Täna tunnen ennast eriti hästi. Meile lubati plaaniväliselt vaba päev, kuna kõik ühe erandina 7-st vabatahtlikust olid paar päeva täiesti audis. Kõigepealt jäid perelapsed ridamisi haigeks, siis hakkasid ameeriklased ja austraallane ropsima. Järgmine päev tundsin mina külmavärinaid, iiveldust, peavalu ja kõhus keeras, aga toit püsis sees ning siis veel ka taanlane. Ainult saksa poisil oli kõik korras ning pääses ka iisraeli tüdruk, kes oli sama asja kuskil mujal üle elanud. Ei pääsenud ka pereisa ja –ema. Kummaline jah, kust see alguse sai, pole aastaid haige olnud ja ammugi mitte tundnud vastikust söögi ees. Ma ju armastan süüa, aga siis ei suutnud selle lõhnagi taluda. Ammugi veel fish&chips, mille pereisa lihtsuse mõttes neile toimetas, kes sel hetkel veel terved ja näljased olid. Muidu sööme siin õhtuks peamiselt pastat, riisi, ahjukartuleid igasugu idamaiste vms purgikastmetega ning pereisal on mingi eriline “eitav” suhtumine soola ja suhkrusse – pole näinud, et neid veel toidu või joogi sisse oleks lisatud (aga pärast nädalat juba harjub nagu kõigega). No tegelikult on need täitsa majapidamises olemas ning vahest harva, kui Russell ei vaarita, ikka lisame soola. Kõvasti on aga meie karavaniköögis Tesco ja Sainsbury basic toitu: leivad, saiad, pähklivõid, Kellogs jm hommikuhelbed, küpsised, marmelaadimoosid, šokolaadimäärded jm. Tervislikuma poole pealt hiilgavad vaid kaerahelbed, mõni üksik puuvili külmikus ja piim, mida on lademes 3L-stes plastikutes. See kõik on meile hommikuks mõeldud (või millal iganes pärast tööd) ja üldiselt tundub nagu oleks tegu järjekordse nuumamiskursusega, sest pärast hommikunäksi koguneme töömajja, kus on soovi korral esimene teepaus ja siis veel paar küpsistega teepausi ja tavaliselt pikem lõunapaus eilse õhtusöögiga vms ning päeva lõpus ootab meid alati suurem õhtusöök. Ameeriklastel, austraallasel on kombeks ka enne magamaminekut peanut-butteri röstikaid teha. Ma pole english-native rääkijatega varem koos elanud ning see on omamoodi kerge kultuurišokk. Nad on eluviisilt üpris mugavad. Karavanis pole põhimõtteliselt mingit korda. Tühjad pakendid, karbid, purgid lihtsalt vedelevad laual või kapi äärel (maksimum 1 m prügikastist). Poleks ju raske ühteainsat liigutust teha. Mina ju oletan, kui söögilaual on mingi karp, purk, pudel või misiganes pakend, siis on seal midagi ka sees, aga suht tihti polegi, sest nad on selle sisu ära söönud. Laud võib olla paksult puru täis ilma et nad mõtleksid seda ära pühkida. Minul läheb söögiisu mõnevõrra alla või ei saa laua pinda maksimaalselt kasutada, kui seal midagi üleliigset vedeleb, mis normaalselt olema ei peaks (lisaks purule ja plekkidele ka pleierid, muud tehnikavidinad, mängukaardid, raamatud jne). Toidunõud jms kuhjatakse kraanikaussi, ok, kui lihtsam on kõik ühekorraga ära pesta, sest sooja vett on vaja kannuga keeta. Ühesõnaga, mulle meeldib enda järel koristada ja pesta, neile mitte.
Muus osas tunduvad nad suhteliselt ok – söövad küll ameeriklaslikult palju (nii kordades kui kogustes) ning kasutavad iga võimalikku hetke interneti ja peamiselt facebooki jaoks, aga siiski jätavad sõbraliku mulje nagu tüüpilised ameeriklased. Huvitav see, et arvasin ameeriklaste inglise keelt lihtsamini tabavat, aga see sõnade või keele nämmutamine, hääldamine on ikka kohutav ja inglaste inglise keel jõuab palju kergemini kohale (v.a need inglise kutid, kes räägivad sellist keelt, millest isegi inglased ja ameeriklased aru ei saa).
Nüüd, kui päike on üha soojemalt lõõmamas ja tervis ka tagasi tulemas, on eriti hea siin maakohas peesitada. Laisklemisest võib harjumus saada, kuigi ma tahaksin jälle majas tööd teha, isegi kui pärast teist laisklemispäeva valgustite ühendamine eriti ei ahvatlegi. Seal on lihtsalt omad nüansid nagu ebamugavas asendis kuskil kõrgustes ilma kindla toetuspinnata edasi-tagasi nühkimine (vahel tuleb pind luua, et kaabliteni jõuda). Tammepuu on nii tugev, et isegi elektripuur ei suutnud kruvi sisse lasta, kruvikeerajaga on mõeldamatu. Samas on ikkagi väga põnev, lihtsalt tahaks võimalikult palju juurde õppida ja erinevaid tööprotsesse praktiseerida. Teised panevad hetkel lae- ja seinapaneele ning isolatsiooni. Ilmselt saan ka ise proovida, sest usa-kad lähevad varsti ära ja siiamaani pole uutest nägudest räägitud. Kahju ainult, et maja peaaegu valmis on – vundament, puitkarkass ja katus ammugi – see oleks põnev olnud! Aga siis oleksin pidanud ka paar aastat kogu protsessi juures olema.
Muus osas tunduvad nad suhteliselt ok – söövad küll ameeriklaslikult palju (nii kordades kui kogustes) ning kasutavad iga võimalikku hetke interneti ja peamiselt facebooki jaoks, aga siiski jätavad sõbraliku mulje nagu tüüpilised ameeriklased. Huvitav see, et arvasin ameeriklaste inglise keelt lihtsamini tabavat, aga see sõnade või keele nämmutamine, hääldamine on ikka kohutav ja inglaste inglise keel jõuab palju kergemini kohale (v.a need inglise kutid, kes räägivad sellist keelt, millest isegi inglased ja ameeriklased aru ei saa).
Nüüd, kui päike on üha soojemalt lõõmamas ja tervis ka tagasi tulemas, on eriti hea siin maakohas peesitada. Laisklemisest võib harjumus saada, kuigi ma tahaksin jälle majas tööd teha, isegi kui pärast teist laisklemispäeva valgustite ühendamine eriti ei ahvatlegi. Seal on lihtsalt omad nüansid nagu ebamugavas asendis kuskil kõrgustes ilma kindla toetuspinnata edasi-tagasi nühkimine (vahel tuleb pind luua, et kaabliteni jõuda). Tammepuu on nii tugev, et isegi elektripuur ei suutnud kruvi sisse lasta, kruvikeerajaga on mõeldamatu. Samas on ikkagi väga põnev, lihtsalt tahaks võimalikult palju juurde õppida ja erinevaid tööprotsesse praktiseerida. Teised panevad hetkel lae- ja seinapaneele ning isolatsiooni. Ilmselt saan ka ise proovida, sest usa-kad lähevad varsti ära ja siiamaani pole uutest nägudest räägitud. Kahju ainult, et maja peaaegu valmis on – vundament, puitkarkass ja katus ammugi – see oleks põnev olnud! Aga siis oleksin pidanud ka paar aastat kogu protsessi juures olema.
Järgneb...
No comments:
Post a Comment