Kujutage ette, ma ei viitsinud täna metsa minna. Täitsa lõppppp :D Mul oli vaba päev, päike säras, ma isegi ei asjatanud toas ja selle asemel, ülla-ülla, üle pika aja toimetasin hoopis õuel. Tundsin vajadust millegi muu järele ja ma ei tahtnud kodust kaugemale minna. Jäi ette üks surnud õunapuu, need toimetused käsisaega, kirvega jms võtavad minult üksjagu aega ja jõud pole ka endine. Midagi tuleb peale küll kasvatada (rasva asemel läheks ikka lihast vaja), muidu ei jõua varsti lusikatki tõsta või lihtsalt külmun surnuks (külmetan kodus, tööl ja metsas). Siis veel täitsin puukuuri tagahoovilt kokkuveetud halgudega ja tegin nipet-näpet, mille peale ma muidu ei viitsi aega raisata nagu igasuguste asjade korrale seadmine (rohkem aju stressamine), aga kuna seakõrv oli suus, selle järamine võttis üksjagu aega, diivanil oleks olnud ju ajaraisk ning muud tarka poleks saanud ühe käega samas tehagi, kui ringi vahtida, mõelda ja veidi sättida, siis polnud üldsegi paha. Peaks kohe iga päev ühe seakõrva selleks varuma, siis oleks rohkem aega enda majapidamise juures erinevaid tahke märgata.
Millal viimati aial toimetasin, tõenäoliselt mingi niitmise raames, mis oli kes-seda-enam-mäletab, ilmselt augustis, kui käsi juba andis. Nõksa tundlik, veidi puslik ja väikesehaardeline siiamaani, töökindas ilutseb samal kohal üpris lai läbilõige, kuidagi sarnane minu armiga :D Aga pole hullu, kõigil töömeestel on midagi ette kanda, pilliroo katsekal läks kohe hooplemiseks :D Ja ma pole olnud õnneks ainuke (loll), kes sama teritajaga oma kätt veristanud on, kuuldavasti juhtus ka vanaisal.
Meenus üks püsikunde, tädike apteegist, kes käib pikalt juttu vestmas, kuidas ta noore tüdrukuna käis mitte ainult karjas, vaid isal abis ka metsas puid langetamas, et siis olid ju käsisaed ja hiljem sai suhteliselt lähedase töö peale, kui pidi langetatud puid vms masina peale tõstma, siis käis 4km metsast läbi, et koju saada. Õhtul olid veel tantsutunnid ja ohjummal, ma kujutasin ette, milline nahk ja luu ta välja näha võis. Pole ime, et tal neer oma koha pealt minekut pani. Toit tol ajal polnud ka kindlasti nii rammus, et oleks selle organi ümber piisava rasviku neeru paigalhoidmiseks jätnud. Olid ajad, miks tänapäeval nii vähe kangeid naisi alles on… Minu muskel on nii pisikeseks kahanenud, et mul arvati juba kõva, kasvajaline moodustis käevarres olevat. Ma pidin ette näitama, et see kulgeb siiski kiuliselt ja pikemalt. Kuna pianot polnud tol hetkel võtta, üritati seda ribide peal mängida. Talv tuleb karm, ennustan enda pealt :D
No nii kõrgel levelil neid ikka on kah. Aga eks igal ühel oma kangelasteod, vastavad oma tasemele ja võimetele, ilmselt ka eluperioodi eripäradele. Ajad on muutunud- võrdõiguslikkus on teinud oma töö.
ReplyDelete