sõnadel on hind

Ok, ausalt, kuna tegin otsa juba eelmise looga lahti, siis jäi miski poolikuks, aga siiski peaksin tulevikus tegema seda vaid valitud inimeste ees ja pigem päris elus neile, kes võtavad vaevuks ka endast rääkida…

Palju mõtteid on olnud, liigagi palju, kõik hajali, selleks liiga kiiresti liikumas nagu pilved tuulise ilmaga, et neid kinni püüda, ühtegi korralikku lausesse või seostatud juttu saada. On olnud ka selgusetust, mõnevõrra, mis sai alguse pigem teistest - teiste käitumisest või tundmustest, läbielamistest. Justkui oleks üks segadus haaranud mu ümber tuttavaid nagu langeb üks doominorida ühe puudutusega. Paabel, nägin seda ju uneski ja kirjutasin blogis, sealt jäi meelde ka üks teine sõna, millele üritasin oma tähendust leida. Mul pole siiani erilist usku olnud ennustustesse, eriti unenägudesse, aga see on liiga sarnane või isegi täpne, et mitte ümber kummutada asjaolu, et paabel ja see (mis nüüd selgeks sai) perekonnanimi täielikus seoses tähenduse said. Nii võib juhtuda, kui ma leian piisavalt aega, et vaadata enesesse. Olla üksinda oma mõtetega… nagu praegu. Nagu talvel, kui olin kodune ja leidsin endale piisavalt aega, et asju selgemaks mõelda. Mitte taotuslikult, sest tegelikult on minu mõtlemine pigem muretsemisele kallutatud, aga vahest saab sealt ka asja. Nägin kuu tagasi ühte suurepärast filmi, mille audioversioonis raamatut juhtusin just talvel kuulama (E. Gilbert “Söö, palveta, armasta”). Võibolla sellest ka need sarnasused periooditi. Puuduks veel tähenduslik unenägu, aga ma pole seda ka otseselt küsinud enne magamajäämist. Või siiski, midagi oli, aga ma ei taha sellest rääkida. Kõikide tõdede juures olen nüüd aru saanud ühest olulisemast - mitte ette rääkida oma plaanitud tegevustest või plaanidest üldse, sest nii kipuvad nad ühte teatud kohta minema. Ehtne näide, kuidas tänavune suvi ei läinud sugugi ootuspäraselt - mul jäi osa võtmata kolmest oluliselt koolitusest, mis oleksid minu indu tunduvalt tõstnud.

Niisiis, ühel hetkel ei saanud ma aru, miks nad kõik mu ümber äkki segadusse satuvad või mille pärast, sest mulle oli kõik nii selge… elu oli arusaadav ja ei midagi keerulist… Järgmisel hetkel olin mina segaduses. Pisut enne seda olin ma juba tasakaalust välja viidud. Tagantjärele olen isegi tänulik, sest see andis mulle võimaluse asju selgemaks mõelda. Ma võin siin jutu sees kasutada mõningaid Gilbertile iseloomulikke väiteid, aga sellepärast, et need on nii õiged ja olen ise nüüd kogenud. Seda näiteks, et tasakaalu kaotamine kuulub tasakaalustatud elu hulka. Ma olin juba mõnda aega endaga ja oma eluga väga rahul ning teadlik kõigest, mis toimus. Oli kerge ja lihtne… kuid sealt polnud edasi arenguruumi ju. See oli liigagi ilus. Elu peabki raputama vahest, et teada, mis on tasakaal, rahulolu, et mitte takerduda sellesse. Äärmused, ei positiivsed ega negatiivsed, pole kunagi head. Inimene peab üldises plaanis olema endaga rahul, kuid jätma õige pisut rahulolematust, mis liigutab teda edasi. Jah, ma tundsin, et mul on kõik olemas, ja oligi - minu tolle hetke teadmiste, arvamuste, tundmuste kohaselt. Kui vahepeal poleks kogenud miskit muud ja näinud midagi muud, mis mu kõikuma pani. Lendasin uperkuuti või mis… pole hullu, olen veel veidi nõrk, kuid see läheb mööda, ma tean. Ma ei ole iseenese jaoks veel kadunud, isegi kui kaovad teised… Tulite, et mulle näidata, aitäh, valus on kaotada, aga õppetund oli hea. Isegi, kui mul on kõrini võidetu kaotamisest ja ilmselt tõmbasin uue kihi peale, mis muudab mind järgmisel korral veelgi ettevaatlikumaks. Usaldus… Kas asi ongi selles, ma ei usalda teisi piisavalt, et nad mind usaldaksid? Lähedus… kas ma ei lase endale kedagi piisavalt lähedale, et nemad mind laseksid? Kas mina kaon nagu kaote ka teie? Kas ma olen vähe pingutanud? Südames, hinges olen ma kõigile olemas, kui te vaid selleks huvi üles näitate, aga ma ei jõua ega taha kellelegi peale käia. Mõtlen kõigi peale ilmselt rohkem kui keegi iial minu peale… Kui kaua ma niimoodi jaksan, lõpuks väärin ka mina enamat ja nagu ütlesin, aeg oleks hakata vastu küsima… Et läheksin kellelegi korda, kes mind tõesti väärib. Või on seal liiga palju madalaid enesehinnanguid, kes arvavad, et poleks minule kunagi küllalt head, väärilised… Tegelikult nõuan ma vähe, võibolla palju - seda, mida enamik anda ei oska või ei suuda, sest muretsetakse pigem materiaalsete asjade pärast, mida veel pole, selle asemel et kiirata endast igapäevaselt välja seda, mida meis algselt on või mida me tegelikult vajame ja anda suudame – tähelepanu, hoolimine, märkamine, tänulikkus, tunnustamine, väärtustamine, lugupidamine jne (olen seda teemat ka puudutanud “mis teeb mehest mehe”).

Niisiis, mingi aeg tagasi mõtlesin, kuidas saavad inimesed nii segadusse sattuda, unustades selle, et ka minu elus on olnud piisavalt pikk periood, kui ma ei teadnud, mida tahtsin ja olin endaga rahulolematu. Elame kõik mingil eluperioodil samu või vähemalt sarnaseid asju läbi. Tagantjärele või kõrvalt kedagi teist jälgides on tunduvalt selgem pilt ja lihtsam targutada, juba seepärast, et sinna ei ole seotud tunded, mis nüristavad kainet mõtlemist. Mingi piirini loomulikult, sest ma võin kellelegi niivõrd kaasa elada, et see tekitab ka minus tundeid, kui kerkib üles juba ununenud valu või rõõm. Ja enamasti olen ma nende inimestega ju seotud, kui nad minu elus juba on.  Nii nad suudavad oma segadusega vahest ka mind segadusse ajada, minu tasakaalu, rahulolemise, heaolu kõikuma panna. See tähendab, et minu meelekindlus on mõjutatav teiste poolt. Ka seda oli vaja, et näha, mida ma tegelikult tahan, kas ikkagi tahan veel seda, mida arvasin tahtvat… Nagu ütlesin, ei saa edasi areneda või liikuda, kui meis poleks pisut rahulolematust. Ja ka sellest hakkas mul juba nappima… Võibolla oli see minu puhul isegi hea, sest vabalt asjade kulgema laskmine on mulle ikka veel võõras. On palju veel, mille kallal enda puhul töötada, kuid see aasta on need varjud eriti selgelt välja toonud.

Seega, ühel hetkel rääkisid mulle lähedal seisvad inimesed segadusest (paabel, paremat pealkirja antud aastale panna vist ei saakski…), see lõi ka minu tasakaalust välja, pigem küll see, et keegi minu kõrvalt kadus. Tol hetkel oli rõhuasetus küll kellegi teise käitumisel, mida ma ei mõistnud ja mille üle ma alati oma mõistust olen kokku jooksutanud, aga mida aeg edasi, seda enesekesksemaks muutusin ja mõtlesin sellele, kes mina olen, kuidas mina käitu(ksi)n, mida ma tahan, keda ma väärin või mis suuna võtma peaksin. See ajas veel rohkem segadusse, kas see oligi varjatud paabel, minus eneses? Meelekindluse kõikuma löömine kindlasti. Vaadake, ma olin tema ajal juba, ma ei saaks öelda, et unustamas, aga kõrvale jätmas selle, kuhu suunduma pidin. Ma võtan kõiki tõsiselt ja olen valmis ennast pühendama korraga vaid ühele (mõtetes, ootuses, mis iganes), mitte pendeldama, mis rikuks lugupidamise nii teiste kui iseenese silmis. Ma juba olin minemas või ka käimas seda teed ning ei mõelnud enam sellest, millest tükk aega rääkinud olin - vabadusest, üksinda olemisest, sõpradest, mitte sidumisest. Ma ei mõelnud, et keegi võiks mu kõrval olla, ma ei vajanud seda ega osanud tahta, sest ma tundsin ennast tookord tõesti hästi nii nagu ma olin. Ja arvasin veel, et ei võta kedagi nii tõsiselt ega lase lähedale, et haiget saada. Arvasin, et see ei lähe mulle piisavalt korda, aga eksisin. Ma põdesin rohkem kui pärast 7 aastat, võibolla küll sellepärast, et selle 7 sees olin juba asjad selgeks mõelnud, mida nüüd pidin kuu-kahega tegema. Ma arvasin, et suudan jätkata üksinda ja õnnelikult, sest ma teadsin, et see on võimalik, sest olen seda enda puhul tõestanud (kordagi kahetsemata, et eelmisest lahku läksin). Aga see polnudki enam nii lihtne ja veel hullem - miski oleks nüüd justkui muutunud või minu jaoks kaduma läinud… Varem ma ei mõelnud, varem ma ei osanud tahta, aga nüüd…? Võibolla kogesin seda head, mille olin unustanud (jätnud kuskile 7 või 10 aasta tagusesse aega) või hoopis midagi uut, varem olematut? Või kogesin midagi uut, kuna mina olin teiseks saanud…? Aga ma tõesti arvasin, et ei lase sel kunagi päris hinge pugeda, et jätta varu taganemiseks haiget saamata. See andis hoobi ja pani kõikuma, muutis mind rahulolematuks, sest ühelt poolt olin jätnud kellegi pärast midagi tegemata ja ma arvestasin teisega liialt. Teiselt poolt viis mind segadusse, kuna kõigutas minu meelekindlust, tahtmisi ja soove, mille pidin uuesti üles otsima. Ma pidin üles leidma oma kaduma läinud järje. Ma olin hakanud uusi ootusi seadma, ehk unistamagi, teisiti… Praegu lajatavad pähe esimese eksi 10 aasta tagused sõnad: “Sul ei saa minuga ühtegi unistust olla.” Valusad, eriti siis, kuid kuradi õiged… Lähtuda tuleb iseendast, siis on pettumusi vähem. Iga hetk, kui olen avastanud ennast juba kellegagi ühiseid plaane seadmast (oma mõttes), kisub kõik kiiva. Seega ei tohi kunagi oma plaanidest ette rääkida ega mõttes ka neid teisega seoses luua, elu läheb ikka teisiti.

Ja kus oli minu kaduma läinud järg? Kas ma tahtsin veel seda, mida enne? Kuhu ma nüüd ka poleks vaadanud, nägin tühjust… Kõigi tegevuste taga nägin tühjuse täitmist, mis tegelikult seda teha ei suutnud. Isegi minu unistus, ma ei suutnud selle poole rühkida mõtteta, et see saab olema ühisprojekt. Varem olin mõelnud teisiti või siis ei tunnistanud seda enesele, kas seda mulle öelda tahetigi?

Jah, ma olen kindel, et märkamatult lasen ma ka edaspidi endale kedagi ligi, sest minust ei saa tunneteta inimest. Ükskõik kui korduvalt haiget ka ei saaks või mitu kihti mulle ümber ei tuleks, see juhtub ikkagi, kuigi mingi hetk tahaks kõigele käega lüüa, mitte hoolida, kuradile saata, bitchiks hakata ja mõrult öelda, aga kes siis sellisega üldse suhelda tahab? Ma ei pea ju tegema nägu, et kõik on korras, kui tegelikult ei ole, mul on ka õigus pettuda ja solvuda ning seda välja näidata, kui minuga käitutakse lugupidamatult või pannakse ootama. Mulle pole kombeks oma nördimust välja näidata või õigusi esitleda, diplomaatiline sõnas ja käitumises, nagu öeldud on. Ilmselt sellepärast käitutakse ka minuga enamasti nii, vahest ülemääragi ehk. Ah, et ma olen liiga korralik, et keegi julgeks eriliste roppustega lagedale tulla. Ah, et ma olen liiga hea ja lahke ilmega, et keegi julgeks minuga valulikult konkreetne olla. Ah, et ma olen liiga iseseisev, et vajada kellegi tuge. Ah, mul on üksinda liigagi hea, et vajada kellegi hoolt ja armastust. Liiga…liiga… Mis ingel, pühak või mentor ma olen. Olen inimene, vahest tugev, vahest nõrk, vahest äärmiselt meelekindel, vahest segaduses ja rahulolematu ning ma ei saa aru sellest fenomenist, miks üritatakse minust eeskuju võtta nagu ma oskaksin “täiuslikult” elada. Miks mõned arvavad, et minu järgi toimides leiavad nad oma õnne…

Niisiis, ma ootan konkreetsust, avameelsust ja otse ütlemist, ükskõik mis angel-look mul ees ka poleks, sest teadmatus paneb mind välja mõtlema igasugu variante, mis on minu puhul veel hullem, sest ma ei saa sellega asjale punkti panna. Keegi ei saa leppima hakata, kui otsad lahtiseks jäetakse.

Olen minagi mõneks ajaks eemale tõmbunud nagu sel talvel ja sellepärast süümepiinugi tundnud, aga ma pole kellegi jaoks kadunud olnud. Ma ei tahtnud siis oma toast kaugemale nähagi, samas olin selle tõttu ka rahulolematu, sest ma näiliselt ei tootnud midagi. Peale hunniku korduvaid mõtteid. Umbes nagu praegu, justkui istuks kinni oma portsu mõtetega ega oska sellega midagi peale hakata. Teha ju saaks, aga ma ei suuda, oleks kui kinni kiilunud. Mõtteid tuleb aina juurde ja see keerab vinti veel rohkem üle, vahest segasemaks, vahest klaarimaks. Kaootiliselt hajuvatest mõtetest poleks siin ka kasu, mis ma neist ikka kirjutaks, kui peas pole asi selge, osaliselt seepärast polnud ka minust blogijat mõnda aega. Aga kindlasti pole ma kellegi jaoks kadunud olnud, ilmselt olen läbi mõtete tunduvalt rohkem kõigiga olnud (enda vaatekohast lähtudes), sest analüüsiobjekte on vaja, läbi teiste näen paremini iseennast.

Kas ma olen võlur, maag või nõid? Tahaksin meestelt küsida, kuhu nad kaovad… või kuhu nad end kaotavad… Meeste puhul oleks see justkui krooniline. (Siinkohal ma ei oska rääkida naistest, ma ei oska üldse rääkida naistest, sest ma ei märka neid või ei süüvi nende hingeellu, oskan rääkida vaid endast või läbi juttude, mida olen meestelt kuulnud). See, kui tõmbutakse sõnagi ütlemata tagasi, meeleolu muutus sisuliselt üleöö, vahest võiks rääkida isegi minutitest, siis jääb mulle vaid üks suur küsimärk, mis toimub, mis see veel oli… Ma ei ütleks, et mina sarnaselt käituksin, isegi enda “kadumise” hetkesid arvesse võttes. Okei, vahest seda seletatakse või vabandatakse suurenenud töökoormusega, see on ka meeste puhul krooniline ja isegi, kui see on nii, let’s face it, see on vabandus või kate millelegi. Enamasti sellele, et probleemide lahendamise asemel või nendega tegelemise edasi lükkamiseks endale tööd juurde otsitakse. Ma tean seda, sest I’ve been there… Tahtsin ka enda tühjust täita… Kes tahab, see leiab või võtab aega vastavalt prioriteetidele. Vaielge aga vastu, et raha on vaja, millegi eest peab naised ja lapsed kinni taguma, ennast võimekana, “mehena” näitama või tundma, aga tjah, on ka neid, kes märkavad, et raha pole piisavalt oluline faktor ja seavad inimsuhted esmaseks. Just starting to act as bitch, sorry… Siinkohal võin ka naistest rääkida, kes karjääriredelil ikka üles rühivad, võin rääkida endast, olen kuulnud ja näinud kõrvalt, aga seda selgemini näen nüüd, mida mulle töö juurde otsimine tegelikult tähendas. Ja mitte ainult siis, mõtlesin nüüdki siit põgeneda, seekord üldsegi mitte rahale, väljakutsele, rutiini tapmisele, reisimissoovile mõeldes (mis olid tookord kaalukausil, kuid ehk taga karjus ka midagi muud…), vaid tühjuse täitmisele. Ma küsisin endalt, miks ma oma unistust edasi lükkan, mul oleks selleks kõik võimalused juba hetkel, aga ma ei tee seda, ma ei taha sellega alustada… Ma ei julgenud varem isegi küsimust esitada. Nüüd ma sain vastuse. Mida ma sinna otsima läheksin, seda ma vaevalt leiaksin. Poleks õnnelikum seal, kus oleks ka tuhat korda kenam vaade. Tühjust ei täida need lambukesed, heinamaad, päike, mäed, järved, külakesed, arhitektuur, kaubavalik, raha ega muu säärane, mis võiksid mind seal osati rõõmustada, vaid…

Mulle meeldib tõesti palju üksinda olla, aga ma ei taha üksinda suurt midagi ette võtta, käia või tegutseda ning see on minu ootus, mille taha on asjad pidama jäänud või mille pärast ei suuda ma oma “unistust” realiseerida. See ei tundu enam ilmselt nii, kui õige inimene kõrval on, kes tahab kõigest oma südamest sama, mitte seda, mida ette öeldakse või realiseerida kellegi teise unistust ainult kellegi teise pärast, sest see teeb õnnelikuks ehk ka teda (seega peab igaüks ise enne välja selgitama, milles õnn peitub)…

Niisiis, ma mõtlesin, et kui mind on jäetud silmitsi tühjusega ja kui ma ei näe just lähenemas seda inimest, kes annaks kõigele tõelise mõtte, siis pole eriti vahet, mida ma teen. Kas lähen või jään… Kas söön või mitte… Kas teen või mitte… Kas mingil otsusel on üldse kaalu, kui kõik valikud on võrdsed (normaalsuse piires muidugi). Vahe on vaid selles, et nüüd ma tean, mille pärast tegelikult põgenen. Miks me oma elu elamist edasi lükkame? On see muutunud äkki tühiseks, sest kedagi pole oodata, kellestki hoolida, armastada…? Isegi, kui me seda alati vastu ei saa, on hea end tunda kasulikuna, vajalikuna, kui me läheme kellelegi korda.

Tulles nüüd tagasi küsimuse juurde, miks mehed ilma igasuguste selgitusteta kaovad… Kas nad arvavad, et neid ei võeta piisavalt tõsiselt, kas nad tunnevad end vahepalana, kas nad ei leia end küllalt head olevat, tunnetavad konkurentsi, ei tunne end vajalikuna, võibolla on neil teised ootused või tõesti, mõjun neile kummastavalt, et nad ka endid ära kaotavad, nad ei tea lõpuks, mida ise tahavad…? Võibolla kõike, võibolla mitte kui midagi siit listist, aga paistab, et minu ootus leida sõpra on liiga kõrge olnud. Või ongi asi selles, et nad ei saa, taha ega suuda minuga pikemalt ainult sõbrad olla? Kui keegi ilmub mu ellu, siis ma eeldan või arvestan, et nad ka jäävad, mitte ei kao igaveseks, sest jäädava kaotusega on mul raske leppida. Aga sõpruse vormi on ilmselt inimsuhetest üldse kõige raskem saavutada. Harjumuspäraselt kellegagi päevast päeva koos elada eriti mitte… Toimivuse taga on vastastikune pingutamine tegelikult ja mina olen vist ka sellele käega löömas, sest see pole viinud kuhugi. Hoopis imelik on justkui sunnitult peale käia. Õnneks on neid, kes aeg-ajalt ilmutavad ja rohkem pole vajagi, aga mina ootan eelkõige seda, et saaks kaasa kolada, nalja visata ja mõtteid vahetada. Eriti seda viimast, võibolla peaksin küsimuse ümber formuleerima… Miks mehed end ei ava, miks nad ei suhtle selles mõttes…? Krooniline omadus jälle, mis võib vahel tuua nii palju tuska. Sama krooniline, kui neil on “viimasel ajal” kõvasti tööd… Vähemalt sellest saan ma aru, miks neil seda palju on…

Ma võiksin ju eeldada, kui ma endast nii palju usaldan, siis vastatakse samaga, aga ma pole seda veel näinud või haruharva. Olgu siis see nende ühine joon, jätame…Aga mina tunneksin end vähemalt usaldusväärse, kasulikuna. Võite arvata, kuidas ma end vastasel korral tunnen. Kas ma mainisin juba kuskil sõna tühjus…? Ma ei kogu kellegi jutte või mõtteid selleks, et neid siia üles riputada, sest mul on omal neid piisavalt.

Seega ma tõsiselt imestan, kui leidub mees, kes avab end rohkem, selleks peab olema ta viidud viimase piirini.

Jah, ilmselt näeb see blogikanne üldse ilmavalgust tänu kellelegi, kes on suutnud end ebamaiselt avada. See, kes tõesti väärib blogi lugemist, on see, kes suudab endast pakkuda sama, kui mitte siin, siis kuskil mujal, kahe silma vahel.

Nii palju möla ei millestki. Mul on seda veel kuskil ja ma võiksin varsti tõesti raamatu välja anda, aga ma tahan kuulda, mis teistel öelda on. Mulle aitab enda mõtetest.

Jah, see möla seisis suuresti kinni ühe paisu taga. Mida aeg edasi, seda vähem olen ühegi mehe pärast pisaraid poetanud, õieti jäid need kuhugi dekaad tagasi aega. Viimasel ajal on ikka rõõmust pisarad silma tulnud ja mu kurbus on mattunud paksu kihi alla. Aga mida pole varem juhtunud, on see, et võiksin kellegi elule kõrvalt nii kaasa elada, et see toob mulle pisarad silma. Isegi, kui tegemist pole tegelasega filmist ega ka kellegagi, keda oleksin reaalselt kohanud. Ometi suutis ta end blogimaailmas avada ning ma tunnetasin seda valu ja meeleheidet, mis tegi mind tohutult kurvaks. See miski äratas üles minus juba ununenud, kopitanud tundmused. Kõik see oli lihtsalt nii tuttav…

Ma ei taha kellegi ellu sekkuda, aga pahaaimamatult või kuidagi sujuvalt see vahest juhtub. Eemalt vaadates näeb asju selgemini ja kuigi ilmselt keegi kõrvalt “targutamist” ei oota, teen ma seda vaid heast soovist aidata või näitamaks, et olen vajadusel olemas ja toetav. Paraku tuleb sellest enamasti jama ja mul on isiklikult väga vähe võita kui üldse. Vahel hakatakse isegi solvama… Ja vist kunagi ei juhtu seda, et keegi tuleks tänama. Märgatakse kui pindu silmas, mitte võimalust muutusteks. Ei, ma ei naudi seda, kui saan kellelegi koha kätte näidata, kiile vahele lüüa, haiget teha, midagi ära rikkuda. Selle eest lükatakse vahest süü ja vastutus täies ulatuses minule. Ma tahan, et kõik oleksid õnnelikud ja ma endiselt usun, et kõigil “ette söödetud” inimestel on me elus mingi roll kanda.

Mul on veel palju, mida öelda, aga kas tahan? Peaksin avama end neile, kes avavad end samamoodi, kes tunnevad lähemalt ja võtavad vaevaks minuga asju läbi arutada. Väärivad need, kes mõtlevad kaasa ja julgevad seda tunnistada. Teistele ei lähe see piisavalt korda.