päevake päikese saatel

Niisiis, oletasin, et täna jääb viimaseks päikeseliseks päevaks, mil kannatab veel metsa sõita. Pool päevapäikesest raiskasin suhteliselt, äh tegelikult ka eriti mitte (sellest nõksa hiljem), sugulaste juures, vorpisin klimpe piimasuppi ning sõin üle pika aja midagi korralikku ja sooja (mis paljudele klassifitseerub sellena). Ah, söön küll ja siis mõtlen, et tahaks kohupiima jälle ja mõnevõrra huvitab ka, kuidas 50-kilosena välja näeksin, ha-haa :D Peaksin ühe pisikese toidupoe tripi uk-sse tegema, kui nüüd Ryanair oma soodukad ainult peale paneks. Kõige rohkem tunnen puudust muidugi korralikust kohvist. Sealt peaksin hulga decafi varuma, et öösel korralikult välja puhata ja muidu päeval rahulikum olla, sest viimastel kordadel on suured kruusitäied kofeiinivedelikku päris palju kurja teinud, mõju on liigsest ärritatusest kahtlaste unenägudeni välja. Oh mida ma annaks veel Sainsbury leiva eest, mmmm… :P

Ajaraisk polnud selles mõttes, et päike paistis küll akna tagant, aga sain harjutada korralikul klaveril, mille kõla on muidugi hoopis teine kui süntekal. Muid nüansse on ka palju nagu ilmselt igas pillimängus, aga see teebki asja võluvaks. Kui ma nüüd peaksin kirjeldama, mida klaverimäng mulle annab, siis ma hakkaksin lihtsalt kogelema või jääksin päris vait. See on koht, kus sõnad on üleliigsed. Ma tean ainult, et see on üks väheseid tegevusi, millesse olen nii haaratud, et unustan…  iseendagi äkki. Algajana muidugi veerin noote ja eks see tundub paraja malemänguna, kuid see ei kahanda mu indu. Ind hoopis kasvab iga korraga, kui mäng läheb paremaks, aga see pole põhiline :) Ilmselt oleks kuulajatel igav, kui võtan kordi ühte ja sama kohta, ma pole isegi midagi muud harjutanud kui seda ühte, keerukaimat lugu, alustuseks kohe kindlasti, nagu räägivad targemad, aga ma ei hooli. Olen elus varemgi selliseid hüppeid teinud :P See on põnev ja mis ma öelda tegelikult tahan, siis seda, et mu mõtted on neil hetkedel vaid mängul ja muu maailm on unustatud, mida ma muidu ei oska või ei suuda. Ilmselt klaverimängu kuulamisel on sama toime.

Ja ülla päeva lõpetuseks jõudsin ma isegi lähedale metsa ning endalegi üllatuseks leidsin päris saagika koha veel, nii et ma oleksin saanud ilmselt kõik eelmised korrad ka siitsamast mõne kilomeetri kauguselt piisavalt pohli, mis olid veel õige suured ja kobaras, täitsa korjamata vaatamata selle metsa kõrgele sagimisrohkusele.

Tundsin muidugi suurimat rõõmu looduse koosluse üle, kui õnnelik olen, et nüüd peale kolme aastat lõpuks sügises tagasi olla saan (ja piisavalt oleme saanud päikest). Küll olen sõitnud sama rada kevadel ja suvel, aga ilmselt mitte sügisel ning uskumatu, kui palju võib aastaaeg üldpilti muuta ning isegi mitte ainult sessoonselt, vaid päevadega. Üha rohkem hakkab see pisike kohake meeldima ja tunne saab olla vaid hea, kui kõik vajalik on käe-jala ulatuses :) Kohvi ei pea ju üldse jooma ja eestimaine kohupiim kärab ka :D Kuni ilm pole hall ega lögane, ei pea ka teisiti mõtlema :D