Ma tean, et peaks kohvijoomise vähemalt õhtuti lõpetama, siis saaksin ka terve öö häirimatult magada ega segaks ka see hiir või rott kuskil seina vahel, kes minu lajatamistest hoolimata sissepääsemiseks korralikult valgeni välja ragistab. Kui miski üldse suudab mu korduvaid mõtteid oma peas vaikima panna, siis on see välja kirjutamine, antud juhul blogimine. Võin küll kirja pannes ühtedega asja lõppenuks kuulutada, kuid siis tekivad vanast teemast uued ning mul jääb tunne, et eelmise postitusega jäi miskit pooleli ja tunnen lausa vajadust edasi aretada, see tähendab jälle selgeks mõelda jne... et ka lugejatele jääks õige mulje... Tegelikult aitavad just lugejad sellele kaasa, eriti oma kommentaaridega...
Mingi hetk saab mul mõtlemisest nii kõrini, et tahaks lihtsalt olla... tahaks mõttevaikust... või täpsemini, meditatsiooni seisukohast, mõtted tulevad niikuinii, nende tekkimist võib jälgida, aga neil tuleb lasta lihtsalt olla ilma igasugust (pos, neg) hinnangut andmata... ma lihtsalt ei või, mul on tunne nagu oleksin siis täiesti tundetu tüüp, ükskõikne kõige suhtes, masendav ju... öeldakse, et tuleb jälgida antud hetke, keskenduda vaid sellele, mida me kuuleme, näeme või tunneme, aga me ei tohi sellele hinnangut anda... no prooviks õige, kui hammas valutab vaid nentida fakti, et see valutab ilma mõtlemata kas see on hea või halb või et see on valus, las siis valutab, mis mul sellest... /muigan, hea rääkida, kui miskit ei valuta/...ilmselt ei saa ma sellele lihtsalt pihta, pole õieti väga lähedalt teemasse läinud ka, noppinud vaid teri siit ja sealt ning vajab lihtsalt step-by-step praktiseerimist, kui ma tõesti tahan oma mõtetele neutraalselt reageerida, s.t valitseda oma mõtteid, mitte lasta neil minu üle kontrolli omada.
Nüüd oleks jälle aeg tagasi teemasse tulla, millest ma üldse kirjutama pidin.
Ilmselt olen vähestes erinevates rollides olnud, et pole kogenud enese väärtustamise laia amplituudi ja seega on minus prevaleerinud pigem vaid üks, kuidas toimida ja väärtustada end üksinda, eraldiseisvana. Kui kogeda korduvalt lähedaste kaotust, kellest olen sõltunud, siis pean otsima võimalust sellega kohastumiseks – leppima, et arvestada saab vaid iseendaga, loota iseendale, mõelda iseendale, sest kõik ümberringi on kaduv ja pidevas muutumises. Ilmselt seepärast pole ma ka harjunud vastu võtma, sest ma olen kinni selles, et pean ise hakkama saama ja vastupidine näitaks minu nõrkust. Teiselt poolt mingi joon minus ei lase mul kellelegi (tänu)võlgu jääda. Mul on isegi raske kaasa minna sellega, kui mees teeb välja. See paneb mulle kohustuse, et pean millalgi samaga vastama, aga mulle meeldib anda endast ilma seda kohustust või pinget tundmata. Ja olen teinud seda suurima heameelega ilma et üldse ootaksin või küsiksin midagi vastu, vähemalt siiamaani. Ehk ma tunnen hästi, kui keegi on mulle tänulik, mitte vastupidi. Võibolla olen kogenud siis seda, et kui keegi (kellest olen sõltunud) on mulle andnud, siis ootab ta midagi hiljem ka vastu (võibolla isegi manipuleerides ja minu südametunnistusele rõhudes) ja seeläbi tuleb mul andmine sunnitult, mis pole ju õige... Seega on kergem, kui keegi minult midagi ei ootaks ega minus pettuks, seega tulebki olla iseseisev ja anda iseendale seda, mida vajan.
Siit võibolla tekib küsimus, miks ma üldse peaksin endast midagi andma, keegi ju ei oota seda, kellest ma ei sõltu. Tegelikult ju ei peagi, aga ma ei oska ehk teisiti. Osaliselt on see minu loomuses teha head, sest suurim rõõm on kellegi teise naeratus või hea tuju. Ma tahan lugu pidada ja väärtustada teisi enda ümber. Aga miks ikkagi? Kindlasti ka sellepärast, et mind tunnustataks, väärtustataks, vajame ikka teisi, et näha ja tunnetada enda väärtust, kuid see ei tähenda, et me ise tunneksime, et me väärtus madal oleks.
Aga miks mul on tunne, et andmine oleks justkui ühepoolne või hakkan väsima sellest? Ma olen liiga palju kogenud, et see ei hoia kedagi kinni. Ehk on see alateadlik viis kellegi enda lähedal hoidmiseks, jäädavalt, et mitte kaotada, sest kui ma küsin, miks ma tunnen ennast justkui oleksin andnud ja poleks midagi saanud, siis on tunne nagu jookseksin korduvalt peaga vastu seina, et kõik on kadunud kõigest hoolimata. Ju ma olen alateadlikult tahtnud ka kellegi püsimist enda kõrval kontrollida, kuigi teadlikult ka mõistan, et see on võimatu.
Üha olulisemaks on saamas see, et ka mina tähendan kellelegi midagi või lähen korda rohkem kui keegi mulle, sest ma olen väga palju teisi kalliks pidanud, väärtustanud, aga pole tundnud, et keegi võiks samaga vastata ja sellepärast olen ma ka kirjutanud, et tahan anda edaspidi neile, kes mind toetavad ja väärtustavad nagu mina neidki. Loomulikult saan ma aru, et ilmselt ongi asi olnud minus, et olen ise tõrjunud ka selle võimaluse, et keegi mulle annaks. Ja ma pean õppima ka küsima, mida on mul vist kõigest kõige raskem teha.
Ajad on vist tõesti muutumas minu jaoks. Kui ma varem kordagi ei mõelnud sellest või oodanud, et keegi mulle midagi endast pakuks (et säilitada iseseisvus, täielik sõltumatus), siis nüüd olen hakanud arvama, et väärin ka midagi vastu, mis on muidugi hea, sest see peaks tähendama ainult positiivset muutust. Ma ei tunne, et mul oleks enese väärtustamisest või armastusest puudu. Isegi, kui mul on keerulisem periood, olen endale ikkagi kõige kallim ja mu eneseväärtus pole kõikuma löödud ka ükskõik kelle teise pärast, selleks peaksin eneses pettuma, kui seda alla lüüa tahan. Nojah, ja sellest ma tegin ka juttu, et kui ma pole enda jaoks piisavalt tubli, siis ma tõenäoliselt eneses pettun ja võib toimuda pisike tagasilöök.
Ma ei saa ju süüdistada selles eesti ilma, et mul pole siin talvisel perioodil suurt midagi teha, tegeleda oma viimase aja suurima huviga, mis tuleks mulle kasuks oma unistuse poole liikumisel (kuigi selle täitumisel pole kaaslaseta mõtet nagu hiljuti leidsin). Talvine periood on siiski minu jaoks justkui seisak siin ja seepärast mõnevõrra teeb ka rahulolematuks, et ma ei saa piisavalt tegus olla. Lihtsalt öeldes, kerib pinge üles... See tähendab ühtlasi ka seda, et ma ei liigu ringkondades, kus ma tahaksin liikuda ja selle all kannatab üleüldine läbikäimine, mis teeks mind väga rõõmsaks, entusiastlikuks, õnnelikuks. Ma ei saa ka öelda, et ma oleksin õnnetu või ennast haletseksin (eneseväärikus ja uhkus ei luba), mul on tegelikult kõik olemas, lihtsalt on siginenud üks üleliigne kurnav mõte kellegi leidmisest, kelle peale olla kindel, aga kuidas saabki leida, kui ma kardan kõiki kaotada või tähendab ka vastu võtta. Ja isegi, kui ma tean, et teistega lävimine teeb mind rõõmsaks, pole mul üha harjumuseks saanud üksinda olemises vahest enam soovigi kodust välja minna ega ka kedagi enda juurde lasta. Vat nii ma kaon talveunne. Ma annan endale teadlikult aru, miks ja mille pärast kõik toimub, aga nüüd tuleb olla lihtsalt kannatlik, võtta olukorrast parimat nagu alati, lasta asjad kulgemisse, ületada mõned hirmud, kõrvaldada eneses blokeerivad takistused ja siis ma olen valmis :) nii lihtne ongi :D
mõtlemine on tõesti vahest nii kurnav tegevus, aga samas annab tulemust ja aitäh ka kaasamõtlejatele :)
See täielik tuimus on täielik õnnistus, peaks mainima.
ReplyDeleteKui keegi selja tagant tuleks ja kurikaga lööks, siis vist ka midagi ei tunneks.
Lõpuks püsib inimene koos lihtsalt inertsist, jonnist ja vihast. Emotsioonid keevad üle serva ja mõtted lülituvad välja. Saabub rahu.
Aga tead, talveunne jäämise ainus mõte ongi see, et kevadel jälle värskena ärgata.
Isegi talveunes on võimalik näha unenägusid, midagi siiski kogeda ja läbi elada.
Kapseldumine on vahest teraapiline aga ei ole võimalik end kõige suhtes täiesti blokeerida.
Ma ise arvasin siin alles hiljuti, et olen juba totaalselt kibestunud, jäine ja rinnus on südame asemel tükk sütt. Lootsin, et nii on ohutu.
Ja eksisin rängalt. Alati on olemas keegi kusagil, kes lõhub maha müürid ja jõuab täpselt sinuni. Sinu kõige sügavama sopini ja on suuteline Ikkagi sind midagi tundma panna.
Haiget saamise eest polegi kaitset. See kaitse on ainult kuni järgmise korrani.
....minu nägemuse järgi ei peakski inimesed endast midagi otseselt andma. Kõik see, mida nad suudavad teha kellegi teise heaks vähimagi pingutusega... ongi see...
Kuskil postituses rääkisid maskist, mis ette manatud, kohustustest jms mis hoiavad sind veel koos. Tunnen halvematel aegadel samamoodi, kuigi minu kohustus on vaid töö kui seegi (võiksin täielikult oma koopasse talveks kerra tõmmata), sest olen jätnud teadlikult enesele kõvasti taganemisruumi.
ReplyDeleteKõigest hoolimata olen veel avatud ja heasüdamlik ning suudan seda välja kiirata ka siis, kui endal on tegelikult raske. Ma ei suudaks endas kalkust mitte kuidagi kasvatada, kuigi ma võin seda siin soovida. Tegelikult ma ei usugi, et sellest abi oleks, kindlasti teeks see mulle tunduvalt rohkem kahju kui kellelegi teisele. Kindlasti saab ka minu süda olema avatud ja tegelikult on mind väga kerge võluda, kuna ma ei esita enda arvates kõrgeid nõudmisi (isegi kui mõnele võib selline mulje jääda), on need lihtsad ja elementaarsed nagu märkamine, hoolimine ja lugupidamine minu suhtes ning siis on kõik võimalik :) Olenebki sellest, kes kuidas andmisesse suhtub, mõte ongi pingutusteta tahe jagada :)