Minult paluti oma arvamust ühes teemas, mille peale ma lihtsalt ei osanudki midagi tarka vastata, mida juhtub ikka tõsiselt harva. Tavaliselt siis, kui tegu on suhteliselt mõistmatu ja/või labase käitumisega, mis on nii mõttetu, et ma loobun kommenteerimast… No vot, on üks lahutatud keskealiste paar, kes mõnevõrra omavahel ikkagi suhtleb, vähemalt olukorras, kus poeg lõpetab gümnaasiumi. Naine siis kurdab, et nutab tihti ja ka eile. Mina seepeale, et loodetavasti õnnepisaraid, ikkagi selline oluline sündmus nende “peres”. Aga ei, mees olevat teda riivanud sõnadega: “Sa oled ikka täiesti haige (mis kõlas naise versioonis “täelik värdjas”)…” ja selliseid repliike pidi esinema aeg-ajalt. Ok, mehe seletust asjale ma ju ei tea, see oli suhteliselt läbimõtlemata pillutud repliik (antud juhul toidupoes) ja naine korjas selle templiks mällu, aga minult kui nooremalt “eksperdilt” paluti asjale omalt poolt kommentaari. Hetkeks täiesti takerdusin sõnadesse (mina ja mul pole midagi öelda!?) ja mõtlesin vaid, et no on alles labane tüüp, kes selliseid väljendeid ikka veel oma endise naise ette toob, aga sel juhul ei oska ma arvata midagi väga head ka naisest, kes sellise mehega üldse ennast (kunagi) siduda tahtis. Või siis kobati tükk aega pimeduses ja see on veel andeksantav (???). See tundub kohati nii, et kas üldse valida ei osata või ollakse teatud sunnitud seisus (mis põhjus küll olla võiks, et lubada endale sellist kohtlemist?), et sellise lugupidamatu ja autu mehe otsa pidama jäädakse, kes kõnekeeleski end kuigi intelligentselt väljendada ei oska… Üks asi on see, et see inimene oli ta elus, aga milleks ta siis veel on? Ilmselt sain ma õigesti aru, et nad kohtuvad siiski tihedamini kui poja tähtpäevadel ja naine halab siiamaani mehe (sõnade) pärast, aga milleks sellest jamast veel kinni hoida…? Ma tean täpselt, mitu päeva on eksiga hea suhelda enne kui tuju hakkab langema ja mind energiast tühjaks imetakse. Igaüks saab tunnetada vaid enda piiri.
Ma olen näinud teiste paarisuhetes või siis pärast kellegi lahutust liialt palju masohhismi ja sadismi, seega kuni pole mõlemapoolset altruismi, tahaksin küll kõrvale hoida… Rääkige aga vastukaaluks meeldivatest kõrghetkedest, perekonna (püsi)väärtustest, helgetest mälestustest või sügavatest tunnetest (mille kõige pärast koos elatakse), aga mille kuradi pärast mõned abielus vahel nii mõrudaks muutuvad, et see paneb neid mürki pritsima täiesti süütute kõrvalseisjate pihta (ei räägi sellest olukorrast, kuhu vahele end kogemata või tahtlikult segatakse ning on mõningane õigus ka solvangute alla sattuda). Mõnda muudab abielu nii palju, et ma ei tunne inimest enam äragi ja siis hakkab küll kahju... Tegelikult ma tean, miks see kõik juhtub, aga jälle – on seda vaja? Olge õnnelikud või hakake oma õnne otsima (kasvõi selleks, et näha, kui õnnelik juba olete).
Teine asi on kellegi muutmisega. On mehi, kes ise tunnistavad, et vajaksid kergelt tagant tõukamist (naise poolt), aga miskipärast ma ei usu pikemaajaliselt selle toimivusse, vähemalt mitte siis, kui inimene seda tegelikult ei taha. Ja milleks peakski – see pole minu ülesanne, vaid peaks olema igaühe isiklik soov ja tahe, mis paneb teda ennast tegutsema. Mina igatahes “piitsutaja” (“otsustaja”, “ütleja”) rolli enam sattuda ei taha, sest kokkuvõttes pumpab see energiast täiesti tühjaks. Võibolla on tõesti olemas inimesi, kes suudavad paremini toimida eluterve kontrolli all, aga mina annaksin igaühele vabaduse elada oma elu täpselt nii nagu keegi soovib, sest kui ma hakkan tegema “oma” (mitte “meie” reegleid), läheb asi varem või hiljem käest ära.
Tänane kanne oli mõnevõrra negativismi poole küll, aga et lõpp selline ei jääks, siis kirjutaksin hoopis ühe lõbusama seiga eilsest õhtust. Tuli üks avameelse jutuga tegelane apteeki, kes küsis tablette naisele, kes ei tahtvat temaga öösel asja ajada. Just öösel, sest õhtul pärast tööd tahtis mees puhata :D No välimuselt oli kah selline, et ei usukski, et tal võiks naine üldse olla, aga mure oli “tõsine” ja üritasin siis päris kõlavat naeru tagasi hoida ning lõbusalt temaga asju arutada. Vat siis sellist nõu tuleb ka vahest anda.
No comments:
Post a Comment