tahaksin ka ise seda meest näha :D

Viimati blogitud uhkuse teema käis tookord rohkem küll meesteteema jätkuks (kuskil 3 aastat tagasi sai tööl arutletud). Minu vastus jääb siiski samaks – ma ei pea ennast uhkeks tüdrukuks ega mängi meeste ees uhket. Mulle pole raske meeldida, pigem vastupidi ja tegelikult ei saa ma ka öelda, et pole ühegi sõbra puhul rohkemast mõelnud (see käib vähemalt hetkeks peast läbi ja vahest ka pikemalt), aga siiski, kui töökaaslane Reet ühel päeval naeratab ja täiesti teemaväliselt lisab, et see mees, kes ükskord sinu saab… tõesti, ma tahaksin ka seda meest näha :D Hahaa, ise küll ei kujuta ette. Ühed arvavad, et mul on mingi vimm meeste suhtes, mis pole absoluutselt tõsi. Teised arvavad, et küll ma õige pea (pärast lahkuminekut) hakkan kellegi järele igatsema ja kolmandad, et ma olen üldse imelik. Võibolla siis viimast :D Mida aeg edasi, seda vähem hoopis kujutan enda elu kellegi püsivaga ette (10 aastat tagasi oli kujutlus vägagi selge). Võibolla tõesti siis, kui olen jäänud vanaks. Nii ka paljud räägivad.
Pikemas plaanis pole ma leidnud, et keegi oleks oluliselt teistest parem. Pigem on paljud omamoodi erilised ja huvitavad (ja seega ka kallid ning armastusväärsed üldisemalt), kuid mingist punktist muutuvad tüüpiliseks. Ilmselt ma kardan seda, et kõik läheb täpselt vana rada pidi (kui ma pikemalt või lähemalt suhtlema jään), mis on juba ärakäidud tee ja mida rohkemat see annab? Siis lähevad mõtted ikka sinna, kui palju energiat see lõpuks sööma hakkab ja siis sinna, et ma ei taha olla kellelegi taganttõukaja, eest ärategija, tülitseja, keelaja, käskija, armukadetseja või seega ka egoist, kes seab oma vajadused ette ja teeb seeläbi kellegi teise õnnetuks. Minu kõrval kannatab pikemalt olla vähemalt sama tugev isiksus, sama avameelne ja otsekohene, aus läbirääkija ja arutleja ning keegi, kes täidab neid lünki, mida minus pole – täiustama kogu komplekti oma tugevus(t)ega. Aga kuna ma ikka leian, et puudu on vähe kui üldse, siis on väga raske kedagi end täiustama leida. Võibolla saab teoreetiliselt selleks teiseks pooleks olla samasugune endaga rahul olev isiksus, kes samuti sel juhul otseselt kedagi enda kõrvale ei vaja, sest ta oskab olla õnnelik ka üksinda.

Teise külje pealt meenub minu pliidi-ahjuladumisgrupist Endli jutustatud looke, kuidas ta tundis ühte vaba tegusat naist, kes pani mehi oma maamajapidamises proovile. Lõpuks siiski pidas keegi tema juures ka üle 3 kuu vastu ja nad panid leivad ühte kappi. On see linnalegend või muinasjutt, aga ma miskipärast usun, võibolla ta rääkis endast, hahahaaa :D Pole küll sihilikult kedagi proovile pannud, aga karta on, et mees peab olema universaalne oskaja ja armastama kodus asjatada vähemalt sama palju kui mina :) Loomulikult peab olema tal ka piisavalt eneseusku ja –armastust (rahulolu enesega), et end mängu sisse arvata ja mitte kohe alla anda teades kõiki neid nõudmisi. Paljud ei tea (mis on nende enda huvides isegi parem, muidu kaoks enamike julgus) ja arvavad, et mind pole raske püüda ja osad on sellised, kes ei anna alla isegi siis, kui ma kõvaks pähkliks osutun, aga neil on reeglina ka teised kavatsused. Nad üritavad mulle pakkuda seda, mida ma niigi saaksin peaaegu kõigilt meestelt ning ei taha aru saada või siis tõsiselt usuvad, et olen huvitatud või vähemalt leebun mingil hetkel, taipamata seda, et nad oma selgete kavatsustega juba eos kõik hävitavad. Kes on siin naiivsed - naised, kes arvavad, et mehed ei taha vaid üht (nagu arvab üks mu sõpradest) või mehed, kes arvavad, et naistelt on alati võimalik saada (nagu arvan mina)?
Muidugi on erandlikke olukordi ja vahel on ka endal raske sajaprotsendiliselt kaine mõistuse juures talitleda, kui emotsioonid viivad hetkeks eemale ja/või hakkab kellestki kahju, kuid püsivad eesmärgid on siiski paigas ja need jäävad ka muutumata kuni ei juhtu ikka tõelist imet.

Peale sellist juttu hakkaksid mõned arvama, et olen eriti ülbe :D Tuletaks siis ikka meelde, et ma satun suhteliselt kergesti vaimustusse, aga see peaks püsima vähemalt 50 aastat, millesse mul endal erilist usku pole :DDD Mulle lihtsalt ei sobi hammaste krigistamine, kui on võimalik ka teisiti. Kasutades sõbra sõnu kaugemast minevikust, kui oled "kinnine" (hõivatud), siis ole rahul sellega ja ära vaata mujale. Mind see ei teinud õnnelikuks ja pani vaatama teises suunas. Nüüd võin lõpuks elada tema sõnade järgi rikkumata seda, mis teeb (hetkel) õnnelikuks.