Viimased kolm päeva olen saanud kõvasti niita ja rohida ning loomulikult sääski sööta. Suure heina seest niitsin välja maasikapõllu ja avastasin, et sealt on lootust isegi marju saada, mitte aga sellelt põllult, mida juba kaks korda puhtaks rohinud olen. Seega tegin vana ja hea punetava maasikapõllu mõne tunniga umbrohust puhtaks. Tegelikult olen nüüd täitsa rahul, sest selleks korraks on need tööd nüüd tehtud (vähemalt mõneks ajaks).
Liha grillimine on viimased päevad ikka aktuaalne olnud – küll sai siit ja sealt küla pealt nokkida; endal seisab mingi ports keldris marinaadis ja hetkel pole isugi.
Eilne jaanipäev kujunes väga huvitavaks. Kuna mobla on veel paranduses, siis põikasin vanasõidukite üritusele, et ehk ühte sõpra trehvata. Kohtasin hoopis teist ja mul oli suurimat hea meel, sest niisama ta end juba näole ei anna :D Tegi parasjagu tööd (ehk poosetas ja poseeris) ja saksaaegne sõjamunder oli nagu valatud talle :P Hiljem astus veel Berit läbi, vedasin ta korra enda juurde (õieti küll vedas tema mind autoga), siis läksin tagasi peole ja kohtasin veel Markot pottsepakursuselt, mis polnud mulle üllatus, kuna ta sinna klubisse kuulub. Ööseks olin kodu vahet siiberdanud ilmselt 6-8 korda, küll venna fotokalt pilte tõmbama, küll uut tuttavat “jooksutama”. Ses mõttes, et ainuke üritus, mis kodu lähedal (max. 10 min) toimus ja olin vennale nö. backup. Olin just ära minemas, kui üks motokamees mind kõnetas ning interneti ja korduvate saatmiste pärast sai edasi-tagasi siiberdatud ning enda kodutrepil veel pikalt jutustatud – kuskil pimenemise hetkest valgenemiseni.
Eelmine jutuosa oli nö. sissejuhatus või petekas. Viimasel ajal on neid juhte kohe õige sagedasti, kui ma mõtlen, et peaksin endale “hõivatud” seisuse kuidagi külge saama. Mitte et ma tahaksin end hõivata (ikka vastupidi), vaid et oleks praktiliselt vaja. Oleks tunduvalt lihtsam selgitada või vähem ka enda ees vabandada, miks ma ei saa, miks ma ei taha, kui juhututtav teeb kasvõi kõige pisema liigutuse selles suunas, mis ei seostu enam sõprusega. Äraütlemise või vältimise tõttu hakkab mul teisest kahju ja sellest tekkinud süümepiinad jäävad vahest ka kummitama, eriti, kui on igati meeldiv suhtleja olnud. Järele anda oleks tunduvalt raskem (s.t ei saagi), kui ma tean, et ei tohi.
Ühepäevatuttavatega mõlgub meeles ikka üks: “Palun, ära riku seda ära…”, sest isegi kui suhtlemine on olnud meeldiv, võib ühe kõrvalt eksinud hetkega kõik ilus kaduma minna. Blokk peal ja igaveseks. See on ka põhjus, miks ma tunnen ennast abielumeestega vabamalt – puutumatuna ja turvaliselt. Ma tean (või eeldan), et nad hoiavad tagasi, vähemalt esimestel kordadel ja kui oma naise silm on peal. Sõltuvalt olukorrast võib ka nendest kahju hakata ja parasjagu teist naist tundmata ja tajumata kaldub hoolimine ikka ühes suunas.
Kuidas kellelegi, kui sõber tunneb suurt rõõmu “ei”-ütlemisest õrnemale soole, siis mina pean äraütlemist praktiseerima ja inimestele vastutulemist tunduvalt alla tõmbama. Kes tapaks mu süümepiinad, et meelekindlus saaks kasvada…Mnjah, tean, pean endale otsa vaatama.
No comments:
Post a Comment