Mul oleks nii palju öelda, liigagi palju, et ei saa ühtegi sõna siia kirja. Kas üldse on vaja? Ju siis pole, kes on väärt neid sõnu…? Tulge ja küsige - ma räägin oma mõtetest. Mugav on lugeda, ma tean… kes viitsib sedagi, aplaus. Elan hoopis kaasa kellegi elule, sest see puudutas kunagi lähedalt ka mind. Puudutas? Ma elasin selles. Koht mis valutab kuskil sügaval siiani, sest muidu ei tuleks silma pisarad kellegi läbielamiste pärast, kellega pole isegi kohtunud. Tahaksin seista õigluse ja võrdsuse eest, et ükskord lõppeksid nende kannatused, kes väärivad parimat. Mina ei lase oma hinda alla, see kerkib ajaga veelgi ja võibolla saab minust kunagi karmima moega naine, kelle ees julgetakse ka konkreetne olla – öelda otse ja mitte põgeneda sõnade eest, isegi kui need ei tule lihtsalt.
Võiksin siia jätkuks kirjutada kasvõi 10 lehekülge oma viimase aja mõtetest (mis on hüplikult isegi paberil kirjas) või otsustada lõpetada blogimine jäädavalt. Hetkel ei tee ma kumbagi, mõtlen edasi, sest see on üksinda olemise üks eeliseid.
mina küll loodan, et jätkad :) silmast silma mul sind vist niipea näha ei õnnestu, msnis võiksin uurida, ehk peakski rohkem, aga arvutiaega üritan piirata. mitte et blogide lugemine kah arvutis istumine poleks, aga seda saan teha siis, kui lapsed lubavad ja ei juhtu midagi, kui vahepeal pooleli jätan. vestlust pidada oleks niiviisi veidi keerulisem.
ReplyDeleteühesõnaga tohutult hea meel on, kui sõbrad-tuttavad blogivad. nii mõnus on nende mõtete ja tegemistega kursis olla - ükskõik siis, kui palju või vähe sellest kirja saab. ikka parem kui mitte midagi!
Asi on pigem selles, et mina räägin ja avan ennast, usaldan endast palju, aga teised ei tee seda. Enamikel minu sõpradest-tuttavatest pole blogi ja ma ei oota, et nad seda ka peaksid, aga võiksid siis vähemalt tulla rääkima ka endast, oma mõtetest, probleemidest või rõõmudest, et ma võiksin ennast tunda usaldusväärse, vajaliku või kasulikuna. Ma ei kuritarvitaks seda usaldust ega topiks nende lugusid siia üles. Enda arvates olen ka kõigile piisavalt mõista andnud, et olen neile alati saadaval, aga seda võimalust ei kasutata ja ma ei taha kellelegi pinda ka käia, et räägi nüüd mis mõtteis. Ilmselt olen väsinud vaid endast rääkimast, oma mõtetest, see on nagu surnud punkt, millest võin siia-sinna veidi kõikuda, aga tegelikult tahan kuulda, mida teised arvavad ja enda mõtteis kannavad.
ReplyDeleteBlogi lugemine teeb muidugi asja lihtsaks ja mugavaks, tõsiselt kiidan neid, kes võtavad vaevaks ning ma ei ütlegi, et sealt edasi peab tingimata veel msn-is või IRL suhtlema, kui asi ei jää ühepoolseks (mõlemad blogijad).
Pigem tunnen puudust sellest avatusest, mida endast välja pakun, aga nii vähe vastu saan neilt, kellelt ootan ja see paneb mind mõtlema, et peaksin oma mõtteid jagama vaid nendega, kes otseselt selle vastu huvi üles näitavad ja on valmis ka endast rääkima.