see pole kiidujutt, vaid rahulolu endaga

Pole kahtlustki, et Eestis naudin apteegitööd tunduvalt rohkem kui UK-s. Pisut üksluine ja igavavõitu on, aga selle eest rahuldustpakkuv. 3-4 aastat tagasi leidsin, et kõige hullem tegu on klientidega, sest enamik probleeme saab alguse sealt. Nüüd näen pigem teist poolt – kui palju rõõmu võivad kliendid tuua ja mitte ainult vähesed. Eriti meeldiv on positiivne tagasiside mõnelt kliendilt ja veel meeldivam, kui seda mainib juhataja :) See oleks vist koht, kus võiksin palgalisa küsida, aga minus on vähe nahaalsust kui üldse. Oli see juhatajapoolne mure või lähtus ta sõna-sõnalt kliendi arvamusest, aga kõlas retooriline küsimus: ei tea, kui kaua ta veel meie juures on…? Kui endalt seda küsida, siis inglise apteegitöö peale mõeldes ei teki küll mingit isu sinna tagasi minna. Kui raha ei muutu olulisemaks muust, siis vaevalt seda enam juhtub. Küll annaksin endale teise võimaluse leida ühine keel ka inglise klientidega ehk kaotada hirm keelelise barjääri ees, mis mind “vana” vaikse mina juures hoidis, ennast salgama pani ning kogu sealse elu põrguks muutis. See oleks ainuke väljakutse, mida hetkel veel näen, sest muus osas ei oskagi endalt rohkemat tahta. Mul lihtsalt pole hetkel paremaid eeskujusid ees. Kindlasti on teatud head omadused mõnes sõbras tunduvalt paremini väljendunud kui minus, aga samas ei saa nad nii mõndagi head minus üle trumbata ;)
Kunagi tuli aruteluks, kas ma nimelt mängin uhket tüdrukut, mille peale ma ei osanudki suurt midagi öelda, kui et ma ei ole uhke ega mängi uhket, see on lihtsalt endast lugupidava ja end väärtustava inimese hoiak, mille me kõik peaksime võtma :)