Mul on palju, millest kirjutada, aga häda on selles, et ma ei suuda kõike korraga meenutada. Midagi jääb ikkagi ütlemata. Igatahes olid need 3 nädalat imelised. Aeg lendab nagu alati, kui just tahaksid, et see peatuks ja kestaks igavesti. On vaid hetked, kui muresid pole ja mõtted ei kipu ei tulevikku ega minevikku. Kolm nädalat möödus nagu 3 päeva toreda seltskonna ja huvitava tegevuse kütkes. Ma ei peaks imestama, kuid ometi tundub pisut kummalisena, et seltskond jääb üha nooremaks ja mina vanemaks. Tegelikult tekkis selline tunne või teadmine juba 21-st eluaastast. Mida ma küll siis tegin? Miks ma polnud selles vanuses omavanuste seas? Püüan tagantjärele tagasi teha. Selle lühikese ajaga olen lähemalt tuttavaks saanud 7 noorega, need 7 olid toredad. Mul on üldse raske leida midagi halba selle aja sees. Kui siis see fakt, et eesti keeles on nüüd end keerulisem väljendada. Mul on tunne nagu oleksin viimased 3 nädalat rohkem inglise keelt praktiseerinud kui kunagi varem. Ja raske on aru saada, kas ma üldse eesti keeleski enam mõtlen, sest ükspäev tabasin enda peast inglisekeelse suhtluse iseendaga. Ega muud võimalust polegi, kui eestlastega mõneks ajaks side kaob. Olin peaaegu unustanud isegi facebooki logiandmed ja sellises kohas või tingimustes ei tekigi vajadust muu järele. Huvitav oli jälgida ameeriklasi, kes igal vabal hetkel või isegi järelvalveta päevadel vahest tööajast netiaega näpsasid. Minul oli kõigest mure, et postkast rämpspostist umbe läheb ning vajalikud kirjad ei tule läbi.
Praegugi blogides on tunne, et ma ei suuda ennast eesti keeles päris korrektselt väljendada või jutt kõlab väga ebamaiselt. Ma ei teagi, mida oskan või tahan kirjutada. Kõik on liiga ilus selleks, et jätta rääkimata ja raske on samas midagi spetsiaalselt välja valida.
Ehk meenutan siis neid hetki, mis mind pisarateni naerma ajasid. Seal on ka palju hetkenalju, mida ei anna elavalt üks-ühele reprodutseerida. Enamik juhtus Dustiniga, kellega ma kõige paremini ka läbi sain. Temaga sai tihtipeale tuld tipisse tehtud ja ühel õhtul otsustas ta kolde ümbert paar suuremat kivi sinna visata. Võibolla oli ta sel korral paar pokaali veini manustanud, igatahes enne tegu oli veel minult pärinud, mis kiviga juhtub – kas paisub (mida ta ise kippus uskuma ja tahtis järele proovida) või mõraneb. Ma olin kindel, et see ühel hetkel katki põleb ning mõne aja pärast üritas ta neid kildusid sealt veel välja tõmmata, mis tundus eriti naljakana. Ma naersin nii, et pisar silmist, nagu oleks see tal kõik täpselt nii plaanis olnudki.
Teine öö üritas Dustin mulle selgitada, kuidas tipi korstent tuule järgi keerata. Seal on mitu kandvat ja paar liigutatavat puutoigast, millele ta minult paremaks arusaamiseks (kuna jutt jäi pimeda tõttu vaid teoreetiliseks) palus tokkidele nimed panna. Ma siis üritasin tõsiselt stick (kepp) nr 1, 2, 3 või pikk kepp, lühike kepp jne. See ajas mind hullupööra naerma ja veidi ka teda, nii et lubasin 5 minutit hiljem pärast vetsu tagasi tõsine olla. See oli liiga lühike paus, sest tagasi jõudes vedasid suunurgad ikkagi üles…
Aga päevast-päeva käis ehitusel omavaheline kerge tögamine või naljapoolne suhtlus ning tihtipeale piisas vaid sõnadest ish, dodgy, rubbish, mingin, utterly, (utterly) bunkers ning keegi ei saanud enam tõsiseks jääda. Dustinit ei peetud seal tüüpiliseks sakslaseks, sest nende naljad pidid olema mõttetud (tegelikult oli ta pool jamaica verd). Kui te kuuleksite teda vene keeles vandumas või hiina keeles numbreid loendamas, siis ei jääks keegi teist tõsiseks.
Järgneb...
No comments:
Post a Comment