Ma võiksin siin mugavaks hakata, ühe viite jätta, ehk võiksite mu mõtteid ka mujalt lugeda kellegi teise esituses, aga ei hakka tembutama, mitte seekord :D
Kui ajad on keerulised, pole tegelikult me üksi ka siis, kui tunneme nii (pigem ei oska märgata või ei taha vastu võtta siis). Me kõrval on kas keegi tuttav või ilmub siis inimene tundmatust, aga toetus me teele saadetakse ja just õigel hetkel. Tõesti, vahest pole kohalolekut vajagi ja piisab teadmisest, et keegi mõtleb kaasa. Ta tuleb, et suudaksime leida mingi pide või lootus, keskenduda jamalt heale, kasvõi hetkeks, vähemalt meile antakse läbi kellegi teise see võimalus.
Vahest on vaja kõrvalist tõuget muutustele. Mõned tulevad siis, kui on niigi kerge, on tunne, et paremaks ei saaks minna või kõik on korras ehk siis just segadust tekitama, mida on ka vaja ning mõned siis, kui seis on hull või mitte kõige parem ehk siis tuge ja lohutust pakkuma. Ja mõni tuleb ja jääb nii heas kui halvas :P
Täitsa põnev on, kui nüüd mõtlema hakata, mis hetkel või põhjusel on keegi tulnud, kauaks jäänud või mis hetkedel aeg-ajalt ilmub…
See on ikka nii, et alati on seal kusagil keegi. Vahet polegi, millises olekus - vedel, tahke või gaas.
ReplyDeleteSamas juhustesse ma alati ei usu ise. Pole selliseid asju olemas lihtsalt.
Ju ma olen üliagar leidmaks mustreid kaoses või mine tea. Äki ongi kusagil mingi tõde....
Aga tõed on nagu vikerkaared. Iga tõe teises otsas võiks olla üks kullapada. Midagi väärtuslikku ja ihaldusväärset - aga näinud keegi seda ise veel pole.
Seega naudime lihtsalt vikerkaari ega süüvi tõdede lätetesse.
Mingi hetk läheb mõni olek rohkem peale.
ReplyDeleteOsad räägivad, et teatud inimesed me ümber käivad me eludega kaasas (eelmistest eludest), ise ei oskagi seisukohta võtta.
Ilmselt mõnel teisel põhjusel tundub mõni võõras liigagi tuttavlik, kui tekib mingi äratundmine (võibolla assotsiatsioon kellegi teisega siitsamast).
Tõde on ehk selles, mida me ise uskuda tahame. Njah, vahest polegi vaja kõigele seletust otsida.
Nujah. eelmised elud...
ReplyDeleteMa ükskord nägin unes, et ma olen sinine kiirgav olend kusagilt kaugelt universumi teisest otsast, kes pidi tulema Maale elama.
Jätsin nuttes oma sõpradega hüvasti ja lootsin, et ehk näen neid veel.
A mine tea :D
Jah, seda olen ma juba kuulnud kuskilt varemalt :D aga unes, seda kuulen küll esimest korda :DDD
ReplyDeleteMa ei teagi, kas sa pärast seda The Man from Earth ära vaatasid.
ReplyDeleteai õigus jah.
ReplyDeleteVaatan raudselt.
Ma arvan nii, et isegi kui keegi kuskil on ja välja ilmub, siis on inimene ikkagi lõppkokkuvõttes üksi, koos oma mõtete ja otsustega. Sõbrad ja teised inimesed võivad olla moraalseks toeks, aga lõpuks oled ikkagi sina ise see, kes oma elu peab elama.
ReplyDeleteÕigus. Mitte keegi teine ei tule lõpuks ise kellegi eest tema elu elama.
ReplyDeleteIse on see kõige suurem karakter inimese enda elus.
Seda kindlasti, et keegi meie eest otsustama ei hakka või siis vastutust selle eest kandma.
ReplyDelete