puhus veel külma ka sisse. Jalad olid allapoole ja üle ääre ning ruumi suhteliselt vähe, sest neiud laiutasid päris korralikult, aga Dustinil oli minu meelest veel hullem ja tema ei kurtnud. Aja möödudes läks ka tipis magamine paremaks, sest teised kolisid mingi hetk karavani või lahkusid üldse, mina ja Dustin saime ruumi juurde, tekid peale ning suitsuga harjuski ära. Lõpuks oli uni sügav ja muretu kuni ajani, mil Mette ja Tim sisse kolisid, peaprobleemiks polnud nendevaheline romanss, vaid pigem Timi kütmistehnika, mis põhjustas ühel hommikul päris eluohtliku suitsu ja teinekord hüperaktiivse kuuma tuha, aga sellest veidi hiljem. Vähemalt lõbus oli, nagu alati ka tuletegemisega. Põhimõtteliselt oli Dustin algul tulealgataja, siis mingi hetk võtsin mina selle asja üle. Lõpuks läks omavahel (või uutega) konkureerimiseks, kes paremini käima saab ja vähem tikke kasutab. Nö. ühe-tiku trikk sai lõpuks selgeks isegi suhteliselt niiske paberi, papi, halgudega ja viimaks oli see väljakutse mulle vägagi meeltmööda. Põhimõtteliselt ei püsinud tipis ükski põletatav materjal päris kuivana, puud polnud juba algselt kõige kuivemad ja üleöö hoitud paber, papp või isegi tikud ei süttinud kergesti. Minu algatusel hoidsime osa halge tule lähedal kividel, et neid vähegi ette kuivatada ning paberi ja puuoksad tõime ka vahetult enne süütamist. Alguspäevadel olid seal mingid süütekuubikud vms ja lõpupäevadel anti meile ka toiduõlijääke, aga see polnud enam minu moodi tuletegemine. Suitsu keerutas ikka korralikult sisse ja me ei olnud ka karavani külmikult tipi-koodiga täpsemalt tutvunud, kus oli juttu tipi korstnast (õhuavast tipi otsas), millega tuli vastavalt tuulesuunale mängida. Millest ka Dustini kepijutt (muinasjutt 6), mida pimeda tõttu ei saanud kuidagi teostada, sest me ei näinud isegi ribasid, mille järgi tuule suunda võtta.
Teine teema, milles ma ilmselt käpik või isegi pisut neurootiline olen, on koristamine ja nõudepesu. Saiapuru, moosiplekke ja joogilaike täis laud eriti sööma ei kutsu. Veel vähem, kui seal on kõrvalised esemed, (pool)tühjad nõud, pakendid, mis võiksid olla kraanikausis või prügikastis, aga mitte laiutada keset lauda või hüljatuna kapi äärel. Eks natuke raske on algul ka terve karja nõudega kraanikausis harjuda, kui tavaliselt pesen iga anuma järel ära. Kui purgis on viimane lusikas, siis tüüpiliselt jäetakse see seisma määramata ajaks, vähemalt nii kaua, kui hallitus sisse ajab, hapuks läheb või mõni neurootiline ära koristab. Muidugi on keeruline niigi üle ääre kippuva prügikasti midagi juurde mahutada, siis annab panna ka selle kõrvale. Kui ühe lusikatäiega purki ei raatsitud ära visata, siis padade ja pottide sisu lendas aeg-ajalt küll kanadele. Päris mitmel korral hoitakse ka seda nii kaua külmikus või väljas, kuni molluskid sisse löövad ja värk haisema läheb ja küsimärk selle koha peal, kes seda lõpuks teeb (kõige neurootilisem). Hea kui üldse keegi vaevuks enda järel laualt asju koristama ja külmikusse panema, vahel tuli päeva lõpus hommikune piim külma toimetada, kuna ma polnud kunagi viimaste sööjate hulgas.
Teine asi, kui taldrikule võetakse nii palju toitu, et vaid kolmandik sellest ära süüakse. Miks mitte siis väiksemate portsjonite kaupa taldrikule lisada? Sama asi igasugu jookidega (tee, kohv, vein) ning miskipärast peab noa külge jääma paks kiht määret, mida ei suudeta leiva peale täielikult ära kanda. Kas ainult mind on õpetatud taldrik puhtaks sööma ning viimased lusikatäied ära lõpetama, et prügi saaks kogutud, nõud pestud, laud puhtaks ja toit külma? Mitte panna kogu tegevus ootele või kannatus proovile nende jaoks, kes on harjunud teisiti. Ausõna, algul oleksin kahe käega peast kinni haaranud ning tormasin iga söögikorra järel nii enda kui teiste anumaid pesema. Lõpuks saab selgeks, et keegi sinuga kaasa ei tule ja nii hellitad teised hoopis ära. Kusjuures imetlusväärne, et pigem olid poisid need (eriti Dustin), kes oma algatusel nõusid pesema hakkasid ja tüdrukud ainult tekitasid neid, mis mu maailmapildi veidi segi lõi, hakka või uskuma Dustini juttu mugavatest naistest (muinasjutt 7).
Üks teema viib teiseni ehk nüüd jõuame Russelli pereni. Suhteliselt esimese asjana kõrvalmajas küsisin, kas see on päris valmis, sest kivipõrand oli katmata nagu ta oli (vanades taluhoonetes ehk), köök oli sel hetkel küll suhteliselt kasitud, aga kõrvaltoas jäi silma igasugu träni pillatuna üle toa. Ma võin öelda, et “garaaži” all, kus me vahel oma toiduvarusid täiendamas käisime, oli veel hullem asjade, riiete jms tihe hunnik jalgade all. Nii kirju oli kogu see krempel, aegagi polnud ja tavaliselt pole ma väljas, et hakata uurima, mida kõike seal vedeles. Aprilli algul oli maa veel märg ja kuna seal ümbruses oli paksult savi, siis jäi seda tublisti ka jalanõude külge. Toas käies võtsime küll kossid jalast, aga siiski kandus midagi põrandatele, sest sokid ei jäänud kunagi puhtaks. Asi oli rohkem ka selles, et misiganes köögilaualt maha kukkus, see sinna ka jäi. Keegi ju koduloomade käppasid puhtaks ei pühkinud ja vahel tuli kanugi ukselt jalaga minema ajada. Hoovil oli lademes kanade, partide paksu. Noortel partidel suurt midagi sees ei püsinud, kui mõni lastest neid käte vahele haaras, tuli sealt noka vahelt vedelatki meie söögilauale. Teine päev oli kana oma ekskremendi ehitusmaja söögilauale jätnud. Me nimelt sõime õhtuti enamasti väljas ning lapsed tulid kanu ja parte selleks ajaks kinni panema ja tõstsid hea meelega ka meile näitamiseks ja pihku võtmiseks.
Kus oli aga kõige hullem segadus, ilmselt pere köögis. Seda lauda ei anna meie karavani omaga võrreldagi. Laual polnud üldse mingit süsteemi nagu enamasti terves köögis – seal võis olla ükskõik mida, täiesti kõrvaliselt esemed või siis mõnus kooslus – poolmädanenud kurk, (pool)tühjad veiniklaasid, võiga nuga, lahtine võitops, prügikotirull, kreemituub, eilse õhtu söök, üksikud kastmepurgid, lahtine oapurk, pott, loomulikult puru ja plekid, tükikesed ühest või teisest toiduvalmistamisest. Igasugu puru ja toiduvalmistusjuppe jätkus ka laua alla, toolide all vedelesid otsapidi kinni jäänud kuivatusrätikud või siis pappkarbid. Normaalset nõudekuivatusrätikut loomulikult ei leidunud ja svammigi tuli tihtipeale taga ajada – kas hunniku nõude all kuskil suure kraanikausi põhjas solgivees või kuskil põrandal. Kraanikausi segaduse kirjeldamiseks ei jätku mul lihtsalt sõnu, aga kõige jälgim asja juures on, kui äravooluauk igasugu toidujäätmetega ummistub, nii et anumad, potid, pannid, söögiriistad jm ulbivad otsapidi solgivees. Kas ma juba mainisin, et külmikus suurem osa asju mädanes või hallitas (nüüd on juttu peremaja külmikust, mitte karavani) ja sealgi puudus loogika. Toiduproduktid üksteise otsa kuhjatult, kuidas sealt üldse midagi leida võis? Ma oleksin tahtnud terve külmiku prügikasti tõsta, nii lootusetu, tõesõna. Kui looma kuivtoit vedeleb vabalt kuskil piiratud alal põrandal, okei, aga ükspäev oli lisaks segadusele köögilaual ka kass, kes seal mitte pakist ümberläinud kassikuivikuid ei nosinud, vaid hoopis meie õhtusöögi vormist juurikaid pugis. Ma arvan, et seda asja ma küll järgmise päeva lõunaks enam süüa ei tahtnud. Ehitusmajas olid kanad sagedased külalised ja igaks juhuks tuli laualt kõik küpsised kappi peita. Kes jättis küll paksu maha, kes isegi 3-4 muna kuhugi isolatsiooni- ja paneeliprahi vahele. Aiast ja hoovist rääkides – mida kõike seal ei vedelenud või Russelli auto sisemus, aga ma ei tahaks enam korralageduse teemat väga jätkata, sest see jäi iga päevaga aina tahaplaanile, kui positiivne ületas mõnevõrra üle käte läinud asjaolud.
Kusjuures ükspäev ma üritasin leida midagi häirivat kogu asja juures ja ma ei osanudki midagi suurt välja tuua, kui vaid suutmatuse puhtust tekitada (kes kuidas) ja seda hoida. Mõnevõrra häiris ka perekonna ja vabatahtlike ühisruumide kasutamine peremajas. Nimelt tuli vahel harva kokata ka peremajas, kuigi enamasti tegi Russell ise õhtusöögi. Teine teema oli dušikasutus, kuna see basseiniga samas, aga madala sirmiga eraldatud, siis soovitati üldiselt trikooga ringi käia ja ka pesta. Uksel polnud ka lukustust ja vahel mõni laps ikka jooksis läbi või istus seal läpakas. Meie karavanelamu lähedal järvemajakeses oli küll WC ja dušš, aga viimases leigevõitu vesi, mida vahest ainult Tim enda ülesäratamiseks kasutas. Enam ju ei imesta, miks inglased vähegi soojema ilmaga (mis võib tähendada ka talveaega) T-särgis ja lühikestes pükstes ringi jooksevad. Neil oli põhikoolis kohustus kanda lühikesi pükse sõltumata ilmast (tõsiselt!). Seega ajas Tim veidigi soojema ilmaga kerged riided selga ja Russell liikus oma valduste vahel õhukeses särgis ka tuulistel õhtutel, võibolla päästis teda veiniklaas, mis alati ühes temaga mööda valdusi ringi liikus. Minul oli samas veel kapuuts peas ja fliis õhukese tuulejope all. Ja ometi tulen ma riigist, kus -30 C on täiesti saavutatav.
Omaette lugu on kätepesuga. Tahmased, tolmused ja muidu kõntsased käed on ehituses igapäevased ja vahel pole võimalust neid normaalselt pestagi. Enamasti pole seepigi ja parimal juhul saab vaid veega loputatud. See on üks asi, millega harjumine võtab jälle aega, õieti küll tuleb unustada hetkeks asjaolu, et need näpud, mis pirukat haaravad, on kaetud paksult (hallitus)seente ja bakteritega. Majas, kus treppi lammutamas käisime, polnud mingit tualetti. Russell sõidutas neiud lõunati bensukasse või teinekord Tescosse. Hiiglasuurde Tescosse sisse astudes oli selline maalt ja hobusega tunne – mustad riided kaetud valge tolmuga või vastupidi - heledad musta määrdega. Russelli T-särk ja teksad olid tol hetkel täiesti busted. Muideks, see oli suurim Tesco, kus iial käinud olen :D
Basic Tesco, Sainsbury kraam hommikuks ja odavad küpsised teepausideks mind ei häirinud. Pigem oli ka sellest harjumus kujunemas. Lõpuks leidsin sobivaima kombinatsiooni pähklivõi-meesaiade näol. Kahjuks suunati mind piparmüntideni liiga hilja, paar päeva sain seda imelist teed nautida. Nõgesesupiga ka ähvardati, aga õnneks minu ajal seda ei juhtunud (kes teab, võibolla oleks ka maitsenud, sest supist suurema osa pidid moodustama kartulid). Muideks inglise nõgesed ei kõrveta (kõrvetavad vaid inglaste arvates). Õhtusöögid olid muidu head, aga minu jaoks liiga hilja (oleks eelistanud lõunaks). Kasutati palju munasid, purgiube, juurikaid ja purgikastmeid, vahel ka seeni ja hakkliha lisaks pastale, riisile ja ahjukartulitele. Soola ja suhkrut aga mitte, millega harjus nädalaga ära (muinasjutt 3).
Kohati mõttetuna tundunud töö (vanas prügis sobramine – muinasjutt 5, naelte väljatagumine trepist) või liiga palju ühelaadset (valgustite ühendamine, paneelitamine) polnud küll midagi sellist, mis oleks hädaldama ajanud. Õhus lendas päris palju mineraalvilla osakesi, mis sattusid vahest koos paneelipuruga silma, ajasid köhima või siis ärritasid nahka. Maskis hakkas palav ja oli halb hingata, kaitseprillid läksid uduseks ja kiivrid ei püsinud eriti peas. Mõni päev tundsin isegi pükste all kergeid torkeid, sest pidevalt tuli ennast laudade peal edasi-tagasi liigutada ja ka istuli. Turnimist oli õige palju nii redelitel kui tellingutel, sest enamasti jäi mingi asi maha allkorrusele või siis oli mitmeid meetreid eemal, kus kedagi seda ulatamas polnud. Saagimiseks tuli ka tihtipeale otsida parem pind kui kuskil tellingutel lauajuppide peal ja enamasti vajas üks jupp mitu korda ümberlõikamist. Pisikesed käelõiked olid üpris tavalised või tekkisid imelikud punnid, mis arenesid mustusega veidi edasi. Valgustite paigaldamisel puudus vahel normaalne jalgealune pind ja selle tekitamine võttis rohkem aega kui installatsioon ise. Mitu korda oli tarvis teha tööd ebanormaalsetes asendites ja käed väsisid tihti, kui oli vaja töötada ülespoole või nurkade all. Iseenesest polnud seal midagi kontimurdvat ja tegelikult oli see rohkem lõbu kui töö (nii kaua kui enda maja ei ehita, pole vaja pead murda). Viimased päevad tagusime vanast inglise koolimajast treppi lahti, ühe päeva sain trepijuppidest naelu lahti murda ning grand finale oli viimase ülemise trepistiku prantsatus alla rehvidele. Trepi äraviimine jäigi mul nägemata, kuna pidin järgmine päev lendama.
Edasi võin jätkata vaid ülistuslooga. Perekond Keenan – tõsiselt imetlusväärsed inimesed: avatud, jutukad, sõbralikud, hea huumoriga, võtavad kõiki võrdselt, usaldavad, hoolivad ja on äärmiselt külalislahked juba esimesest päevast. Lastest omapärasem on Sam, kes iga laupäev nuiab oma vanematelt loa tipis ööbimiseks. Tavaliselt tulevad nad kahekesi (poeg ja isa) ning Samil on varuks mõned ulme- ja õuduslood. Natuke hoogu ta oma jutustustega satub ja muidu ka rahmeldab ning norskab nagu isagi, aga äärmiselt armsalt otsib isegi võõrastega lähedust. Kui üks meist haigeks jäi, pakkus ta kohe oma kallistust ning ka muidu tahab külje alla pugeda, kui isa parasjagu kõrval pole. Eks seda on tugevalt märgata ka nende omavahelisest suhtlemisest, kuidas lastega tegeletakse. Russelli puhul on väga imetlusväärne, et ta kõikjale jõuab, kõike ja kõiki märgata suudab, nii et keegi või miski puudust ei tohiks tunda. Russellil on esiteks ta töö haiglas, kus ta suhtleb peamiselt haigete laste ja nende vanematega. Pärast tööd tuleb ta koju, arutab meiega ehitusasjad läbi, mida järgmisel päeval tegema hakkame, siis mängib või õpib oma lastega, siis kokkab õhtusööki meile, siis jutustab pikalt maast ja ilmast laua taga ning tihtipeale veel pärast sedagi on veel meiega või siis oma naise ja perega. Vabadel päevadel töötab ta terve päev meiega ehitusel ning vahest ka pärast tööpäeva otsib meid üles, et jutustada. Mõnel õhtul jõuab isegi välja pubisse ja regulaarselt käib sulgpalli mängimas. Teepausid, lõuna- ja õhtusöök on samas väga jututihedad. Tema ja klaasike – miski ei suudaks seda kooslust lahutada. Üks pokaal käib alati temaga kaasas, kuhu ta kodusel alal ka ei liiguks, aga mitte kunagi ei lähe ta liiale. Samas on ta alati jutukas ja ma ei saa kunagi erinevusest aru. Paaril õhtul tuli ta terve kannu õllega õhtusöögi ajaks meie karavani telkut vaatama. Ühel korral oli tähtis poliitiline debatt ja teisel korral Liverpool-Madriidi jalkamats. Eks ta lootis, et poisid on sellest ja õllest huvitatud, aga nemad vist pigem viisakusest jälgisid kaasa. Pokaale oli ta varmas täitma ka minul ja Mettel, aga mingi aeg loobus üritamast, kui nägi, et me eriti vedu ei võtnud. Kuna veinita oli seal juba ekstreemselt naljakas, siis veiniga oleks lausa naeru kätte surnud. Et asi väga nutuseks ei kisuks, võtsin paar pokaali viimasel, lahkumisõhtul. Siis oli ka traditsiooniline “last supper” (viimne õhtusöök), mis oli Sheppard’s Pie salatiga.
Noorte vestlusteemaks oli kõige enam filmid ja muusika, milles ma lihtsalt ei osanud kaasa rääkida. Polnud kuulnud ega näinud. USA-kad elasid seejuures kogu vaba aja facebookis (muinasjutt 3). Kuttidel oli lisaks veel võistluskunstide ja ulmeraamatute teema. Üldiselt huvituti ka sõnavara rikastamisest ükskõik milliste sõnadega ja Dustin oli eriti valmis neid nii jagama kui ammutama. Kõige rohkem kattus minu aeg seal Dustiniga ja tema oli ka see, kes kõiki lõbustada oskas. Kui majas puudub trepp, siis kindel on see, et tema sealt kuidagi ikka alla saab, näiteks katust pidi (olgu see või märg). Mõni päev praktiseeris ta oma hüppeid, võitluskunsti tehnikaid või käte lõgistamist kukla taga ja rinna ees, mille peale mul siiamaani naer tuleb, sest ma üritasin seda ka järgi teha. Keelelise huvi tõttu on tal üpris internatsionaalne sõnavara ja venelastega koos hängimisest ka roppsõnad, mis kõlavad vägagi koduselt (muinasjutt 6) :P
Töötada kui paarilisena oli igati meeldiv mitte ainult vastastiku sõbraliku tögava huumori tõttu, vaid ka asjaolul, et ta alati aitas selgitada ja pakkus abi, kui omadega kergelt kokku jooksin või läks jõudu ja pikkust parasjagu rohkem tarvis. Peale selle oli ta varmas ka nõudepesul ja kokkamisel aitama, tuletegemisest rääkimata. Tööd tegi ta tõsiselt nagu naljagi. Vahel kukkus lihtsalt midagi perfektselt välja nagu savisel alusel peaaegu pikali kukkumine pärast seda, kui oli just teistele teatavaks teinud, et ma hommikul sealsamas karavani lähedal savil persili käisin.
Vingumürgitust hakkasin tõsiselt kartma viimastel päevadel, kui Tim tuli sekka ja viskas veel vastu hommikut sütele puid ning need siis pigem suitsu tekitasid kui tuld võtsid. Varemalt viskasime viimsed halud südaöö paiku. Suured ja niisked halud annavad tohutult suitsu ja kui hommikuks oli tuul ka pöördunud, siis avastasin ühel varahommikul, et tipi on paksult suitsu täis. Teine asi on veel siis, kui halud pikemalt otse vastu ahju jäetakse, nii avastasin, et mõni halg oli osalisest söestunud. Mina asetasin neid ikka kivide peale, aga õpeta kuidas tahad, nemad ei kuula enne, kui ise näevad. Ja tänu sellele, et tuhk oli viimasel ajal veel ka õhtul selle võtmise ajaks päris kuum, õnnestus meil ka pikendusjuhtme kaabel väheke kokku sulatada. Tuhka võtsime plastikkaussi (sest muud seal polnud) ja unustasime sinna. Vann oli kaabli peal ning lõpuks oli vannis suur auk. Ega me seda kohe ei avastanud. Pirni läbi põledes tagusime veel tükk aega Durakit pimedas ning sakslane ja inglane ladusid veel oma vene sõnavara lauale kuni vaikselt hakkas imbuma plastiku kärsahaisu ja veidi tugevamat suitsu, mis alles siis kahtlust äratas. Teine päev pidime tuhale vett peale viskama, kuna see otsustas väljas edasi hingitseda. Järgmine vaba päev otsustasime tipit tuulutada ning ühtlasi Dustini pleierit ja Timi kingapaelu otsida. Tulemuseks leidsime hoopis teised kingapaelad ja Hayley mobiili, kes oli selleks ajaks juba Pariisis. Tipil oli kombeks asju õgida või siis inimestel asju tipisse kaotada.
Pisemaid prohmakaid ikka juhtus nagu ka savi, millega reovee lombikese täitsime, kuna see oli esimene hunnik karavani läheduses, mida märkasime ja top-soiliks pidasime. Oleks me siis teadnud, seda oli jube tüütu üldse lahti kakkuda, raske vedada ja tükkisid pudendada. Õige hunnik pinnast nõudis minimaalset vaeva. Ja muidugi siis ka kanade surm (muinasjutt 2). Võibolla päästis meid osaliselt ka sorry-cake, aga Russell oli alati mõistva suhtumisega, eks paarisaja tegelasega ikka oma lugusid nende aastate käigus juhtub.
Inimestega oli lõbus, aga kitsedega samuti. Need kaks seal olid valmis kasvõi silmad peast jõllitama nagu oleksime esimesed tegelased territooriumil üldse (muinasjutt 4). Hommikuti tipist välja saades vahtisid nad vastu nagu oleksid terve hommiku seal just seda hetke passinud. Teinepäev jõuan järvemajakeseni, nemad jõllitavad ukse ees või siis selle verandal, ühel päeval pistsid koonud karavani ukse vahelt sisse.
Kanadega jälle selline lugu, et kui midagi näpus hoovile lähed, jooksevad nad karjas kohale. See tormijooks on päris hirmutav, eriti kui mingiks ajaks jääb lõksu. Piim läks päris tihti hapuks ja sai kanadele ette viidud, kuna teised tegid ainult nägusid pannkoogi jutu peale. See olevat jälk. Ma imestasin pigem seda, et see hapuks läinud piim oli täitsa hea kvaliteediga, mida poleks ühelt pastoriseeritult piimalt lootnudki. Mingi magus maasikamaitseline piim oli lõpuks päris jogurt ja ma võtsin mõned suutäied iga päev, hullu ei midagi :D Õnneks keegi siiski mind hapupiimaneiuks ei kutsunud. Dustin leidis mu perekonnanimega assotsiatsioone, kuna inglisekeelse tähendusega võib võtta ka sõna “jälk” :D
Lõpp.
Ma arvan, et nii ühte kui teist olen nüüd maininud ja muus osas on lihtsalt üks väga eriline mälestus. Kui mul poleks Eestis müürikollete kursus peale tulnud, oleksin jäänud ka kauemaks. Suve lõpuni on aega ka tagasi minna, nii et varuvariant on olemas. Siiski loodan sel suvel eesti põhuehitajate peale :P
Elu on muinasjutt!
No comments:
Post a Comment