Mina olen see õnnelik inimene, kes on jäänud eksidega sõbraks. Ma ei tea, kui paljud oleksid nõus 60 km rattaga maha sõitma, et eksi mobla järele kontrollida, see tuttavale parandamiseks veel 50 km viia (ja ilmselt topelt samad otsad läbima) ning lisaks veel oma testri ja läpaka kaasa vinnama, et TV-kaarti testida või vajadusel ka wifi-süsteemi kontrollida. Või mõneks ajaks vikatit endale haarata... Ma tean, ta on samasugune rattamaniakk nagu minagi. Ainuke viga on selles, et tal puudub enesesse usk ja ta kipub arvama, et elu on sisutu ja selles on süüdi kõik teised peale tema. Tahes-tahtmata on see nakkav või frustreeriv pikemaajaliselt ning ei aita isegi see, kui tagant kiita tema oskuste profiili, sest ta lihtsalt ei usu seda, kuna tema input on olnud teine (sõltub vanemate hoiakust).
Eks muidu vist iga naine igatseks sellise mehe järgi, kes rohkem alkot ei tarbi kui ehk paar õllet aastas, suitsu ei tõmba ega võõraste peale hetkeks kah silma ei pilguta. Mina olin see, kes tuletas meelde, et ta võiks ringi vaadata, sest ei saa ju ometi teisi nägemata ühele elu lõpuni kindlaks jääda… Tegin ikka aeg-ajalt juttu kokkusaamisest 5 aasta pärast, kui peaksime veel mõlemad vabad olema, siis oleksime järelikult teineteisele loodud (sest kaotada pole ju midagi, kui inimesed on teineteisele õiged, siis saadakse ikkagi kokku ja see on parim proovilepanek enne lõplikku otsust). Ta ei tahtnud ega kavatsenudki, isegi mitte siis, kui ma hoiatasin ette, kuidas asi lõppeda võib. Isegi siis oleks ta kõige suhtes silma kinni pigistanud, aga mina olin see, kes ei pidanud tekkinud olukorda õigeks. See oli ebaaus ja ülekohtune tema enda suhtes ning ma ei kavatsenudki pealt jälgida, kuidas kannatab tema ja seeläbi ka mina.
Eks muidu vist iga naine igatseks sellise mehe järgi, kes rohkem alkot ei tarbi kui ehk paar õllet aastas, suitsu ei tõmba ega võõraste peale hetkeks kah silma ei pilguta. Mina olin see, kes tuletas meelde, et ta võiks ringi vaadata, sest ei saa ju ometi teisi nägemata ühele elu lõpuni kindlaks jääda… Tegin ikka aeg-ajalt juttu kokkusaamisest 5 aasta pärast, kui peaksime veel mõlemad vabad olema, siis oleksime järelikult teineteisele loodud (sest kaotada pole ju midagi, kui inimesed on teineteisele õiged, siis saadakse ikkagi kokku ja see on parim proovilepanek enne lõplikku otsust). Ta ei tahtnud ega kavatsenudki, isegi mitte siis, kui ma hoiatasin ette, kuidas asi lõppeda võib. Isegi siis oleks ta kõige suhtes silma kinni pigistanud, aga mina olin see, kes ei pidanud tekkinud olukorda õigeks. See oli ebaaus ja ülekohtune tema enda suhtes ning ma ei kavatsenudki pealt jälgida, kuidas kannatab tema ja seeläbi ka mina.
Olin algul valmis väga pikalt elama vaid temale, kuni ärakeelatud suhtlussõbrad muutusid lõpuks lausa saavutamisvajaduseks. Minu otsustusvõimetus liigutas kaalukaussi pikki aastaid kord ühele, kord teisele poole, kuni ühel hetkel muutusid isiklikud huvid tema omadest olulisemaks. Tähtsam oli täielik (otsustus)vabadus ning tagantjärele öeldes ka õnn. Keegi ei saa olla suhtes õnnelik, kui teine pool on rahulolematu ja õnnetu, mille enamasti tingib kellegi soovide pikemaajaline mahasurumine. Kuni mõlema poole huvid ja eesmärgid ühtivad, siis ollakse rahul olemasolevaga ja tullakse läbi ka suuremast jamast.
Kui ma suhtes kippusin arvama, et võiksime 5 aasta pärast lõplikult kokku saada, siis nüüd arvan, et tal oli milleski ometi õigus – seda vaevalt juhtub. Mitte aga sellepärast, et ma parema leiaksin või vähemalt samaväärse ega hakkaks vana juurde naasma, lihtsalt arvan, et elan üksinda õnnelikumalt kui temaga. Eks aeg näitab, aga vaevalt ma meeleheitest hakkan ennast kellegagi siduma.
Kui ma suhtes kippusin arvama, et võiksime 5 aasta pärast lõplikult kokku saada, siis nüüd arvan, et tal oli milleski ometi õigus – seda vaevalt juhtub. Mitte aga sellepärast, et ma parema leiaksin või vähemalt samaväärse ega hakkaks vana juurde naasma, lihtsalt arvan, et elan üksinda õnnelikumalt kui temaga. Eks aeg näitab, aga vaevalt ma meeleheitest hakkan ennast kellegagi siduma.
Olgu mis on, aga olen tänulik eksidele, kellega saab veel hiljem koos pannkooke süüa, rattaga tiirutada, südamelt asju ära rääkida, heade mäletuste laekas tuhnida või uusi mälestusi talletada, näiteks ranna lamamistooli üle naerda, kui see vaid absurdseid lesimisasendeid võimaldab :D Suhtlemine on tore, kuni ei muutu igapäevaseks. Kes see ütles, et iga lõpp on millegi uue algus… on jah.
No comments:
Post a Comment