meenutusi

Täna on kohe täitsa hea olla. Ilm on tagasi normaalne ja ma käisin taas metsas, sain pohlavarudele lisa.  Oh ma ei jõua enam neid kordi kokkugi lugeda või kui mitme kilo eest kukeseeni ja pohli olen mitmest eripaigust kokku toonud või kui palju neid kookidesse, pirukatesse, täidistesse, kastmetesse, vahtudesse, kreemidesse lisanud või moosiks keetnud. Või kui tihe on metsa all rebimine olnud, küllalt kaaskorjajaid, siis sõdureid ja ka puuraiujaid. Kes teab, kas oleksin üldse viitsinud nii palju üksinda metsa all käia, kui poleks olnud teda. Kokata kindlasti mitte, aga meenuvad muidugi veel need korrad, kui sai koos varumas käidud. Või viimane kord, kui mind metsa äärde maha visati… no tunnike hiljem korjati üles ka :P Sattusin lausa pohlaparadiisi või oli see nagu tee taevasse, mis oli kaunistatud pohladega, kuna tegu oli ühe pikalt tõusva mäekünkaga. Ma sõitsin sinna ka järgmine päev tagasi (mis tähendas edasi-tagasi miskit 50km), kuna liiga palju head kraami jäi maha ning ma pidin veel ühe järve ääre üle vaatama, kuhu ma ikkagi ei jõudnud. Mitte et pohli siin lähemal poleks. Just eelmisel nädalal avastasin juhuslikult päris hea kohakese, kus täna veel käisin. Aga see selleks. Teemaväliselt teemasse…

Mitte et mulle oleks antud vaarikavartega avameelsuse eest või ära keelatud blogida neist kahevahel juttudest, ma lihtsalt ei tundnud vajadust üldse kirjutada või vajab miski enne settimist, kinnistumist, ooteaega enne kui jõuab päris mälestustesse, et meenutada. Võibolla ma nimelt tahtsin oodata ja vaadata, kui palju ma midagi üle-eelmisest nädalast näiteks mäletan, sest kui mäletan, on järelikult ka mainimist väärt. Ma mäletan liiga hästi seda, millest ma ei tohtinud kirjutada. No näiteks ei tahetud siit lugeda, kuidas ta mind õhtuti sööma sunnib, kuigi proovige nüüd piltlikult ette kujutada, kuidas mu suu ees hoitakse seakõrvasnäkki. See krõmpsuv, millest ükskord juttu olin teinud, kuna mulle meeldib järada krõmpsuvaid osasid kontide küljest. Noh, ma oletasin, et see kamaraga asi on eriti rasvane ja missest, et see polnud mõeldudki minule, eksole, see lihtsalt oli kellegi sõrmede vahel minu suu ees niisama, oleksin selle ka tema suu eest ära söönud, kui oleksin kohe pakendilt taibanud toitaineinfot lugeda. Tema õnneks oli selleks ajaks pakk juba tühi, kui ma huvi pärast selle koosseisu uurima hakkasin, et kui suurt rasvikulisa talle oodata on. Välimus võib olla vägagi petlik - kõik pole rasv, mis hiilgab. Loomulikult tekkis mul pärast seda suur vajadus seakõrvade vastu ja osaliselt ka seepärast pidin ühel päeval turule asja tegema.

Siis ma ei tohtinud kirjutada sellest, et pirukas oli muidu väga hea, aga kukeseened oleksid võinud veidi väiksemad olla :P Seente puhastamine ja lõikumine oli siis tema osa selle piruka valmistamisel, aga loomulikult, tal oli ka õigus, siis ei tundugi sibulad liiga suured, mida ta muidu armastab jämedamalt hakkida kui mina :D Tegelikult oli pirukas tõesti imemaitsev ja suuremad kukeseened jäid ka rohkem krõmpsud, mida ta kindlasti üritas minu peale mõeldes saavutada :P

Nende asjaolude mainimine siinkohal polnud vist eriti õige tegu: ükskõik mida, ainult ära vaarikavartega äsa :D Lihtsalt meenub kergemini see, mida ei tohiks, ha-haa… Teame siis järgmine kord, millel rõhku hoida, s.t millest kindlasti kirjutada ei tohiks.

Mind üritati ka šokeerida, kõne siis laupäeva õhtust, et istu nüüd maha, mul on sulle midagi šokeerivat öelda. Istusin siis maha, hetkeks tahtsin juba keldrisse nende 75-ste kihisevate ampullide järele minna, kui mõte tootis erinevaid süžeesid, mis lahti võiks olla kuni tõesti, mul polnud midagi öelda, lihtsalt vait… Ma tõesti ei osanud talle midagi tarka paugupealt vastata, et mida joodavat poest tahta… :D:D:D

Aga siiamaani on silme ees üks ilus hetk metsast tagasiteel, ere päike, värviküllane sügis, talud, põllud jne. Vahe ainult selles, et ma polnud rattaga, tema oli mind metsa sõidutanud. Neid hetki koguneb, mille eest olla tänulik :)