elu korrigeerib

Võime unistada ja planeerida küll, aga lõppsõna jääb elule. Aasta tagasi oli see mu viimane töönädal Inglismaal. Sel aastal on see nädal äärmiselt tähendusliku sisuga, pidin vastu võtma paar olulist otsust oma (lähi)tuleviku suhtes. Kui lõppevad elupäevad üht suurimat rolli kandnud lähedasel, siis kipub see mõjutama ka asjade edasist kulgu. Muidugi, elu läheb edasi ja peabki minema, aga ehk veidi teist teed pidi, seda, mida minu planeering päris ette ei näinud. Polnud varem kordagi seda kaalunud, isegi kui loogilist rada pidi järeldades oleksin võinud pildi juba palju varem kokku panna. Veel nädal tagasi ei mõelnud ma sellele, et minust võiks saada (õige pea) teise kodu perenaine, aga mida rohkem sellele nüüd mõtlen, seda loogilisem ja õigem ka tundub, et pean lõplikult hüvasti jätma senimaani kõige kallimaks peetud kohaga. Mu mõistus leidis lähipäevadel järjest rohkem kokkulangevaid olusid, mis suunasid mu ümber. Lihtsalt kõik mu tunded on paigas veel siin, aga tean, et see on muutuv, ümber orienteeritav, seda enam, et uus koduke poleks ju sugugi võõras ega kauge, vaid samuti seotud oluliste mälestustega.

Kellegi kaotus paneb taas mõtlema ja tunnetama, kui lühike on elu ja mida me selle jooksul korda suudame saata. Üha õigem tundub, et parim saavutus on elada sellist elu nagu tahame juba täna. Ma olen endale pannud liiga suure koorma saavutada midagi olulist tulevikus, hoolimata sellest, mida teen täna. Ma olen liialt keskendunud ja hoolinud tulevikust, et märgata üldse olevikku. Viimane poolteist aastat olen küll teinud õigesti, aga nii raske on loobuda mingitest eeskavadest ja planeeringutest oma peas, kui juba harjunud olla.

Ma olen viimased paar kuud kuni viimase tähtajani lükanud edasi otsustust, kas minna mõneks ajaks tagasi tööle Inglismaale. Otsust vastu võtta polnud sugugi kerge (isegi kui vasturääkivusi oli palju ja poolt ehk vaid üks argument) kuni just selle, viimase nädalani, kui otsus tuli teha ja selleks anti veel ka kõrvalt tõuge. Igas mõttes tundub selle töö ärajätmine asjade kokku loksumiseks õigem suund. Esiteks, puudub mul igasugune motivatsioon teades, mis mind seal proviisorina ees ootab. Teiseks, minu prioriteedid on ümber kujunenud (kujunemas). Kolmandaks, tuleb hoolikalt valida, millega tahan oma elupäevi sisustada. Neljandaks, Eestis olen kogenud juba piisavalt seda, millega tahan tegeleda. Viiendaks, mu elu on siin tunduvalt paremini tasakaalus ja ka sellena säilitatav. Kuuendaks, mulle antakse võimalus katsetada veidi uut suunda ja hoida hing sees samuti ühes erilises kohas. Näen elumuutustes siiski pigem head, sest avanevad uued uksed. Ma võiksin veel punktidega jätkata (seda enam, et pisemaid asjaolusid on ka), aga viimane pani minu jaoks juba piisavalt suure punkti.

Seega ootavad mind ees mõnevõrra uued tingimused, millega kohaneda. Uued mõtted ja uued plaanid nii kaua kuni elu vahele ei sekku.