“Mis sa sinna välja heina niitma ikka lähed, kohe hakkab sadama niikuinii,” oli hommikune soovitus mulle. Ikka niitsin, vihma pole vähemalt õhtuni veel tulnud. Teine inimene soovitas kurki üldse mitte maha panna, kuna maa on umbrohtu liiga täis. Ikka istutasin. Olen näinud mõtet ka maasikaid rohida, aga jäägu siis tädile rõõm mulle üks peenar porgandeid enda juures kasvatada. Vahepeal jõudsin veel natuke lage ja seina värvida ning oma moblaga hüvasti jätta. Selles mõttes, et ekraanipildiks on vaid helendav taust ning ma saan sellega hetkel vaid kõnesid vastu võtta ja täielikus pimeduses või täpsemini helenduses tegutseda. Mäletamise järgi oskasin õnneks raadio käivitada, niigi palju kasu. Võiks võtta ka nimelisti ette ning helistada kellelegi, kelle nimi parasjagu juhtub :D Eriti tore, kui ma klapptelefoni esipaneelil näen vastamata kõnet, aga ma ei näe helistajat. Sõnumeid hetkel üldsegi ei oota, need läheksid lihtsalt raisku. Kindlasti on ka mingid numbrid vaid telefoni mälus, aga mis seal ikka. Enamikel on meilid, facebookid ja orkutid. Loodetavasti hangin lähipäevil uue, kuigi vahest mõtlen, on seda üldse vaja, olla 12h/7 kättesaadaval? Olen neti kaudu niigi piisavalt operatiivne ja ma eelistan alati vähemalt päeva asju ette teada. Väga harva juhtub, et mul jääb mõni üksik päev oma meilpost kiikamata, see tähendab, et ma pole kodus ja enamasti pole mul ka siis aega kõrvalisega tegeleda.
Täna tekkis kergelt nostalgia, kuna väljas oli tõeline inglise tuul. Kui teaks kindlamalt, võiksin piletid suve lõpuks-sügiseks ära broneerida. Olen üsnagi kindel, et hiljemalt sügisel seal korra jälle ära käin.
No comments:
Post a Comment