Jeerum küll, kuidas aeg lendab. Ma tahaks öelda, et on aprill, aga siis ütleb mingi number mobiilis või kalendris, et on mai. Tööl on vaja vahest märkida. Mis ma siis oskan selle kohta öelda… Esimesed päevad oldud ja vähe atraktiivne. Selles mõttes, et õppimist on isegi siin: uued süsteemid (RAX proge ja digiretsept) ning selles apteegis eriti kaootiliselt paiknevad ravimid. Vabadel hetkedel ikka avan kapiuksi ja sahtleid ning korduvalt. Võiks eeldada, et nt. südameravimid on ühes kohas, aga neid võib leida osaliselt kapist, pöörikult ja lauasahtlitest ning minu meelest pole ka erilist loogilist paigutust. Suhteliselt sama seis ka teiste ravimitega, kus mõni grupiliige on hoopis mujal. Selle põhjuseks on puhtalt see, et neid on pidevalt juurde tulnud ja suuremad karbid pole vanasse kohta enam ära mahtunud ning on pandud sinna kuhu läheb. Keegi pole hakanud seda süsteemi hiljem ümber kohendama, sest vanad töötajad juba teavad. Üheski inglise apteegis polnud sellist ebakorrapära. Preparaadid on muidugi väheke teised kui inglises ja eesti apteegi värk või pisemad nüansid on hakanud üldse ununema. Ainult aeg-ajalt turgatab miskit, et vist oli nii… Jube küll, see oli kõigest 3 aastat tagasi. Ei tea, kas inglise süsteem ununeb sama ruttu. Muidu jah, igav saab olema nagu oletasin, ükskord kui kõik on jälle täielikult käpas, siis ei paku sugugi enam pinget. Ma õpin ka suhteliselt kiiresti… Mulle tegelikult ei meeldi see algusega seotud pinge, suhteliselt nüri tunne. Parem on ikkagi tunda, et ma kõike oskan ja tean ning ei pea infot meeletult neelama ega oma aju palju vaevama. Suhtlemine on läinud tunduvalt vabamaks nagu oletasin. Võõrad on pigem kodused inimesed, lihtsameelne suhtlusvorm jne. Eks ole minu suhtumine paljus muutunud ja ma tunnen pidevalt, et juurde tekib palju häid inimesi, ligimesearmastust vms., mis mind enam ei üllatagi, sest see on viimane 1,5 aastat olnud loomulik tava. Eks ole selle tinginud igati tormiline positiivne muutus minus. Mis täpsemalt… Ma just mõtlesin välja, et olen viimasel ajal hakanud võõraid inimesi kiiresti omaks võtma. Muidugi sõltub ka palju inimesest, kes parasjagu vastas on. Inglises ma seda ei suutnud, aga pärast seda tundub eestlastega kuidagi eriti lihtne leida ühist keelt. Meil ju üldiselt on see.
Vahelduseks võib seda tööasja siis ajada, aga tegelikult igatsesin tööpäevadel hoopis meestega ahju laduma – ikka sinna seltskonda, kus mul vahest rõõmust kananahkki ihule tõuseb. Nagu ma siin ükspäev avastasin, olen märkamatult kõik päevad kinni planeerinud, ses mõttes, et pole eriti aega kodus ollagi või noh, vabad tunnid pärast tööd ja üks vaba päev nädalas läheb aias toimetamisele. Õnneks on netiühendus viimasel ajal eriti kräpp olnud ja mind muuks säästnud. Olen kõvasti sääski söötnud, maasikaid rohinud ja alustanud heinaniitmisega. Ajataju kaotamisega olen hiljaks jäänud piparmündi ja porgandi külvamisega ning õige pea hiljaks jäämas nurmenuku korjamisega. Õnneks on mul tomatid ja saavad olema ka kurgid (kui maha ei maga).
Pole olnud aega märgatagi, kui suvesoojad ilmad siin vahepeal olid. Inimesed ikka tulevad ja räägivad ning endal on ka kahtlaselt palav, veel pärast tööd pikalt. Ja isegi kui tahaksin aias õhemaks võtta, siis õhtul ei saa. Sääsed on parvena ümber ja võtavad igast võimalikust kohast. See on üleüldine probleem hetkel – apteegis on sääsetõrjevahendid ja leevendajad minev kaup… Kuidagi eriti niru on suvistel päevadel tööl istuda, kui äkki hiljem kuskil ehituse peal kallab vihma. No tegelikult siin tuligi mõni õhtu mitu korda vihma, kui ma just aiatöödega end sisse seadsin. Võibolla oligi see ainus nädal eesti suve...
Nende mehiste töödega on jõudu jälle kõvasti juurde tulnud. Täna meenus kohe see lugu, kuidas Ramsgate’is ukselink südamikust pooleldi välja tuli ja praktiliselt pihku jäi, käisin sel ajal jõusaalis. Nimelt murdsin täna šeifivõtme ära, kuna see südamikus raskesti käis. Mulle ei tohiks muud kätte anda, kui labida, vikati või siis kellu. Muidu istumiseks rohkem aega ei jää kui tööl. Ratas on loomulikult liikumisvahendiks ja nädala lõpuks peaks juurde tiksuma veel paarsada kilomeetrit. Noh, fakt on see, et eraldi trenni pole vaja teha, saan nii aeroobset kui anaeroobset piisavalt. Ma ei kurda absoluutselt, elutempo on kiire, aga kõik on väga paigas... Elu on mitmekesine, tasakaalustatud, huvitav, põnev, mänguline, lõbus – ühesõnaga kerge ja mul on veel pisimõtteid ka, mis hoiavad elevust veelgi üleval. “To do” list on päris pikk ja planeerimistest tavaliselt head ei sünni, aga unistada küll võib…
No comments:
Post a Comment