meenutusi kaugemast

Sel päeval, kui ma metsas toimunut läbi prillide nägin, neid loomakesi ja linnukesi seal kohtasin, mõistsin ka midagi terasemalt kui varem. Arutlesin taas selle üle, kas peaksin veel uk-sse tööle minema või mitte ja siis hetkega oli pilt selge nagu läbi prillide – miks ma peaksin minema, kui ma ei saaks seal kuidagi õnnelikum olla kui juba siin olen. Millest mul puudu on!? Alati võib rohkem tahta, aga kas on sel mõtet… Oluline on siin ja see on küllalt hea. Seega pole mõtet minna sinna, kus ma poleks õnnelikum :) Viimasel ajal olen küll õige pisut rahulolematust kasvatanud ja ennast teatud asjadest mõnevõrra häirida lasknud, aga küll ma tasakaalu tagasi saan. Sinna põgenemine pole ju lahendus, ma peaksin seda juba teadma. Kogu aeg ei saagi taevas elada, tuleb tegeleda ka maiste asjadega :D

Rääkides äraolekust. Olid laupäeva- või pühapäevahommikud, kui magasin pikalt ja ärkasin vanaisa klaverimängu peale. Ta oli sealsamas, paari meetri kaugusel. Seevastu köök oli vähemalt kahe-kolme ukse taga, aga küpsetamise hõngu oli tunda sinnani. Tädi oli see, kes juba varastest hommikutundidest oli pannud kerkima pärmitaigna või valmistanud ette ka lehttaigna ja kümne, poole üheteistkümne paiku, kui minul uni ära läks, valmisid esimesed plaaditäied. See oli imeline aeg kuskil 20 aastat tagasi. Siiamaani äratab klaverimäng need tunded ja elamused üles, viib mind siit maisest ära kuhugi kaugele… Kuigi pole enam isiklikku klaverimängijat ega saa tunda pirukalõhna voodini. Kes see neid küll küpsetaks, kui ma veel voodis pikutaks…? Kes mängiks kõrval klaverit, kui ma voodil lesiks…? Aegu ei saa nii näpuklõpsuga tagasi. Ainuke mis ma teha saan, on hoolitseda iseenda eest. Ma hakkasin juba unustama, et oskan ka seda imehästi - ennast armastada üle kõige siin maailmas. Ma võin kuulata klaverimängu ja siis tekitada küpsetiste hõngu samal ajal, enam-vähem petab isegi ära, kuigi see pole ju see. See pole sama, kui keegi teine kannab hoolt, et mäng oleks, ahi köeks, pirukad ilmuks lauale. Võibolla jäi lapsepõlv lühikeseks, aga vähemalt saan siiamaani selle kogemuse eest tänulik olla :)  Klaverimäng on parim rahusti, mille peale üldse mõelda oskan :))

Millest ma ennast küll häirida lasen? Teiste inimeste käitumisest, mida ma ei mõista. Ju ei peagi mõistma, sest mina ei mõtle nii nagu keegi teine, isegi kui ma palju üritan, oi ma üritan tõsiselt panna ennast nende asemele, et näha asju läbi nende pilgu, aga mis seal parata, ma ikkagi ei mõista, võibolla on tükid puzzlest puudu, ma lihtsalt ei tea kõike ja ju siis ei peagi teadma. Ma lihtsalt mõtlen liiga palju, keerutan igasugu variante üles ja ei anna endale rahu, teadmatus on minu puhul kindlasti hullem variant kui ükskõik mis tõde, kuigi võib harjutada ette ennast leppima ka kõige hullema variandiga… Ah, sellepärast ongi mul üksinda, endaga tunduvalt lihtsam, isegi kui vahest harva juhtub sedagi, et ei mõista täielikult enda käitumist. Ma ei oska seletada, miks nii läks, see lihtsalt läks, sest see ei sõltunud ainult minust… ma ei suutnud kontrollida samas kellegi teise käitumist. Ei peagi, sest mina pole keegi teine. Ma ei mõtle nii nagu keegi teine. Jumal nendega, jälle tuleb minna lasta ja ennast leida.