Pole iial varem nii hästi tunnetanud ühe suhte puhul, kui suurel määral on kõik enda kätes, enda teha, iseendas üleüldse. Võtame paarisuhte (sisuliselt ükskõik millise), isegi seal on väga vähe asi kaaslases. Tegelikkuses tuleb tegeleda iseenese deemonitega ja suhte, teise inimese roll on probleemseid kohti ette näidata, neid esile tuua. Kõige lihtsam on süüdistada esmalt teist, kui mõelda, et selle taga ollakse ilmselt ise ning see väikene teise inimese kaaslus asja juures on suhteliselt kõrvaline tegur, sest muuta teist või vähemalt loota, et teise muutmine toob eeldatava tulemuse, on üpris naiivne. Sisuliselt on teise roll probleeme tekitada ja meie ülesanne neile adekvaatselt reageerida. Kahjuks ei mõtle emotsionaalne inimene kuigi ratsionaalselt.
Mõni aeg tagasi taheti mulle luua teatud ettekujutus kellestki ja seal polnud midagi head, millest kinni haakuda. Selle peale tekkis mul küsimus, miks oldi üldse nõus koos olema või oli ainuke eesmärk mind eemale peletada… Kui keegi saab haiget, keegi teeb teis(t)ele korduvalt haiget, kas asi on selles, kes teeb haiget või selles, kes saab haiget, kuivõrd? Sisuliselt võiks asja tõlgendada nii, et ise ollakse nõus haiget saama, sest haiget saab see, kes laseb endale haiget teha… Isegi, kui ma tahaksin vahel teistmoodi uskuda, on see ju ka tõde. Ma olen üpris skeptiline, isegi nii väga, et ei julge kellegi sõnu esmalt uskuda. Muutun ettevaatlikuks ja võtan jälgija rolli, inimesed tõestavad end ajaga nii ehk naa ning teod või tegemata jätmised räägivad enese eest. Mulle pole vaja (ette)ütlejaid ning tean isegi väga hästi, et meis kõigis on midagi meeldivat ja ka vähem meeldivat. Samas on mul peaaegu võimatu andestada ja teha head nägu, kui olen juba veendunud kellegi valelikkuses või näinud muidu lugupidamatut käitumist, kuid ma jätan lõpliku otsustamise või arvamuse siiski igale ühele.
Seega kannab iga suhe palju sügavamat eesmärki, kui me vahel isegi arvata oskame. Teise inimese kõrval saab näha kõige paremini iseennast see, kes märgata oskab või tahab, sest nagu juba mainisin, loodame vahest, et teised meie kõrval muutuksid. Kui miski kordub ikka ja jälle, võib kindel olla, et asi on puhtalt endas. Paar viimast kuud on olnud mulle suurepärased markerid tuues esile midagi olulist enda kohta, seda kohta, kus ma varem ei osanud näha iseendas probleemi. See oli tegelikult ka minu solvumiste või pettumiste taga ja ärritatud oleku, pahameele iseenese vastu kandsin üle kellelegi teisele (enda mõtetes). Nüüd tean, et asi on minus, ei saa loota teis(t)ele ükskõik mis olukorra paranemises. Need ei pea olema isegi mitte suured sündmused, kasvõi pisemad asjaolud, mis on kellelegi parasjagu olulised - mõnele nii elementaarsed ja toimivad (seega neile pole probleemiks), iseendale ehk ületamist nõudvad (seega probleemiks) ning see ongi asja mõte – olukord tekib selleks, et märgata, sügavamalt näha ja probleemiga tegeleda ning seeläbi õppida ja areneda paremaks. On siis keegi ees musterkujuna oma parimas või halvas, see on suhteliselt kõrvaline faktor, sest me ise oleme selleks maailmaks, mis on ka meie ümber.
Tunnistamine või enesele teadvustamine on ilmselt pool võitu või vahest rohkem veel. Miski pole üdini paha, isegi mitte lörriläinud suhe, kui sellest annab õppida ja seda ka tehakse.
Kindlasti huvitab mõnda, mida ma enda puhul avastasin. Ühe asjaolu olen siin juba juttude sees välja toonud, teise mõtlesin selgeks nüüd lähipäevadega. Võibolla sellest teinekord :) Võibolla…
Hea lugemine:)
ReplyDeleteTunnetame iseennast läbi teiste, aga samas ikka eeldame, et teised tunnetavad end samamoodi, nagu meie neid. Jälle häda.
Kõigest on midagi õppida jah. Kasvõi õppida, kuidas ilma suurema kaalumiseta pimedasse kohta saata!
Inimestel on ka vahest huvitav komme omaenda vajakajäämisi teiste vigadeks kirjutada. Ei teagi, kuidas selle mõtteni jõudsin.
ReplyDeleteSiin tekib esile ka ürgne küsimus - kas inimesed on võimelised muutuma? Kas on üldse õige nõuda muutusi?
Kuidas aga õppida lörriläinud suhtest? Seda suhet jätkates või leida uus suhe, kus rakendada juba suuremat teadmiste ringi ja avaramat silmavaadet?
Küsimused vastustele ;)
ReplyDeleteDefineerime ja positsioneerime end teiste kaudu. Kergem on vigu teistes otsida ja näha kui iseendas. Seega peaks ka iseendalt küsima, kas teise suhtumine, käitumine vms ei peegelda iseennast. Alati see muidugi pole nii, sest ükskõik kui sarnased me, inimesed, ka poleks, jäävad varieeruvused indiviiditi. Olukordadesse suhtutakse ja seega ka käitutakse neis erinevalt.
Mõista saab kõige paremini siis, kui ise reaalselt sama läbi kogeme, vähemalt minuga on nii. Olen tähele pannud, et kui ma täna kellegi käitumist ei mõista, siis mingi aja pärast pannakse mind rolli, kus ma hakkan mõistma. Ainult minu häda selles, et ma tahan kohe teada, hoian küsimust kaua õhus ja piinan ennast igasuguste võimalike teoreetiliste variantidega ega lase asjal niisama minna, kuigi peaksin juba teadma, et varem või hiljem tuleb see tagasi ja ma saan vastuse.
Ma usun, et inimesed on võimelised muutuma, kui vaid tahavad endaga tegeleda (suhteline vaid, millisel määral ja mille suhtes, kui palju oleks vaja). Liigne rahulolu või rahulolematus ei tule kasuks, seega miski seal vahel on optimaalne nagu ikka. Ma teen vahet vaid selles, et ennast võiks alati paremaks kujundada (selleks on vaja õige pisut rahulolematust, kuid samas ka piisavalt enesearmastust), kuid teist inimest ei ole mõtet hakata muutma või vahel kujutame kedagi ette sellena, keda me näha tahaksime (vahest iseennast äkki?)... Teisele võib ette tuua tema probleemid, kuid ta peab ise aru saama (endas neid tunnetama) ja tahtma nendega tegeleda.
Küsimus pole ilmselt ka selles, kas jääda vana juurde või leida uus, kellega juurdeõpitut rakendada, olulisem see, et iseenda probleemidele ei otsitaks lahendust uude suhtesse hüppamisega (kergem vastupanutee ja hakkab korduma kuni iseendaga ei tegele). Mis puutub teisesse, kes parasjagu kõrval on, siis peaks ka tema oma puudustega tegelema. Kui üks pool jääb lihtsalt passiivseks jälgijaks, siis suhe ei tööta ja mina oma nägemusest ei näeks sellel mõtet. Läbi arutamine, välja selgitamine, tunnistamine, tegelemine peaksid olema pidevad protsessid, koos ja mõlemapoolsed... kas on võimalik(?)
Ei tea kuhu maani saab või peaks endaga tegelema, probleemi ilmnemine, kes on lõpuks selle taga, kumb osaline vastutab rohkem, kuivõrd saab või peab siis ennast muutma? Võibolla küsisid siis nii... Vähemalt saab siis juurdeõpitult öelda, et mina andsin parima, tegin kõik võimaliku ja kui teisega olemist ikka välja ei kannata (jääb miski piinama, häirima vms), siis on uus õigustatud (?) Kas uus näitab selgemini, et endaga on tegeletud või siis mitte (piisavalt), uus taustsüsteem, kui probleem ilmneb jälle, võib kindel olla enda veas, et siiski on vaja veel tegeleda, kui lõputult?... Ennast maha kanda ka ju ei saa, oleme oma puudustega ja see on „normaalne”. Siis oleks kõige õigem see partner, kes aktsepteerib neid puudusi ja mõlemad on rahul :) Et kumbki suhtes ei läheks vastuollu ei iseenda ega teisega. Vigade otsimine teises on õigustatud, kuna tegelikult on see määrava tähtsusega, hea nägemine ei otsusta siin midagi.
Kerge on märgata parimat poolt teises (alguses) – ehk näha, kes me ise tahaksime olla, ilma puudusteta (ja see tekitab meis hea tunde). Samas peaks see tekitama ka rahulolematust (veidi hiljem) – näeme, kes me pole, aga tahaksime olla, võibolla see viibki meid tasakaalust välja, rahulolematus enese suhtes kandub rahulolematuseks teise suhtes. Teine inimene toob need selgemini välja, üksinda elades jäävad teatud jooned endas märkamata. Enda kogemusest rääkides olen olnud üksinda endaga tunduvalt rohkem rahul kui paarisuhtes, aga tasakaalu kõigutajaid on ka vaja, sest siis saab jälle endaga tegeleda ehk progressida :) Ma pean ju kuidagi ennast lohutama ja nägema kehvas ka head :)