Mind on hakanud jubedalt häirima see, et mõtlen viimasel ajal liiga palju ühest ja ainsast ehk kellegi kindla leidmisest. Varem ma ei mõelnud sellele, mul oli ükstas-puha või isegi ei soovinud, see oleks minu vabadust piiranud. Ma oskasin olla üksinda õnnelik, see oli suurepärane tunne, aga nüüd ei leia ma rahu. Ühelt poolt tahaksin kedagi, teiselt poolt jällegi ei taha, hirm on vist liialt naha vahele pugenud ja tasakaal on täiega paigast. Kui poleks olnud viimast seika, ei teaks ma midagi ka tahta, aga paraku… ilmselt võtab “taastumine” rohkem aega, ma tõsiselt loodan, et veel suudan samasse seisu pöörduda, kuid on ka mingi võimalus, et nüüd on see igaveseks läinud. Olen ju asju selgemaks mõelnud, aga samas justkui abitu ka, sest ei saa oma teadmiste ja tarkusega suurt midagi peale hakata. Ma ei jõua enam kellegi pärast pingutada, ma hakkan väsima hoolimisest, märkamisest, tähelepanemisest, valmis kellegi pärast ootama, kannatama, vahest endast kõik andma, kui mu pingutused jätavad teisi nii ükskõikseks. Peaksin sama suhtumise üle võtma. et end säästa (kas ja kuivõrd säästaksin?).
Hale, kui ma olen kedagi kutsunud, oodanud, valmistunud ette kellegi tulekuks (vahest terve päeva) ja inimene on korduvalt valinud teise seltskonna või tee. Ma ei räägi neist, kes on konkreetsed olnud (pole tahtnud ja ma aktsepteerin seda), vaid neist, kes on jätnud mulje, et võivad tulla, korduvalt. Ok, olen selle pärast mõnda aega neis pettunud, siis oodanud ja lootnud, et ehk järgmine kord õnnestub, inimestel on teisi tegemisi ka, aga kui see on krooniline… Krooniline olen muidugi mina, kes on võtnud kuskilt kinni, et keegi üldse tulemas on… aga… ma olen olnud nõus loobuma ka oma suhtest ja sel hetkel, kui mul on juba tunne, et saan kellelegi lähemale, läheb tema kaugemale. See inimene ärkab siis, kui mina olen temast juba kaugenenud (ületamas seda kibestumust ja suurendanud ükskõiksust) ja on siis nõus kokku saama. Kas ma suudan veel? Või et nüüd siis šampust ja kooki… Kus oli ta siis, kui olin valmis talle seda pakkuma? Andsin talle rohkem kui ühe võimaluse… Ma olen sellest nii väsinud, et tahan võõrduda, ühe-kahe-kolme pärast nüüd kõigist. Sellepärast tahan üha vähem kedagi enda juurde kutsuda kui üldse. Sellega hakkaks üks närvide mäng, kas veab välja. Pealegi on kodu mulle kõige püham koht üldse ja ma ei saagi end siin paremini tunda ükskõik kellega kui iseendaga. Kummaline, et keegi võiks arvata, et kardan üksi kodus olla (ühe kohta üpris suures majas) või metsas käia – need on kaks suurepärast kohta, kus tunnen turvaliselt.
Võibolla suudan ükskord sellest kibestumusest jälle üle saada, kui on tõesti tegemist muidu suurepärase inimesega, sest minevikus ma suutsin. Mulle toodi pidevalt ettekäändeid, miks ei saada (vahest hea seegi, et keegi võtab vaevaks üldse vabandusi leida, sest sisuliselt anti enda olemasolust märku ja näidati üles tõsist soovi kohtumiseks, isegi hoolimist, tänulikkust veidi kaugema vahemaa tagant…). Kui ma olin ühel hetkel juba käega löömas ja mõelnud, jumal temaga, seda ei juhtu eal, muutus tema nii aktiivseks, et ma isegi mõtlesin, et ei jõua, ei jaksa teda nii tihti vastu võtta. Eks selle taga oli lõpuks ka see, et olin teatanud ärakolimisest ja prioriteedid seati veidi ümber. Muidugi ma nautisin temaga veedetud aega ja vestlusi, see oli ainulaadsemaid üldse, ehk see suutis mul kokkusaamistega taas paremini kohaneda.
On see siis minu viga või mitte, aga ma olen väsinud ootamisest, pingutamisest, segadust tekitavatest kadumistest. Sellepärast tahaksin ka ise kaduda ja seda, et mu hing rahule jäetaks.
Nojah, blogisin nüüd jällegi sellest, millest polnud plaaniski. Ma ähvardasin blogimise üldse jätta, aga mingi hetk lõi selgus pähe, et sellega karistaksin vaid iseennast ja karistust ei vääri ka need, kes loevad, sest neile lähen ma mingil määral ikkagi korda ja ülekohtune oleks see jutt, et nad ei vääri seda. Peale selle, sain positiivsest tagasisidet ja see tegi mu härdamaks. Blogin ikkagi enda pärast, vahest liiga isiklikud mõtted, et neid kõigile avalikustada, seega jääb alati midagi välja ütlemata ja neile, kes tulevad ja küsivad otse. Kes on minuga avatud, olen ka mina.
Aga praegust olen ma blogimise soone peal hoopis tänu teistele blogijatele. Nende mõtted on pannud ka mind edasi arutlema (sest oma mõtetega on asi suht purgis, jätan veel palju ütlemata) ja kui ma olen viimasel ajal pigem neile kommentaarides vastanud, siis ühe mõttega tahaksin siin edasi kanduda. (Ma naudin neid blogisid, kus ma ainult ei loe, vaid mõtlen kaasa ja ka edasi). Ehk Gabriel ei pane pahaks, kui siin ühte mõtet edasi aretan (kes tahab, otsib ja leiab originaalpostituse ja selle kommentaarid ka)… Ta ütles midagi huvitavat, nagu alati :) Miskil määral seoses sellega, millest on siin juba juttu olnud ja miskil määral sellest, millest olen ka tahtnud juttu teha.
Miks mõned meist, kaasa arvatud mina, suudame endast peamiselt anda, aga väga vähe vastu võtta. Eks põhjusi on kindlasti rohkem kui üks (ma lihtsalt ei jõua ega viitsi siin kõigest kirjutada), aga Gabrieli vaatenurk on päris hea ja loogiline… et näha, kas ma ka ise eraldiseisvana midagi väärt olen (jutuks oli siis vastuvõtmise vältimine). E. Gilbert on öelnud umbes nii (oma tulevasele): “Ma ei pea armastama sind tõestamaks, et ma armastan iseend.” Me vajame kellegi teise armastust, hoolt, märkamist jms eriti siis, kui meil endal seda enese vastu napib. Me võtame rohkelt vastu siis, kui tunneme, et meis on millestki puudus. Vahel laseme teha teistel, et näha, kas nad armastavad meid piisavalt või ikka veel või mida meie jaoks üldse ollakse valmis tegema (mina pole seda suutnud läbi viia, pigem manipulatsioon, nahaalsus). Miks ma tahan alati ise hakkama saada, iseseisev olla, tubli olla, endale tõestada, milleks võimeline olen…? See on minu viis tõestada, et ma armastan ja väärtustan ennast ning selleks pole vaja kedagi teist. Keegi teine ei pea seda tühimikku tegelikult ju täitma, s.t kui ma kelleltki vastu võtan, siis ma ei tunneta iseenda, vaid kellegi teise armastust. Pole vaja kedagi teist, kes ütleks, mida ma väärt olen, kui ma tean isegi hästi, kui palju väärt olen. Jah, seda võib kogeda läbi teise, kes meid väärtustab, aga see on libe tee, habras. Ma isegi ei mõtle, et kelleltki teiselt tähelepanu saamine võiks olla minu ego rahuldamine (kuigi tähelepanu võib olla ka meeldiv, pole see eesmärk), sest mulle pole seda tegelikult vaja, kui mul on endast niigi hea arvamus ja ma armastan ennast piisavalt. Ma oskan sellest rääkida, sest ma vähemasti tundsin nii või tunnen veel, aga miski on siiski minus kaduma läinud, et vajan kelleltki teiselt seda. Võibolla tundsin, et asi läheb üle piiri (muutub ennast hävitavaks, tegin kõike oma tunnete hinnaga) ja nüüd on aeg lasta end premeerida ka teiste poolt. Ma isegi kõhklesin vahepeal enda normaalsuses tubli olla, sööta iga päev endale ette kohustusi, tegevusi, et leida põhjust enda üle uhke olemiseks (kui meetodis ennast tunda armastusväärsena või väärtuslikuna üleüldse). Küsin siiamaani, kas pean seda olema, ennast ületama ja pidevalt tõestama, et ennast armastada ja väärtustada, mõistlikkuse piirides peaks olema see eluterve…? kuni see ei muutu ennast hävitavaks, võibolla nägin seda nüüd ja olen edaspidi vastuvõtlikum pakkumistele. Kuna kedagi pole kõrval, siis muud ei jää üle (kes see ikka armastab, kui ise ei armasta). Ja kui osa armastust tuleb mujalt, siis on lihtsam tõesti, ei pea täislaksuga enese (armastuse) eest hoolitsema… nagu kõik väidavad kui ühest suust, et koos on kergem, ma ütleks et koos on mugavam :D mugavam ehk neile, kellel tuleb enesest andmine iseenesest, kes pole harjunud vastu võtmagi ja ehk vähem mugavam neile, kes on harjunud pigem võtma ja peavad pingutama andmise eest, see eeldab muidugi, et andmine-võtmine on suhtes enam-vähem tasakaalus nagu see olema peaks (ja tegelikkuses tulema igasuguste pingutusteta).
Niisiis, kellegi teisega olemine võtab mul võimaluse ennast armastada (näen mina enda seisukohast). Miks see joon on minus tugevalt arenenud (alateadlikult), küsimus iseendale ja vastan ka, iseendale.
Aga mida teete teie, et end armastada ja väärtustada…?
minu meelest on iseenesestmõistetav see, et olemaks hea partner suhtes (hea naine, hea ema), pead ka ise õnnelik ja rahul olema. elades vaid teistele ja ennast hooletusse jättes ei ole kuidagimoodi hea.
ReplyDeletesamamoodi teada-tuntud tõde on ju see, et olulised inimesed kipuvad tulema sinu ellu siis, kui oled otsustanud, et enam kedagi ei otsi ega vaja, et üksigi on hea. kui oled endaga rahul, tõmbad ka teisi ligi...
mina pole ilmselt õige inimene jutlustamaks päris enda ajast, mul praktiliselt puudub see. olen rõõmus, kui saan näpistada piisavalt, et blogi kirjutada ja teiste omi lugeda, raamatut lugeda... ooh, isegi segamatu koristamine on minu jaoks õndsus :D
aga minu meelest on sinul küll kõik eeldused rahulolevaks eluks olemas. sa oled olnud õnnelik nii üksi kui koos kellegi teisega... see on loomulik, et kui mõni suhe mingil põhjusel katkeb, läheb tavaliselt vähem või rohkem aega, enne kui see enese peas selgeks mõeldud ja edasi mindud saab... aga lõpuks see juhtub ja siis saab rahulikult ja mõnusalt üksi edasi elada, kuni järgmine eriline inimene kuskilt välja ilmub.
minu jaoks on suhtes olles loomulik, et naudin nii andmist kui võtmist... ja ma tõesti arvan, et sinul on kergem õppida võtmist, kui mõnel teisel andmist ;)
Kõigepealt ja üleüldse - ära blogimist kõrvale viska.
ReplyDeleteMinagi avan end oma blogis tegelt liialt palju. Samas see annab hea enesetunde. Muidugi kõike ma ei kirjuta aga kirjutan väga palju. Kõigest sellest, mis sees kripeldab ja ...tõesti: paber kannatab kõike. Antud juhul siis internetti riputatud tahvlike ;)
Parim teraapia. Ma tõenäoliselt ei kujutaks end ette mõnele psühholoogile oma sassis mõtteid ette söötmas, et ta neid siis oma asjakohaste küsimustega korrastaks.
Ma tahan ISE end korrastada... ja jällegi näidata, et saan ise hakkama, armastan end ise.
Vahest on iseend nii meeletult raske armastada. Oled ju ise juures kui midagi nihu läheb ja näed oma vigu paremini kui keegi teine. Vahest. Vahest mitte.
Koos olla on ennekõike mugav. Mingid asjad loksuvad naakuinii paika, tee või tina. Kujuneb välja rutiin ja turvatsoon.
Aga oskus võtta vastu armastust... see on iseasi. Ma pakuks, et on ka situatsioone, kus me ei oska seda vastu võtta ka siis kui me seda nii meeletult vajame - kaaslane räägib meiega justkui teises keeles.
Inimesed väljendavad oma armastust erinevalt ju. Kes sõnade, kes pilkude, kes tegude, kes hoolitsusega. Veel hullem kui keegi arvab, et armastus on au viibida läheduses.
Iseend armastada võib olla raske. Eriti kui ei ole ühtegi õpikut ees. Ma ei pea siin nüüd silmas kukeaabitsat. Pigem näiteid elust enesest. Ma ei suuda olla egoist ja paraku olen pidanud siiski valima selle tee. Ennekõike mõelda kõigepealt iseendale ja siis alles teistele. Psühholoogia seisukohalt ego ei ole mingi paha asi - ta on hädavajalik vaimselt tervele inimesele. Heh... mida ma siit nüüd enda kohta järeldama peaks :D
Aga tead... alati ei peagi end armastama oma võitude, oskuste, saavutuste ja võimekuse läbi.
Ma tean, et sa oskad, sa suudad ja vist veel rohkemgi kui välja räägid.
Nii ka mina.
Selliseid inimesi leidub küll ja küll kui hoolega otsida.
Pigem on enesearmastus need hetked, mil oled iseendaga. See aeg, mille pühendad puhtalt oma mõttemaailmaga tegelemiseks. Siis kui tood poest endale kukekomme ja pead peenikest naeru, sest ei kavatse neid mitte kellegagi jagada ja viskad itsitades diivanile koos lemmikfilmi või lemmikraamatuga, mida oled juba neli korda näinud/lugenud.
Võimalik, et enesearmastus koosneb enamatestki asjadest.
Ma ei tea.
Ma ise ei oska end armastada vist.
... ja võibolla on ka selle pärast mind raske armastada.
Seda tuleb õppida... omal käel.
Ja omaetteolekus ei tohiks olla midagi imelikku. Tammsaare ütles selle kohta tegelt väga tabavalt, et tee tööd ja näe vaeva ning siis tuleb ka armastus.
Selle tsitaadi mõte ei ole mitte selles, et lükka nina kartulivakku, unusta end ja looda issandaõnnistusele, mis tuleb mingi armastuse kujul.
EI.
Meie iseolemine, meie "töö" - olgu see mis tahes, defineerib meid isiksustena ning see kiirgab meist välja.
See essents, mis me oleme, tõmbab lõpuks ligi kõik selle õige. Iga asi tuleb omal ajal - kas varem või hiljem. Tähtis on ära tabada see õige moment. See õige inimene. Pole olemas valesid inimesi, on lihtsalt erinevad armastuse keeled.
Võibolla on need momendid elus juba maha magatud, võibolla on alles ees. Maailmas on 6,5miljardit inimest. MIDAGI ometigi peab ju lõpuks juhtuma.
Elu lõpuni üksikuks jäävad vaid tõsise suhtlemisvaegusega inimesed. Praktika näitab nii.
Oskus blogida, oma mõtteid korrapäraselt esitada, näitab aga vastupidist ;)
Blogi edasi!
Kui sa nii otse küsid, siis pean eneselegi üllatuseks tunnistama, et armastan ja väärtustan end läbi teiste inimeste. Kui kodus pole ma veel õppinud niipalju võtma, siis sõpruskonnas käin juba laadimas end. Alates võileiva voodisse toomisest, kuni julgelt p...e saatmise ja oma arvamuse vabakujulise väljendamiseni. Ma elan oma kodule ja perele, aga see pole kaugelti ainus minu jaoks.
ReplyDeleteTeised inimesed on võti- isegi mitte see üks ja ainus, vaid mitmed-mitmed. Oleme ju rääkinud, et väärtustame end läbi teiste ja see on NORMAALNE!
Mulle tundub, ennast saab väärtustada ja armastada mitut moodi, läbi oma erinevate rollide. Emana väärtustan end hoopis teistmoodi kui juhina, mis jällegi erineb sellest, kuidas ma end väärtustan naisena. Tütrena väärtustan end neljandat pidi ja õena viiendat. Ja kõik see, kuidas me näeme ja kogeme end erinevates rollides, mida me läbi elu kanname ja proovime, loobki meie pildi enesest, eneseaustuse, eneseväärikuse ja ka enesearmastuse.
ReplyDeleteKadri, enamustel inimestel on elus perioode, kus nad tunnevad, et nad ainult annavad. Tavaliselt tekib see tunne, et ma annan rohkem kui saan või võtan, siis, kui meil on halb periood elus ja me pole õnnelikud. See tekitab kõverpeegli, kus tekib ka enesehaletsus, et mina muudkui annan ja keegi mulle midagi ei anna.
Oled sa endalt küsinud, millest see tunne tekkinud on? Üldjuhul ei ole see päris nii, et üks inimene kas ainult annab või ainult võtab. Miks inimene üldse anda tahab? Eks ikka sellepärast, et kellelegi rõõmu teha ja saada tagasisidet, et me oleme tublid ja ilusad ja lahked, kui anname. Antakse tavaliselt omakasu nimel. Ma ei mõtle omakasu selle negatiivses tähenduses, vaid pigem selles mõttes, et igal andmisel on ka põhjus, et miks me seda teema ja tihtilugu anname me ka enda heaolu nimel. Miks me toetame näiteks sõpru nende rasketes situatsioonides? Kindlasti teeme seda, et selleks, et sõbral oleks kergem, valutum, lihtsam. Aga me teeme seda ka põhjusel, et meid nähtaks kui head sõpra, me tahame olla head sõbrad.
Osad anavad, selleks, et tunnustust saada, osad selleks, et kinnitust saada.
Tasakaalu leidmine andmise ja võtmise vahel on vahest keeruline. Aga kui asjad ei ole tasakaalus, siis tuleb eelkõige endalt küsida, mis selle põhjus on? Võibolla ma ei oska ega taha võtta? Võibolla ma näitan võtmisega välja nõrkust? Ma ei tea, sellel ei ole ühest põhjust, aga sellel on alati põhjus. Ja põhjus on meis endis tihti, mitte teistes.
Kokkuvõttes, su arutelu meentuab mulle väga seda aega, kui olin elanud üksi juba mõnda aega ja mingil hetkel hakkasin tundma, et tahaks kedagi enda kõrvale, kellele toetuda, kellega koos hommikuti ärgata ja kohvi juua, kellega arutada kogu maailma erinevaid teemasid.
Usu mind, see kõik tuleb, siis kui sa ise selleks valmis oled.