Istun lennukis ja meenutan möödunud 3 nädalat...
Nukker olen, kuigi mälestused on vaid head. Kurvaks teeb see, et imelised hetked ei kordu samaväärselt enam kunagi. Võivad vaid juurde tekkida, aga mitte juba oldud kujul. Peale selle on mul kergelt valus, sest lahkuminekud on paratamatud. Suhteliselt võimatu on samade inimestega veel kohtuda, kaotan iga kord kallid inimesed, kellega kord juba nagu üks pere kokku elama harjunud. Igaüks oma erinevustega, kes millal ärkab, mida sööb, millal peseb või magama läheb, aga üks ühine tegevus on kõigil ning kõik töötavad sama nimel. Ma armastan olukordi, kus teineteisele tullakse vastu, aidatakse, toetatakse, ilma et keegi paluks, märkamine ja hoolimine käivad käsikäes. Muidugi on see kõik nii huvitav ja põnev ka huumori, lõbu ja vabalt võtmise tõttu. Ennast teistega võrreldes olen kindlasti see, kes kõige ees liialt suurt vastutust, kohust ja seega ka pinget tunneb. Tahan, et asjad saaks tehtud ja usina kiirusega, s.t esimesel võimalusel. Tahan korra ja puhtuse kohe majja luua või töötegevuse korraga lõpetada, mis pole minu puhul ju uudis. Paar pingelisemat olukorda tekkisid nt. siis, kui nälg tekkis. Kui õhtusöök venib ja venib, aga ma teen endast kõik, et see kiiresti lauale saaks, sest ma ei taha päeva põhirooga hilja õhtul (raske seedida ja öine uni pole enam see) kui üldse, olen ju hommiku- ja lõunasööja ning kui ma seletasin, et porrulaugu vahel on muld (kuna ma seda eelmisel õhtul lõigates märganud olin) ja nemad ei saanud ikkagi aru ega tahtnud mulle seda läbiloputamiseks anda, siis ma kategooriliselt nõudsin porrulauku enda kätte ja ma õige pisut ägestusin, kui nad seda edasi hakkida üritasid. Analoogseid olukordi tekkis aeg-ajalt, nt. kui ma olen midagi enda puhul juba varemalt kogenud ja teised tahavad vastupidi käituda, kuigi neil endal on antud asjas palju vähem kogemust kui üldse. Seltskonnast kõrgema vanuse tõttu on mul siiski mõnes asjas rohkem teadmisi ja tihtipeale olen teatuid asju ka keskmisest rohkem praktiseerinud (nagu tuletegemist nii lõkkes kui küttekolletes, pesunööri allavajumise toetamist ja siis eelmainitud kokkamist). Aastate käigus kujuneb tahes-tahtmata välja mingi loogika või arusaam eeldatavast tulemist. Ma ei arva kohe üldse, et keegi minust paremini hakkama ei saaks. On palju andekaid, hea loogikaga inimesi, kelle sõna kuulan ka hea meelega, aga samas olen piisavalt küps 21-aastaste ringis, kellele teatud kodused tegevused pole nii igapäevased. Dustin tegi suhteliselt suured silmad selle peale, kui mõni naine küpsetada, kokata oskaks või seda teeks. Mina tegin muidugi selle peale suured silmad. Ma ei suuda mõelda siis ühtegi põhjust peale ühe, miks naised meestele vajalikud peaksid olema. Laiahaardega naised, kes mehi oma tugevusega peletavad, pole küll minu tänase blogi teema.
Et siis asjade kulg näeb umbes niimoodi välja, et mina seletan, nemad ei usu ja teevad nii nagu tahavad. Kuskil poole tunni pärast jõutakse samale lahendusele, mille alguses välja pakkusin. Muidugi olen ma paljudes teemades suhteliselt kräpp kaasa rääkima nagu filmid, muusika, (ulme)raamatud või võistluskunst, aga siis ma kuulan (kui peaks huvi olema) ja ei hakka oma tarkust peale suruma. Minu pea ei võta hetkel küll kinni erikeelte sõnu nagu Dustinil, kes suudab kümnekonnast keelest samal ajal sõnu imeda nagu käsn vett.
Isegi kui 3 nädala jooksul suurem osa seltskond vahetus, ei hakanud nad kordagi närvidele käima või väsitama. Lahe kamp oli küll koos, seega sweet hello, sad goodbye.
Mul pole kahju kuldketist, mille naela taha katki tõmbasin ja majale igaveseks ohverdasin (mille pärast aastaid tagasi sai enda kaev veest tühjaks tassitud), aga ma tunnen puudust kõigest muust, mis sinna maha jäi.
Järgneb...
No comments:
Post a Comment