olen oma õnne sepp

Olid ajad, kui ma olin paras sotsiaalfoob. Ma ei julgenud tihtipeale oma arvamust avaldada või pidin kõvasti pingutama, et üldse võõrastega suhelda. Ma ei teadnud, millest rääkida ja kartsin seda ette. Ma ei tahtnud tähelepanu keskpunkti sattuda. See häiris tohutult ja ma ei suutnud kuidagi endaga leppida. Võibolla ainult tänu sellele olen täna see, kes tunneb suurt rõõmu suhtlemisest ja isegi otsib seda. Teab mis suurte seltskondade lemb pole ilmselt siiamaani, kuid ka siin võib olla erandeid. Meenutan eelmise aasta noorte suvepäevi, kus tundsin end tähelepanu keskmes suurepäraselt ja ennast kõrvalt jälgides tekkis kohati kahestumise tunne. Kes ma siis õigupoolest olen? Vana mina ei tahtnud teatud hetkedel uut aktsepteerida, sest “Hei, see pole ometi ju mina...” “Ise ka usud, mida sa räägid või teed ja kõik jälgivad sind” arutlesin endamisi. Samas tundsin end kui sõiduvees, sest uus jäi peale ning naeris juba vana ja põdura üle.
Tegelikult on elu üks paras näitemäng või roll, mida esiteks enesele ja siis teistele esitada. Heas mõttes tuleb ennast ära petta ja siis õnnestub see ka teiste puhul.
Viimase pooleteise aasta jooksul olen ennast korduvalt üllatanud ja selle tõttu on ka minu eneseväärtus tunduvalt tõusnud. Ma ei ütleks, et see on otseselt tõusnud meeste tähelepanu tõttu, vaid sellepärast, et olen suutnud nende kaudu avada iseennast. See on olnud minu eesmärk kogu asja juures ehk siis leida kvaliteetset (avameelset, otsekohest, lõbusat ja intelligentset) suhtlust. Ilmselt minu suhtlusmaneeri tõttu on tulnud ka osati vääriti mõistmised ja möödalaskmised… Kuigi ma ei saa öelda, et midagi oma elus kahetseksin – siis ma poleks see, kes olen nüüd - targem iga eksimuse hinnaga. Mind kutsuti veel 5 aastat tagasi neiu Korralik Ruudus, mida ilmselt ei julgeks enam kasutada ka see sõber, kes mind nii kutsus… Mul olid ranged põhimõtted, millest ma kunagi üle ei astunud ning seepärast on ta olnud ja jäänud vaid sõbraks… Mul on siiamaani põhimõtted, aga ma ei suru ennast rangelt raamidesse. Teatud juhtudel on seda vaja (elu õpetab) ja siis olen valmis seda ka tegema. Ma pole veel kaotanud usaldust enese suhtes.
Minu pidurid suhtlemises on läinud, sest ma ei tunneta enda kartust, kui peaksin suhtlema, aga ei suuda või ei oska. Pigem on vastupidi, vahest peaksin juba tagasi hoidma, aga lasen olla endal täpselt nii nagu hästi tunnen. Ma tunnen ju hästi, kui saan end apteegis klientidega lõbustada ja oma toolilt ka kõrvalleti vestlusesse vahele kommenteerida. Ma tunnen suurepäraselt, kui saan olla avameelne sõpradega ega pea end sõnavalikutes või jutu sisus piirama. Hiilgama vahvad on need, kes on ise samasugused, siis ma olen suhtluses seitsmendas taevas ja leian, et vestlusel pole otsa ega äärt.
Lõpuks olen rahul sellisena, kes ma nüüd olen ning tänu sellele olen täna nii õnnelik. Eks see ole ka põhjus, miks ma armastan ennast ja oma elu… Ja vajan sellevõrra vähem armastust väljastpoolt. Kõik kiirgub tagasi niikuinii...