iseseisvusest

Millele ma varem ei mõelnud oli see, et naise iseseisvus ei tule talle alati kasuks. Juba kevadel tuli see teema minu, Dustini ja Mette vahel jutuks, millest kavatsesin ka blogida, aga siis jäi kuidagi tahaplaanile ja ununes üldse. Üka asi oli see, et tänapäeva naiselt ei oodata enam sedagi, et ta kokkaks, koristaks jms, teine asi see et, kui mitte teised, siis vähemalt Dustini arvates (ma suunasin küsimuse küll nii, et mida arvab tema, mida võiks meessugu arvata) ei sobiks mehele tugev naine. Naine, kes oskaks teha peaaegu kõike, ühesõnaga multifunktsionaalne. Ma ei tea, mida ma siis sellest arvasin, noh, ma arvasin kindlasti seda, mida rohkem naine oskab ja teeb, seda kasulikum on, aga praegu näen üha enam iseseisvuses takistust, miks naine võiks mehega suhteid luua. Sisuliselt tähendab, et naine ei vaja meest kõrvale, mees ei tunne ennast vajalikuna ja kaobki. Ma lihtsalt olin jätnud kahe silma vahele selle asjaolu, et mõni mees võib ka tegelikult tahta endast anda, et ka mees võib tahta end tunda vajalikuna nagu minagi endast rääkisin – ma tahan olla kellegi jaoks usaldusväärne ja kasulik, miks siis mees ei peaks seda tahtma, kui tegelikult on mõlemal sool sisuliselt samad põhivajadused, me lihtsalt väljendame neid ehk erinevalt, kui käitume erinevalt. Heakene küll, see ei pruugi nii olla kõigi puhul ja ma kipun arvama, et see käib tegelikult ka teatud sorti meeste, inimeste kohta, rohkem ehk võibolla nende, kes tahavad anda (rohkem kui saada?). Teistmoodi öeldes, iseseisvus saab tulla kellegi teise iseseisvuse arvelt (kui ollakse lähemas suhtes). Kui naine on iseseisev, siis kärbib see mehe iseseisvust ja mees, kes tahab olla iseseisev, ei suudagi sellise naisega olla… Veel teistmoodi öeldes…  iseseisva naise kõrval ei saa mees end tunda Mehena, veel teisiti… iseseisva naise kõrval peavad (kauem) vastu vaid need, kes ei suuda ise iseseisvad olla, kes tõsiselt vajavad sellist naist, kes otsustaks, teeks ära jne nende eest, sest nad ise ei tea, mida tahavad või äärmisel juhul on kõigega nõus, väga leplikud inimesed. Ehk kui naine tahab, et mees teeks tema heaks midagi, peabki ta rohkem kisa tegema, sest siis ka antakse, (kindlasti ka märgatakse), sest harva tuleb keegi andma sellele, kes midagi ei palu, kes ei näita üles mingit soovi, et ta võiks midagi vajada (keegi ei tule selle pealegi). Enamasti jäävad ilma need, kes lärmi ei tee, kes ootavad vagusi oma järjekorda ja nii elus ongi. Nii oli ülikoolis, nii on ka eluülikoolis.

Kogu selle eelneva tarkuse põhjal võiksin järeldada, et naine, kui ta tahabki iseseisev olla (seda säilitada), ei tohi ta seda vähemasti välja näidata, peab ehk isegi suhteliselt abitu mulje jätma, muidu ei tunne mees ennast vajalikuna, Mehena, kes tahab JA suudab talle midagi pakkuda (see võib temas tekitada isegi alaväärsuskompleksi, et ta on naisest nõrgem ja mitte küllalt hea) ning sellepärast võivad ka mõned tagasi tõmbuda või ära kaduda ehk just need mehed, keda (vähemalt) iseseisev naine enda kõrval näha tahab.

Jah, ma olen näinud, kuidas mehe eest otsustamine, ärategemine, töötamine hoiab sellest sõltuvuses kedagi, kes on harjunud saama, võtma hea meelega vastu kui andma üldse endast midagi. See hoiabki neid mehi naiste juures kuni naine on nõus ka sellist meest enese juures hoidma. Kuni on… Ja see pole puhtalt naise viga, kui ta on nõus suurt midagi vastu saamata ka andma (üks asi see, kui ta tõesti kellestki hoolib, on tal ka hea meel anda), vaid rõhutaksin seda, et õige Mees tunneb ennast hästi naise kõrval, kes tema eest ei otsusta ega tee ka asju ära, aga iseseisev naine ei lase seda eriti teha. See see viga ongi.

Ma vist olen pikemat aega liikunud edasi vaid üks kindel siht ees, nomatterwhat teised tahavad, otsustan ja teen kõike eelkõige endale mõeldes, ma olen võtnud võimaluse tunda kellelgi end vajaliku ja kasulikuna ehk, Mehena näiteks (see, kes on see tahtnud olla, ei räägi konkreetselt kellestki). Veel hullem (kui rääkida konkreetselt kellestki), ma olen tahtnud, et keegi mõtleks samamoodi, et kellelgi oleks samad unistused, et keegi tahaks sama mis minagi tirides kaasa kedagi, kes seda ei taha, kes pole tahtnud ega suutnud teha nomatterwhat, et kellegi unistust täita, sest tal endal pole kindlat unistust või siis teadmist sellest, mida ta tahab… Mina olin nõus tegema seda, mida ei tahtnud (lausa jälestasin) selle nimel, et saada see, mida ma väga olen alati tahtnud. Tema ei olnud, ei imesta ka, kui ei tea, kuhu suunas liikuda tahad, kui pole kindlat unistust.

Lihtsalt mõned teooriad jälle, miks ma mehi eemale peletan, mõned mind kardavad… jajah, mulle on isegi nii julgetud öelda (kellegi poolt, kes on kartnud)… olenemata sellest, et ma olen ju ometi nii inglike :D

See on kõik veel ilmselt suuresti seoses, nii palju kui aru olen saanud, et mehed tahavad, et neil oleks mingi kindel koht eelnevalt olemas, kuhu naine viia, muidu nad, vist, ei tunne ennast hästi (need, kes tõesti soovivad võtmise asemel anda) ja nad pingutavad selle nimel pigem üksi. Mina, huvitav, tahaksin kellegagi koos ühisel eesmärgil pingutada, ma ei tahaks, et miski oleks enne juba valmis, ka ehitus, maja, kodu, pleiss vms. Võibolla jälle minu viga, see omapära, mis peletab ja kaotab ehk neid, kelles ma lõpuks tõesti võiksin näha rohkem kui sõpra. Seega, ma ei tea kuidas, aga pean kuidagi oma iseseisvust alla suruma, kui tahan kunagi üldse oma soove täitumas näha. Aga võibolla oskab õige Mees minus selle loomuse alla suruda ilma et keegi selle juures ennast halvasti tundma peaks ja et keegi eemale tõmbuks….???

Oh ma vist mingis kandes juba selgitasin seda domineerimise asja… või mida mina ka tean, ainult oletan krooniliste pealt…