Hetkel olen küll väga tänulik oma apteegitöö eest, mis aitab mõtteid klientidele fokuseerida ja nendega suhtluse kaudu positiivset elamust saada. Tegelikult olen kurb ja isegi, kui korraks suudan end nendega lobisema unustada, on sees paha tunne. Lootusetum veelgi on tulla koju ja arvata leidvat lohutust maasikapeenra rohimisest. Sääskedega härplemine samal ajal võib veel rohkem ärritada. Parem juba haarata vikat ja ajada viimase jõuga endast välja sisse kogunenud negatiivsed emotsioonid. Nii palju kui see on võimalik. Oi kui palju kordi olen ma oma elu jooksul rohinud ja mis kõik mõtted mu peas on siis keerelnud. Viga selles ongi, et selle nürida aiarohimistöö kõrval on mul aega mõelda ja alles nüüd saan aru, et see minu puhul teraapiliselt ei tööta. Ma pean saama teise keskkonda või hoopis suhtlema inimestega, kes pole parasjagu (minu mõtete) asjaosalised. Võiks võtta ka Xanaxit, kulistada alla Viru Valget või haarata paki Marlboro järele, aga see pole olnud minu viis probleemidega toime tulla. Mul on selleks mitmeid teisi masohhistlikke nippe, milleks üks on kindlasti töö.
Elu on üks paras seebikas, enne ei usu, kui enda peal koged. Paljud olukorrad tulevad meile šokina hoolimata teadmisest, et need asjad on ühiskonnas vahest vägagi levinud. Šokina seepärast, et me ei taha aktsepteerida seda enda elus. Meil on alguses väga raske uskuda või üldse leppida sellega, mis juhtus. Olgugi, et kõik teavad kedagi, kellega see on ka juhtunud. Ja ma tean väga hästi tunnet, mis tähendab iseennast šokeerida, arvata end olevat kindel rangetes reeglites ja siis neid rikkuda. Pärast seda hakkab tegelikult kergem, sest elu pole enam must ja valge, kaovad mingid ahistavad piirid, kui kõik on võimalik. Milleks on üldse vaja midagi välistada või mis on tegelikult ühiskonnas “normaalne”? Kõik loogiliselt äraseletatav on normaalne. Teoorias on nii, et elu tuleks võtta mänguliselt ja mitte nii traagiliselt nagu enamik meist võtab. Olen piisavalt kogenud kaotusvalu läbi surma ja arvanud, et ei suuda elada inimeseta, kellega kokku elanud 7 aastat. Harjumusel on suur jõud ja mul poleks olnud ka mingit probleemi käia vana rada pidi kasvõi elu lõpuni, aga õnneks oli mul olukordade kokkulangemisel jõudu sellega (ja oma hirmudega) hüvasti jätta. Kõige raskem oli teha haiget teisele ja saada ka ise seejuures haiget. Aga milleks on mulle vaja kõrvale inimest, kellega mõttetute asjade pärast jageleda, päevi või kuid vaikida ning kõige sellega oma energiat raisata. Olen näinud kõrvalt piisavalt palju paare, kes karjuvad teineteise peale või magavad lahus. Neil hetkedel tahaksin lihtsalt hajuda, sulgeda kõrvad või katta silmad. Milleks nad elavad koos? Elu peab olema õnnelik või vähemalt rahuldust pakkuv, mitte hammaste krigistamine. Kes oleks arvanud, et minust saab pärast seda nii õnnelik inimene… Loomulikult leiavad paljud oma õnne koos ühiseid hetki läbi elades ja kõik toimibki vaatamata kõrvalistele probleemidele. Kui see on nende kindel soov ja tahe, siis nad peaksidki teineteisele “Jaa” ütlema. Mina pole oma elus veel nii kaugele jõudnud, sest mulle on olulisem vabadus valida inimesi, kellega suhelda, minna sinna, kuhu soovi on ja võtta enda jaoks aega siis, kui vajadus tekib. Minu õnn on suhelda intelligentsete inimestega ja noppida kõigist nende parimaid külgi nägemata tihtipeale halvimat, mis hakkaks närtsitama varem või hiljem. Kes ütleb, et elu ei tohi näha vaid selle parimast küljest? Mis ära olnud, seda enam muuta ei anna, seega jääb üle salvestada vaid meeldiv ning minna edasi oma soovitud elu(de)ga.
Midagi head on igas päevas. Täna ilmus välja kassa vahele peitu pugenud eelmise nädala miinusjääk kahekümneviiekas :D
No comments:
Post a Comment