Jah, mind on täitsa võimalik solvata. Viimase paari nädalaga lausa kolm inimest eraelust, nõksa palju küll, sest eriti rohkem ei mäletagi, kui töö ajast klientidega ikka juhtus. Mis mul ikka teha on, kui alla neelata ja neile see rõõm jätta, sest minu keel kohe ei väändu samaga vastama. Ükski heategu ei jää karistamata nagu öeldakse. Ürita siis aidata, öeldakse, et sekkun kellegi ellu ja teatakse ise paremini või justkui solvaksin neid, nagu nad oleksid hälbega, et ise asjadest sotti ei jagaks. Mina kuulaksin vähemalt viisakusest kedagi ära ja kui mõte ei sobi, siis jätaksin neile oma arvamuse.
Teine asi, ma tõesti ei osanud arvata, kui mehel naise pärast katus ära sõidab, on naise kohus pidurit panna. Ma ei tea mis seisundites saab üks kaine mees veel olla, et mitte taibata, millega ta mängib või siis tuleks mind eelnevalt hoiatada. Ma ei arvanud, et naistel on reaalsuse tajumine palju tugevam külg. Samas tunnen nii mõndagi vaba sõpra, kes suudavad end ohjeldada ja mitte sellepärast, et nad ei peaks mind atraktiivseks. Tegelikult kurvastab mind asja juures see, et siseprobleemide lahendamise asemel hakatakse süüdistama kõrvalist isikut, kes võibolla tegi hoopis teene, kui tõi välja nõrgad kohad, mille kallal saab edasi töötada. Võibolla oli see ainus võimalus panna kedagi rääkima välditud teemadel, võibolla võimalus muuta midagi kindlamaks ja tugevamaks. Lihtsam on otsida süüdlast väljast kui iseendas… Heakene küll, vihast pulbitsevad inimesed tegutsevad emotsioonide mitte mõistuse ajel ning intelligentsed inimesed leiavad varem või hiljem, et süüdlase otsimine ja oma valu edasikandmine solvamise teel ei vii lahenduseni. Targem oleks maha rahuneda, mõelda, arutleda ja siis suud puhtaks rääkida.
No comments:
Post a Comment