kuidas täita tühjust…

Lugu on pühendatud neile, kes seda väärivad...

Täidan tühjust, mis jäi maha temast. Söön, et vähegi end täita (mõelge, mis võib olla toitumishäirete taga!). Uurin töökuulutusi, et põgeneda selle tühjuse eest (mõelge, mis võib olla ületöötamise taga!). Kuhu? Tühjusesse? Tean täpselt, mille pärast läksin sinna varem – raha ja väljakutse. Need pole enam argumendid, mis mind kaugele viiks. Aga veel säilinud reisimissoov, olla kuskil mujal (mõelge, mis on mujale kolimise taga!) ja see neetud tühjus... Puuduks veel, et hakkaksin šoppama, soetama asju, et täita…

Ma tean ju väga hästi, et need pole lahendused mu tühjusele. Ma ei leia sealt rohkemat kui siit, ilmselt pean veel pettumagi, kui ühel hetkel adun, et pole sedagi, mis maha jäi. Kodu... See veel täidab, kuid teeb ometi rahulolematuks. Istun kui kinni, sest mul pole voli seda lähemalt puudutada või parandada. Tahan põgeneda ja jätta maha kõik selle, et olla ära, mis teeb siin haiget. Alustada võiks puhtalt lehelt, isepäi ja jätta kõik, millest veel sõltun. Ma ei taha enam hoolida, sest keegi ei hooli vastu, ma ei taha enam armastada, sest... ma ei taha loota, uskuda ja kõige vähem oodata. Jäädagi ootama, lasta ennast häirida kellestki, kelle pärast olen valmis kõigeks. Südames loodan siiski, et keegi tuleks ja aitaks mul paigale jääda, olla argumendiks, miks jääda, viiks selle rahutuse, kui kaalutaks kausi vaid ühes suunas, aga ma ei saa sellele loota ja ma ei jõua enam oodata seda, kes vastaks samaga. Kõik nad kaovad, võibolla ootame kõik kellegi järel teadmata, et keegi ootab ka meie järel ja paneb ootama kedagi teist...

Aga avastada võõraid paiku kuskil järvede, mägede ja lammaste maal või ehitada siinsamas maja, kodu, kellele ja milleks? Võin jäädagi ootama seda impulssi, pean unustama teised ning mõtlema ikkagi ja ainult endale? Mitte hoolima, armastama, ootama... Kapseldun siis oma maailma ja iga lävimine väljaspool end teeb ärevaks. Ei taha lasta kedagi enda ligi ega avada ka ennast. Tahan, et mind rahule jäetaks. Ja nad jätavadki, ei ainsatki kõnet ega meili neilt, kellelt seda ootaksin. Jälle ootan ja loodan? Nõiaring... väsin sellest nõiaringist.

Jälle roosid temalt, ütlesin, et järgmine kord ärgu toogu. Muidugi mulle meeldib, kui lilli tuuakse, aga see on raiskamine. Või äkki siis pole, äkki talle tõesti meeldib neid kinkida, äkki teeb see talle suurt heameelt, ma ei taha seda ju ometi keelata? Võibolla annab see talle võimaluse end jälle noore(ma)na tunda. Viimane potiroos, et ma saaksin veidi vaeva näha nagu ta ütles. Tegelikult on see märk, et kannaksin hoolt ja mõtleksin pikemalt tema peale, mitte vaid nädala kui närbub lõikelill. Kardab kaotada lähedasi, tahab võita neid juurde nagu me kõik. Nagu mina! Aga mina kardan kedagi väga lähedale lasta, sest kaotus oleks seda valusam. Teadmata eneselegi teen seda aeg-ajalt. Aru saamatagi, kui juba pettun ja saan haiget, sest ma võisin ju rääkida või öelda, et ei võta hinge, et ei lase ligi, aga ometi tegin seda nii palju, et see läks vägagi korda. Oleks lihtsam tunneteta, nagu loom? Olen pidanud kaotama lähedasi mitmel korral, isegi siis ei harju sellega. Kartus ainult süveneb veel. Sooviksin, et keegi, kes juba kallis või omaks võetud, ei kaoks mu elust igaveseks, jäägu siis vähemalt sõbraks, aga paraku, keegi teine või nad ise keelavad selle. Või tõmbuvad eemale, sest mina ei lasknud neid päris ligi? Või on neil samad probleemid? Ja siis on hetked, kui tahan lüüa käega ja saata kõik lähikondlased kuradile. Pole neid, pole probleeme. Olen vaid mina oma maailmas ja viin läbi oma projekti.

Peaksin vastu võtma selle, mida pakutakse, sest muidu olengi vaid jagaja ja andja. Aga samas... Tahan olla iseseisev, kuid viimastele kogemustele tuginedes ei tohi seda välja näidata. Tuleb jätta endast abitu mulje. Mehel peab laskma mees olla, muidu kaotan “tõelisi” mehi. Sinna nad kaovadki... Püsivad vaid need, kes ei suuda mehe eest väljas olla, sest nad vajavad kedagi, kes nende eest otsustaks või ära teeks. Olen väsinud andmast ja ära tegemast, väärin sama, mida olen välja käinud. Seda kõiges! Miks ma avalikustan oma mõtteid neile, kes seda ei tee? Miks ma avan oma hinge neile, kes seda ei tee? Kas on naiivne loota, et vastav mees on olemas? Kas me, inimesed, muutume mugavaks, kui oleme harjunud juba saama ja laseme ise lõdvemalt, kui keegi on valmis endast palju välja käima? Miks me viitsime algul rohkem pingutada?

Tahame end vajalikuna tunda, et oleks kedagi, keda oodata, kelle nimel elada, kellega arvestada, oma vajadused ja personaalne elu tahaplaanile jätta või lausa unustada, sest muidu on elu mõttetu...? Ei ole mõtet ehitada, töötada, ringi kolada... Kui pole impulssi, kui pole mõttekaaslast, kui pole kõrval kedagi, kelle arvamus loeks või huvitaks piisavalt...

Võibolla jätan endast mulje, et ei vaja kedagi kõrvale, kuna rõhutan oma juttude sees seda pidevalt. Vajama ja tahtma – seal on erinevus. Ma otseselt ei vajagi ja tahtmise peale ei mõtle, isegi, kui ma alateadlikult võin soovida. On aeg mõelda TEGELIKULT rohkem endale või ainult neile, kes seda VÄÄRIVAD. On aeg hakata küsima ka vastu, sest ainult nii on lootust saada VÄÄRILINE... ükskõik milles ja tean, et olen sellega teinud ka midagi head, sest minuga on see, kes on seda väärt, kes väärib sama.

Tegelikult on mul kuskil palju põhjalikum jutt...