vastuseks teile, kallikesed :)

Kuna mu vastus eelmise postituse kommenteerijatele läks nii pikaks, et süsteem ei lasknud seda sinna alla toppida, tuleb eraldi kanne nüüd :)

Jah, miskipärast tõesti tulevad olulised inimesed ellu siis, kui neid ei üritagi leida. Neid tuleb üha juurdegi, kui enam ei ootagi või isegi mingi küllastuvuspiir on justkui käes. Kusjuures mida vabamaks asja lased, olukorra kontrollimisest loobud, seda sujuvamalt või soovitud suunas asjad kulgevad.

Pigem on minus kasvanud oluliselt see hirm, et kui ma isegi leian taas selle tasakaalu, oskan olla üksinda õnnelik ja enda seisuga täiesti rahul ehk lepin olukorraga ning ei mõtle enam kellegi leidmisest, siis see keegi ilmub ja kõik kordub, eeldan, kuidas see lõpeb ja mul pole usku. Tean, et tuleks mõelda positiivselt ja uskuda, et miski kestab igavesti, aga vähemalt hetkel ei suuda ma seda näha. Kusjuures ma pole pärast viimast pikaajalist suhet ühegi mehe suhtes kõrgemaid ootusi seadnudki kui lihtsalt sõber, võtta päev korraga ja vaadata, kuidas kulgeb. Õigupoolest olen ma tahtnudki näha neis vaid sõpra, kes on minuga mõtetes igavesti (mõeldakse kaasa, arutletakse), sest mehed tulevad ja lähevad, aga tõelised sõbrad jäävad. Siis olen ma enamike puhul leidnud, et nad on kinni, ei ava ennast nagu mina (ok, mõistan nüüd, et meestel on seda raske teha, kui vahest oma naiselegi jäetakse paljust rääkimata või kui, siis võtab see tohutult aega) ja sealt edasi tunnetan ma mingit barjääri, mis jääb okkana kergelt kriipima, kust mina ei saa enam edasi minna. Mõnel juhul mehed blokivad end ära (võibolla mõjun neile liiga pealetükkivana, kes üritab neid avada) või ei näe ka mina enam edasisel pideval suhtlusel mõtet, sest see ei vii kuhugi.

Blogimine annab tegelikult väga hea võimaluse oma mõtteid selgitada, sest üks asi on mustmiljon hüplikku fraasi kuskil peas lendlemas ja teine asi, kui sellest saab loogiline jutt paberil. Seega blogimine korrastab mõtteid ja aitab olulise selgemalt esile tuua. Ma usun samuti, et psühholoogist parem variant on just paber või sõber, sest mitte keegi teine ei võta otsustust meie eest. Nad võivad ainult suunata , aga lahendus peitub meis endis. Huvitav isegi see, et vahest piisab ka täiesti sellisest variandist, kui keegi on teiselpool msn-akent ja ütleb minu sisutiheda jutu peale vaid mhmh. Tegelikkuses toimub see, et mu jutt kulgeb mööda loogilist ja mõtestatud rada ühes suunas kuni ma jõuan äratundmiseni, et see ongi nii, et seda ma tahtsingi öelda. Selge! Ja nii juhtub vahest ka blogimisel, ma mõtlen asju selgemaks välja kirjutades, kuna see paneb mind keskenduma põhilisele ja hoiab ka mõtted pigem ühel joonel kui hüplikult ühest kohast teise kargamas. Peas on kõik hulga komplitseeritum, vähemalt mulle tundub nii.

Ma usun, et esimeses järgus tulebki mõelda iseendale ja siis teistele, aga mitte nii, et teised päris unarusse jäävad või et teistele andmine oleks see võti, mis omakasupüüdlikult meile annaks ja sisse tooks.

Just nii, ennast armastada ja väärtustada saab siis, kui leida aega iseendale. See on kvaliteetaeg, kellele kukekommid, kellele pohlad ;) Mõte jääb samaks, see tähendabki oma vajaduste ja soovide etteseadmist või pinnale toomist, enda poputamist. Minu meelest ongi see peamine ja olulisem enesearmastuse viis. Ja tõesti, see on siiani olnud parim osa üksinda olemise juures – teha sisuliselt ükskõik mida, millal, millisel viisil, kellega tahes, ilma et peaks oma käikudest aru andma, otseselt kellegi teise peale mõtlema või arvestama teiste vajaduste ja soovidega. Seega kipub enesearmastus paarisuhtes nii või naa tahaplaanile jääma, aga selle osa puudujäägi peaks siis korvama kellegi teise armastus. Ehk andjad kipuvad unustama, et tegelikult on ka nemad olemas, ka neil on õigus ennast armastada ja väärtustada, märgata enda vajadusi ja tuua neid esile.

Muidugi on ka see õigus, et väärtustame end läbi teiste, kuidas teised meid väärtustavad või läbi nende saame ennast väärtustada (väärtuslikuna tunda), aga nagu ütlesin, see on libe tee, mille peale ei saa igavesti loota. Jah, inimene on juba sotsiaalne olend ja sureks täiesti üksinda, eraldiseisvana välja. See armastus, mida endast välja kiirgame, peab kuskilt ometi tagasi kiirgama.

Suured tänud kõigile kommenteerijatele, teie toetus pani mind südamest naeratama :))) Aitäh Gabrielile, kes mu mõtet edasi kandis, minu sügavaimas sopis hoitud äratundmisi avalikkuse ette tõi ja lõpuks Tammsaare mõtte paika loksutas ;)